12. nov. 2015

EETRIS ON PULMAD! Heade uudiste saates on aasta pulmavanem ja kõlavad pulmakellad

Ajalugu tehti juba eelmises saates, nimelt laieneb heade uudiste saade Tre Raadio kaudu geograafiliselt ka Rapla- ja Pärnumaale ning see kutsub kolme stuudios istuja vahel esile arutelu, et kas tegu on lati tõstmise või langetamisega. Aga külas on siiski Eesti parim pulmavanem ja see paneb saatejuht Monika Kuzmina tunnistama, et ta kartis hetke, mil hakatakse pulmadest rääkima. “Pulm on imeilus asi,” nendib ta. “Kuidas saab aasta pulmavanemaks — kas paned sõbrad ja sugulased hääletama?”

Margo vastus on imelihtne: “Tööd tuleb teha!” ja kui saatejuht Mati Palmet on nentinud, et vist saab ka nii, selgitab saatekülaline, et finaalipääsuks on vaja tõesti tööd teha, aga edasine ehk aasta pulmavanema valimine sõltub suuresti pulmad.ee keskkonnast ja Facebooki avarustest. Monika uurib, et kas pulmavanem teab, mida kujutab endast armastus, mis paneb inimesed paari minema ja seda üsna klounaadi saatel ning kuigi tema kolleeg nendib taas, et pulmavanem peab olema empaatiavaba nagu kirurg, tunnistab Margo, et ta usub armastusse. “Tore on vaadata, kuidas nad üksteisele silma vaatavad,” räägib ta.

Skeptik Mati tahab teada, kas on olnud paare, kelle puhul tahaks öelda: ärge tehke seda! Margol pole seda ette tulnud ja ta ei tahakski panna kedagi paari nii nagu sarjas “Abielu esimesest silmapilgust”. Pulmavanemana on ta tegutsenud 2006. aastast ja lisaks oma esimestele pulmadele on tal eredalt meeles kolmas, kus peig abiellus kolmandat, pruut teist korda ja nende jutt käis selle ümber, kuidas üks või teine õhtujuht midagi tegi ehk siis kogemused selles osas olid abiellujatel suured. Saatekülalise sõnul on iga paar oma nägu ja tänased pulmad erinevad juba oluliselt neist, mida tehti 20 aastat tagasi. Tema paneb koos pruutpaariga kokku kava, otsustatakse koos, millised traditsioonid võiksid sobida ja mida saaks just selles pulmas teha.

Monika tunneb huvi, mis tunne see on, kui pikk ettevalmistus on läbi ja pulmapidugi peetud. Margo jutu järgi laseb ta just pulma sõites ennast teemast välja, puhkab, naudib muusikat ja alles pruutpaari nähes, eriti aga esimeste pulmavanema nö paikapanijate puhul läheb ta tõsiselt käima. Selgub, et just vastuplõksijad panevadki pulmavanema jutu jooksma ja siis selgub neist bravuurikatest pulmalistest ka see, kes saab pulmatola rolli, seda mitte kindlasti just halvas mõttes.

Margo lisab, et ta ei vea kunagi endaga tegevusse kaasa neid, kes tema lähenedes kössi tõmbuvad, kuid need, kes häält tõstavad ja hakkamas on, need on “omad inimesed” ja nende najal hakkab ta sõitma. Siit tuleb ka Monika soovitus: kui tahate pulmas rahulikult olla, tõmbuge pulmavanema lähenedes kössi, aga kui te olete juba olemuselt pulmatola, siis selleks ka saate.

Mati tunneb huvi traditsioonide vastu ehk siis, kas neid puulõhkumisi ja nukuga mängimisi on kindlasti vaja? Margo ütleb, et tema neid ei korralda, seda tehakse siis, kui pulmarong teel kinni peetakse ja seal tuleb katsed igal juhul läbi teha, see ongi traditsioon. Näiteks ingliskeelsetes pulmades pidi see uue asjana vägagi hästi peale minema. See panebki Monika uurima, et kas Eestis tuleb selliseid pulmi sageli ette ja kas siis on mängus mõlema abielluja kodumaa traditsioonid? Margol tuleb ingliskeelseid pulmi ette 5-6 korral aastas ja väga sageli polegi mitte-eesti poolel erilisi traditsioone. Kui on, siis miksitakse tegevus kahest poolest kokku.

