29. okt. 2015

EETRIS AINULT HEAD UUDISED! Heade uudiste saatel on külas hinge kunstile kinkinud kaunis daam

Kui Kuma Raadio ja portaali GoodNews ühise heade uudiste saatejuht Mati Palmet alustab traditsioonilise avakõnega, saab ta kohe segatud ülemeeliku kolleegi Monika Kuzmina poolt, kes märgib ära, kuidas Mati “põsekesed lõid punaselt särama, kui ta kuulis, et meil on külas üks daam.” Tegelikult ühendab saatejuhti ja kaunist külalist Piia Ausmani see, et nad on varemgi Kuma eetris kunstiteemal kõnelenud, tutvustades nüüdseks minevikuks saanud näitust “Kunst valitseb.” Ja nad olid koos ka King of Kingsi poksivõistlusel. See viibki meenutusteni ja aruteluni, kuidas satuvad sellisele võistluse kunstiinimesed.

“Olime mõlemad esimest korda, aga kuna mina mõne sõbra kaudu tean, mis on poks, siis ma teadsin, mis tuleb, aga ma ei teadnud, kuidas süvakunstiga seotud inimesed poksi suhtuvad,” ütleb Mati ja Piia lisab omalt poolt: “Võibolla jätan mulje sellisest reserveeritud kunstiinimesest, aga nagu erinevad inimesed toovad sus välja erinevaid isikuomadusi, nii toovad seda ka keskkonnad ja sündmused.” See tähendab, et ka Piia elas Maxim Vorovski matšile tuliselt kaasa.

“Kas see oli nagu romantilises filmis, kus armastajad leiavad teineteist, ja filmi lõpus tahaksid kõik vaatajad üksteist kallistada — kas hüppasite ka koos ja karjusite?” uurib Monika. Piia tunnistab, et lõpuheitluse ajal oli ta püsti ja aplooderis ega märganud kedagi enda ümber.

Enne järsku pööre kogu jutus nendivad nii Mati kui ka Piia, et nad arvavad nüüd poksist ühtemoodi — et see pole vaid üksteise peksmine, vaid see tähendab ka eetikat, väljapeetust, reegleid, lugupidamist vastasest.

Edasi räägitakse peatselt tulevast Haus Galerii kunstioksjonist ja Piia arvab, et ka kunstioksjon on hasart. Mati leiab sarnasusi: “Kui poksis tuleb ülestõstetud käega välja üks kahest, siis oksjonil üks tervest saalitäiest, kes saab saagi,” märgib ta, lisades, et oksjon on psühhoogiline lahing, kus hinnatakse oma võimalusi ja olukorda. Monika küsib üle, et mis eristab kunstioksjoni tavalisest, mõnel laadal peetavast. “Ma ei ütleks, et need väga erinevad, me vaid tegeleme erinevate väärtustega,” arvab Piia.

Tema sõnul on Haus galerii teinud oksjoneid juba 18 aastat, kevadel ja sügisel, selle ajaga on muutunud nii majanduslikud kui poliitilised olud ja kunst on see indikaator, mis neid muutusi peegeldab. Meeleolud on oksjonitel olnud vägagi erinevad: kord on ühel oksjonil 45 minutit pakutud vägagi kirglikult, pakkumised kasvasid 300 000 kroonilt üle miljoni, olles lõpus 1,6 miljonit. Tegu oli Konrad Mägi maaliga “Capri maastik”.

Vastuseks Monika küsimusele, kas pakkumiste juures ka kurjaks minnakse, nendib Piia, et seda mitte, kuid üks klient on hiljem öelnud: “Oli mul vaja sinna saali tulla!” Oksjon pakub ka erinevaid võimalusi seal osalemiseks. Kui keegi soovib anonüümsust, siis saab pakkumisi teha ka telefoni teel ja emotsionaalsemad võivad ennast eelregistreerida, jättes oma kirjaliku pakkumise, millel on näidatud piirid, milleni ollakse nõus minema. Kui ise ei saa osaleda, võib kedagi volitada.