Edasi läheb jutt kakskeelsete pulmade peale, kus jutt tuleb tõlkida kahte keelde. Margo sõnul muutub meil pulmatseremoonia üha inglisepärasemaks, täpsemini anglosaksi ehk siis ka Ameerika, Austraalia ja teiste selle keeleruumi traditsioonide järgsemaks. Näiteks peavad sellistes pulmades kõne peigmees, tema parim sõber ehk isamees, peigmehe isa ja need kõned kestavad pikalt, alla poole tunni ei tule välja ja vahel on kõne pikkus 3-5 A4 formaadis lehekülge. Vahel pidi ringi liikuma klaas, kuhu pannakse panused selle kohta, kui pikaks kõned kujunevad ja kes paneb kõige lähemale, saab klaasi sisu omale. Margo nimetab sedagi omamoodi traditsiooniks.

Mati tõstatab üles ka inglisekeelse pulmaterminoloogia ja selgub, et Margol tuleb seda sageli eelnevalt Googlest uurida, sest näiteks isegi peigmehe nimetus on briti ja ameerika inglise keeles erinev. Margo on oma keeleoskuse saanud Ameerikas elades. Tema sõnul tuletatakse sageli sõnu läbi teiste sõnade — näiteks bush ehk võsastik võib olla ka small tree.

Seejuures on tal meelde tuletada lugu kakskeelsest pulmast, kus peigmees oli britt ja pruut Väätsa neiu. Pulmarong peatus Tuhala nõiakaevu juures, selle koha peremees tahtis väga rääkida ja esimene mittetõlgitav mõiste Margo jaoks oli karstiala, mille ta lahendas sõnaühendina underground river.

Monika üllatab nüüd kõiki küsimusega, et kas saatekülaline on abielus, kuid selle taga on tahtmine teada, kuidas tollel omad pulmad kulgesid. Selgub, et seal oli pulmavanemaks Kuma majast pärit Meelis Välimäe ja need polnud kerged pulmad, sest mingil ajal oli ka peigmees napsune ja siis lõi ilmselt ka temas pulmavanem välja.

Mati uus küsimus on intrigeeriv — kas mõnes pulmas on ka näha, et suurejoonelisusest hoolimata see abielu pikaks ei kujune ning seepeale uurib Margo, kas tegu ikka on heade uudiste saatega. Tegelikkuses ta selliste asjade peale ei mõtle, kuid teab juhuseid, kus suurtele pulmadele on kuu aja pärast järgnenud lahkuminek. “Mulle ei meeldi juhtida pling-pling-pulmi, neist kaob isiklikkus,” tunnistab ta. Margo sõnul võtab endale õiguse ka otsustada, kas hakkab paari pulmavanemaks või mitte.

“Kui ära ütled, kas see on vorm öelda, et parem ärge minge paari või see, et teine pulmavanem sobiks paremini?” küsib Mati. Margo sobivuse üle ei otsusta, seega teine variant.

Margo kinnitusel teeb pulma ilusaks see, kui noorpaar teab, mida nad tahavad ja kui nad ka ise sellesse panustavad, mitte ei tehta kõike vaid rahaga kinni makstes.

Monika küsib, et kas pulmakorraldusega liigutakse lihtsuse suunas ja kuhu üldse liigutakse. Margo sõnul muutub üha tavalisemaks välitseremoonia kusagil küünis, viljapõllu ääres või mõnes teises taolises paigas. Tema ise toetab sellist suundumust, kuid rõhutab, et selleks puhuks peab meie ilmastiku tõttu alati olema plaan B. Lisaks läheb ta meelsasti kaasa igasuguste ekstreemsustega pulmakorralduses, sest tema enda tujugi tahab võimendub pärast millegi erilise läbitegemist. Monika küsimusele, et kuidas pulmavanem üles leitakse, kas reklaami kaudu või suust-suhu jutuga, vastab küsitu, et turule tulek — mida pulmavanema töö ka tähendab — võib aega võtta 5-6 aastat. Temal oli esimestel aastatel 2-3 pulma aastas ja siis hakkas järsku olema 20-30 ning teda otsitakse juba kuni kaks aastat ette. Teda on märgatud, kuid alustas ta asutuste pidudega ja läks aega, enne kui ta julges pulmi korraldama hakata.

Margo sõnul peab seda ametit armastama ja kui ta tunneb, et enam ei taha seda tööd teha, siis ta loobub. Praegu aga ei lähe ta ühtegi pulma nii-öelda mütsiga lööma, sest pulmad on pruutpaarile püha ja pulmavanemal on nende ees suur vastutus.

Mati esitab nüüd “jah-ei” küsimuse: “Oled sa kunagi mõne pulma pekki keeranud?” ja vastus on kindel: ei.

Monika sõnul on pulmas mustmiljon pisikest erinevat lüli — kas see on kõik pulmavanema õlul? Margo sõnul tuleks võimalusel selleks võtta siiski eraldi pulmakorraldaja ja üleüdse peaks asjad paika panema profid — kasvõi näiteks pulmafotograaf, sest sõbra kutsumine selleks tähendab, et toimuvat nautida too päris ei saa. Tema ise suhtleb pulmavanemana kõigi töötajatega — sest ürituse korraldajad seda on — ja meil ongi lõppkokkuvõttes pulmavanem see, kes kõige eest vastutab.

Kuivõrd Monika uurib, et kas pruutpaar saab olla oma pulmas nii, et vaatavad vaid üksteisele silma ja valmistuvad pulmaööks, siis see viimane teema tekitab kolmikus furoori. Margo kinnitusel pole ta selles osas kunagi kaasa löönud ega tea kommenteerida ja sageli seda päris pulmaööd ei tulegi, sest kogu pidu kestab abiellujate osalusel hommikuni. Ööteemat kõrvale jättes nendib Margo, et korralikult tehtud pulmakava puhul ei pea millegi pärast muretsema, kellaegadest ei pea minuti pealt kinni pidama, kuid tegevused peavad paigas olema ja keskööl, kui tavaliselt mängitakse pruudipärg maha, peaks traditsioonilised asjad tehtud olema.

Monika uus küsimus puudutab eelarvelisi vahendeid ehk Mati sõnul situatsiooni “pappi pole”: kas koguda raha ja minna reisile või teha pulmad? Margo sõnul on see sündmus kahe inimese omavaheline asi ja pole nii, et külalisi on vaja kindlasti kustuda. Võib tseremoonia ka kahekesi ära teha ja siis rääkida sellest vanematele, sest korralik pulm võib maksma minna umbes 20 000 eurot. “Rahast me ei räägi!” märgib pulmavanem hilinenult.

Margo meenutab üht pulmapidu, kus noorpaar ütles lausa välja, et see on korraldatud rahva pärast ja palus neid mitte torkida ning pulmavanem korraldaski rahva-, mitte pulmapeo igasuguste pulmatraditsioonideta. Teine tema meenutus viib eesti-inglise pulma Taevaskojas, kus pooled inimesed olid sugulased, teine pool korraldav personal, kohal oli 13 last ja pulmavanem tegeleski peamiselt nendega. Muide, kui lapsi on pulmas üle kümne, siis soovitabki Margo paika panna inimese, kes nendega tegeleb, muidu jäävad nende mängud pulmavanema korraldada.

Mati küsib üle sellise ametimehe kohta nagu nutipolitsei. Margo sõnul tehakse tavaliselt nii, et keegi saab kaela eriti suure ja tobeda telefoni ning peab siis tabama järgmise nutiseadmega patustaja, et see talle edasi anda. Üldiselt pulmades sellist olukorda väga ei teki, kus suur osa inimestest kaob laudlina varju, et edasi saata uduseid pilte taldrikutest, sest peole tullakse ikkagi lõbutsema. Pulmavanema sõnul on tavaliselt neid inimesi, kel meeldib teiste tegutsemist jälgida ja on neid, kes tahavad ise tegutseda, seega on tegu omamoodi psühholoogi ametiga, et leida, kes mida tahab.

Margo kinnitusel on tal vähemalt 100 noorpaari, kellega ta on ka hiljem suhtlema jäänud, näiteks Facebookis, kuid neid, kes kooselukaride üle kurtma tuleks, pole ette tulnud — pulmavanem on positiivsete emotsioonide looja, mitte hingekarjane.