Monika tahab teada, kas oksjonile saab ka niisama tulla, mitte kohe ostma, vaid õhkkonnaga tutvuma. Kuivõrd tegu on müügiüritusega, siis osalemiseks tuleb osta pääse, ja siis võib ka lihtsalt tutvuma tulla, et ennast toimuvaga kurssi viia. Pääse kahele maksab 25 eurot.

Haus Galerii oksjoneid viib läbi tuntud teletäht Marko Reikop, kes on sellega tegelenud üle kümne aasta ning teab ja tajub publikut. Piia sõnul ei pea oksjonipidaja väga kunstiga kursis olema, sest ta ei tutvusta töid, kuid ta peab suutma kiiresti pakkumisi tähele panna ja arvutada, et luua süsteem ja pakkumistes mitte eksida. Mati tahab seepeale teada, mida tuleks teha, kui kunstiteose eest ei pakuta hinda, mida see on väärt — kuidas sellest olukorrast välja tulla? “Oksjonipidaja ülesandeks on ka ostukirgi tagant utsitada,” selgitab Piia. Kunsti puhul on enamasti tegu ka emotsionaalse väärtusega: kuigi väärust saab rahasse arvestada, on umbes 80 protsendil oksjonil osalejatest ostetava teosega ka emotsionaalne side ja see tõstab hinda, kui kõnealune töö on inimesele tema kogus oluline. Näiteks võib kunstihuvilisel puudu olla mõne autori teatud perioodi töö.

Mati kahtleb oma skeptilisuses selles, kas on mõtet osta 1,6-miljoniline töö, et seda hommikul 10 minututi vaadata ehk siis jutt tuleb emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse suhtest. Piia leiab, et emotsioon on kunstis hindamatu ja materiaalne pool jääb tahaplaanile.

Mati meenutab seepeale oma käiku “Kunst valitseb” näitusele ja nendib, et ei suudaks iialgi osta nii palju natüürmorte kassidega, veendumaks, kui kurja näoga olid kassid 600 aastat tagasi. Piia täpsustab, et ühel autoril oli kass signatuuriks, seega ei olnud nende ainus roll sugugi mitte olla pildil kass. Renessanssiaja kunstis oli tema jutu järgi kassi eesmärk kehastuda negatiivseks kangelaseks, kergemeelseks ja elu pillavaid pooli esindavaks.

Monika lubab reedel oksjonile tulla ja olla tagareas, et ennast tulevasteks ostudeks ette valmistada. Tulles tagasi Marko Reikopi rolli juurde, meenutab ta, et too lubas oksjonil hoida lõbusamat õhkkonda ja tegelikult polegi see koht, kus oksjonipidaja soovitab kriipssuudega daamidele ja härradele oma eurod üle lugeda, vaid lisaks müügiotstarbele peaks oksjon olema meelelahutuslik. Piia jääb sellega nõusse, lisades samas, et ta on läbi aastate oksjoneid vaadanud oksjoneid võimalusena tõmmata kunstile tähelepanu. “Üks asi on muidugi ostu-müügi protsess, sest galerii peab ka millestki ära elama, aga me peame selle kaudu ka kunstiprotsessi elus hoidma. me peame kunstis tekitama järgmisi samme, finantseerima kunstis kunsti, tekitama atraktiivseid sünumeid, mis panevad ühiskonnas kunstist laiemalt rääkima,” selgitab saatekülaline. Kunsti olulisus majanduspoliitilise sfääri tasakaalustajana on tema sõnul väga oluline.