Saatekülaline lisab veel, et ei pane mänge ette paika, sest pole teada, kas nendega kaasa tullakse ja kahemõttelisi mänge ta ka ei korralda. “Ma ei tee nõukaaja mänge, nende aeg on möödas, pealegi tahan, et ka vanemad inimesed õpiksid midagi uut,” selgitab ta. Sageli ütlebki ta noorpaaridele ära, sest nende soovitu ei lähe pulmavanema arusaamadega mängudest kokku. Margo mängud on üles ehitatud õnne peale, et midagi ilusat meelde jääks, allapoole-vööd-nalju ta ei tee. Tema sõnul on need rohkem Vene traditsioon ja seda teades ei võta ta ette ka Vene pulmi.

Mõlemad saatejuhid tahavad väga teada mõnda konkreetset mängu, kuid saatekülaline neid ei paljasta, vaid soovitab minna oma Facebooki lehele, kus on kolm salvestust, teemadeks rahvalik, fun ja südamlik pulm ning nende esitlemiseks on pruutpaaride luba olemas.

Kui jutt tuleb kurbadest kogemustest, siis Margo sõnul pole need sedavõrd kurvad, kuivõrd meeldejäävad: kord oli muuseumist pulmaautoks tellitud uunikum, kuid see läks teel rikki ja saabus Lincoln; kord tuli peigmehe ülikond kiiresti keemilisse puhastusse viia, sest tal hakkas ninast veri jooksma ning ka abiellujate lapsed on nutma puhkenud. “Kas nad karjusid: ärge tehke seda?” uurib Mati. Tore juhus oli ka see, kui pulmarongi kulgemise ajal sadas nii vihma kui rahet ja paistis ka päike. “Iga selline väike asi paneb meenutama,” nendib Margo.

Margo on paare kokku pannud ka aastavahetusel, mil tseremoonia algas kell 10 hommikul ja pidu lõppes kell 22. Pulmakell lükati sel puhul kaks tundi ette, et pidu lõpeks südaööl, vahepealsed kaks tundi aga jääksid rahvale tõelise uue aasta saabumiseni kojusõiduks. Valeks pandud pulmakella on sageli kasutatud, sest üdjuhul külalised üle 6-7 tunni lauas istuda ei kannata ja see ajavahe lubab lahkuda varem, kui seda oleks tehtud õige aja puhul.

Monika tahab teada, kui pikalt on pulmavanemat ette otsitud ja Margol on lühim aeg olnud nädal enne suursündmust. Kuna Eestis tehakse pulmi peamiselt suvel, siis head pulmavanemad (ja seda Margo ka on) on kuni kaks aastat ette kinni panud. Siinkohal on lisaks Matile ka Monika skeptik — selle aja peale võib armastus ammugi üle läinud olla.

Kuna saate lõpp on ligidal, paljastab Mati karmi tõe — tavainimese jaoks loominguline ja situatsioone välja vedav pulmavanem on tegelikus elus ametnik, nimet Paide valla abivallavanem. Selgub, et Margo pääses ametnikuks just kultuuripoole kaudu, sest tema kohustusteks on tegelemine noorte ja kultuuripoolega, sinna aga pulmavanema kogemus sobib.

Kuivõrd saate sees oli korraks juttu jääkarust, tõstatab Monika eelmises saates räägitud jääkaruteema taas üles, kuigi Mati sõnul ei taha nood mitte pulmi, vaid uut kodu, ja Margo arvates on neil sobivad valged ülikonnad olemas — naissaatejuht kiidab hoopis presidenti, kes kutsus üles valgete mõmmikute projekti toetama. Mati arvates võinuks riigipea toetada hoopis tema ideed osta nädalavahetusel kalli pubiõlle asemel Säästumarketist pudel odavat ja vahe annetada jääkarudele. Margot paneb imestama, et jutt on vaid ühest õllest ja koos Monikaga selgitavad nad välja, et Mati ise ei joonudki nädalavahetusel odavat õlut. Igal juhul lõpuks soovitavad kõik üheskoos juua jääkarude ja abiellujate terviseks. Saade ise on kordusena Tre Raadios pühapäeval kell 11 ja Kumas samal päeval kell 15, seega otsige üles ka oma raadioaparaadi Tre lainesagedus. Igaks juhuks, sest heade uudiste nälg võib mistahes ajal peale tulla.