Edasi räägitakse lähemalt kunstnikest, kelle tööd on oksjonil esindatud ja üks neist on Jüri Arrak. Kuigi hindadest pole kombeks valjusti rääkida, on Arraku teose “Inimesed” alghind 2900 eurot “Postimehes” välja öeldud. Kunstnik ise on seejuures öelnud, et oksjoni läbiviijad on need, kes ise kunsti armastavad ja müük on ka kunstnikele vajalik. Monika tahab teada, kuidas see töö oksjonile jõudis. Piia sõnul on “Inimesed” saadud otse autorilt endalt ja galerii on teadlikult suunanud pilgu 1960-1980. aastate kunstile. Ta meenutab, et kui galerii oksjonitega alustas, arvasid kunstikogujad, et väärt on need teosed, mis jäävad perioodi enne II maailmasõda. “Me räägime Eesti kunsti ajaloost 150 aasta lõikes, kui mitte baltisakslasi sisse võtta, vaid eesti iseseisvast kunstist,” jutustab ta. “Eesti koguja võiks kunsti võtta tervikliku pildina, mis on olnud väärtuslikud läbi kümnendite. Rääkides Jüri Arrakust ning perioodist, mille autoreid nimetame moodsa kunsti klassikuteks, siis pole see ainult Eesti, vaid maailma teema, sest seda kunsti vaadatakse kui Ida-Euroopa kunsti nõukogude aja kontekstis.” See on Piia sõnul fenomen, mida ajaloos enam ei kordu — maailm oli siinsetele kunstnikele siis suletud, aga nad püüdlesid modernse kunsti poole, mis oli raudse eesriide taga.

Juttu tuleb ka teistest autoritest ja Piia alustab niiöelda teisest otsast ehk varasemast ajastust ja toob esimesena välja Amandus Adamsoni. Tema teose puhul on tegu ühe kipsvalandiga ühele friisile, mis on tehtd tema poolt ühele Peterburi muuseumile ja see kunstnik on teadupärast ka kuulsa “Russalka” autoriks. Piia sõnul on oksjoni üheks momendiks, millest palju räägitakse, ilmselgelt müük, aga samas on galerii ka enne seda avataud huvilistele ja inimesed saavad tulla ning lihtsalt vaadata — see on ka kunstinäitus ühe sündmuse kontekstis.

Mati küsib filateeliaga paralleele tõmmates ja Mati Miliuse väljalunivaid tegusid meenutades, et kas on mõtet hetkel kuulsate kunstnike teoseid esmahinnaga omandada eeldusel, et need võivad hinda minna. Piia võib seejuures vaadata küsimusele läbi oma kogemuste, sest ta on kunstiga tegelenud 20 aastat ja ta kinnitab, et tema algusaastatel müüdud pildid on tõesti praegu oluliselt kallimad kui tollal ja paljud neist on müügis teisel ringil. Samas ei tegele galerii enam vanemate tööde müügiga väljaspool oksjonit, sest neid lihtsalt enam pole. “Põhjendatud oksjonivalikut kokku seada pole enam lihtne,” tõdeb Piia.

Mati uurib, kui palju on liikvel ühe meie tuntuima kunstniku Konrad Mägi töid ja Piia teab, et kuigi neid on kokku sadades, liigub neid kunstimaastikul vähe, suuremad ja imposantsemad on juba muuseumides. Saatejuhi järgmiseks küsimuseks on tagasilöögid hindades ehk kas juhtub seda, et 1,6 miljoni eest ostetud maali taas müüki saates võib hind olla langenud, kuigi hinnad määrab tavaliselt pakkumine viimasel oksjonil?

Piia leiab, et teose emotsionaalset koefitsenti ei saa võrdsustada turuväärtusega. Galerii määrab adekvaatse turuhinna mingi puhvriga, et hind ei väljuks teatud piiridest. Samas kui hind on oksjonil tõusnud enampakkumisega 300 tuhandelt üle miljoni, siis ei saa eeldada, et uuesti müüki saates oleks sel sama hind, see kehtib vaid eriti väärtuslike maailmakunsti teoste puhul. Galerii paneb niiöelda läbilõikehinna ehk siis müüki toodud teos võib olla küll tuntud kunstniku oma, kuid hinna määrab ka tehniline olukord formaadist kuni restaureerimise vajaduseni. Muidugi arvestatakse ka argumnete, mis lisavad teosele väärtust.

Uueks teemaks saab kunsti pahupool ja Mati uurib, et kas mõni kunstnik saab ka korraldada oma tööde ülemaksmise skeemi, et nende väärtust kunstlikult kergitada. Piia arvates on skeeme küll liikvel, aga sel pole mõtet, sest mulle võib tekitada, aga kunst on üldiselt stabiilne. Samas on kunst ka mõjutatud ja haibitud ning selle väärtus saabki tekkida vaid sotsiaalses suhtlemises, sest kui töö on sahtlis ja kunstnik ei too seda välja, siis ta ei jõua ka kusagile.

Piia kinnitab, et kunst on alati olnud ühiskonna teenistuses — nii jõudis renessnssiaja kunst maailma, sest oli täis sõnumit ja andis edasi ka katoliku kiriku doktriini. “Kunsti võlu on see, et ta peegeldab, kaardistab ja dokumeteerib meie jaoks emotsionaalset ajalugu, kellegi tõlgendusi,” jutustab ta, tuues näitena sõjaaja natüürmorte, mis võiksid justkui olla depressiivsed, kuid ometigi on maalitud värviderohkelt ja jõuliselt. Kui stalinlikul perioodil, 1950. aastatel oli Eesti kunst tagasihoidlik, siis veel neljakümnendatel oli tunda tagasiulatuvat pallaslikku Pariisi mõju. “Ühiskonda ja kunsti ei saa eraldada,” on Piia kindel.

Jutuks tuleb veel vastuoluline, stalinismi kajastajaks peetav Evald Okas, ja teda isiklikult tundnud Piia leiab, et tegu oli tohutult andeka ja produktivse inimesega, kuigi Mati sõnul öeldakse Okase loomingu kohta praegugi sageli: “Katke kinni, viige minema!”

Nüüd sekkub arutelusse ka sellest pikka aega eemal olnud Monika, kes tahab teada, kuidas saada infot, mida on inimest käes olev kunstiteos väärt — temalgi on kodus mõned teosed, mis vajaksid hindamist. Piia sõnul tuleb neil selliste küsimustega pidevalt tegeleda, sest enne imelise oksjoninäituse valmimist tuleb selle nimel pool aastat töötada, käia erakogudes, vaadata üle pakutavad tööd, hinnata neid ja teha oma pakkumine. Müüki toovad oma kunstiteosed need, kel on maitse mingil põhjusel muutunud ja nad tahavad midagi muud asemele, kuid palju on ka neid, kes oma kunsti kunagi ei müü, vaid tahavad sellega ise suhelda.

Mis puutub Haus Galerii oksjonitesse, siis Piia sõnul on osalejatest vaid üks seltskond kohal, teised suhtlevad telefonitsi. Saalis on 70 kohta, kuid füüsiliselt need täis ei tule. Edaspidi tahab galerii teha ka oksjoni online-süsteemi, virtuaalkataloog aga on väljas kodulehel. Enne oksjonit on galerii tutvustanud oksjoninäituse töid meedis läbi pildilugude, lisades kunstniku tausta ja teose saamisloo. Portaalis GoodNews on need lood vägagi loetavad, teab Monika.

Mati uurib veel ka seda, kui palju tuuakse hindamiseks väärtusetuid töid ja kas inimesed solvuvad, saades teada, et nende toodul pole erilist väärtust. Piia sõnul üldjuhul ei solvuta, sest nad on omandanud oskuse, kuidas seda selgitada, ja galerii eesmärgiks ongi teha kunstialast haridustööd. Kui aga keegi leiab, et tal on kodus mingi teos, siis võib ta saata pildid sellest, nii esi- kui tagaküljelt, ja kirjutada juurde sellest, mida ta maali kohta teab. (Mati soovitus Monikale: “Pildista ainult maali, mitte kogu koridori, hoia kunst ja kinnisvara lahus!”) Üldiselt on liikvel ka palju töid, mille autor pole ehk tuntud, kuid pildil võib olla ka ajalooline väärtus.

Lõpetuseks loeb Piia moraali selle heas mõttes: inimesed võiksid kunstiga kursis olla, seda ei tuleks karta, kunstiga suhtlemiseks ei pea olema kunstiteadlane ja oksjonite eesmärgiks on propageerida kunsti ning tekitada elule lisaväärtusi. Saate lõpetav lugu Raimond Valgre ainetel “Läbi saju”. Kuulake saate kordust Kuma Raadios pühapäeval kell 15, , külastage häid uudiseid portaalis GoodNews ja hoidke ennast kursis kunstimaailmaga, sealhulgas ka Haus Galerii tegemistega!