Avaleht GoodNews katsetab GOODNEWS KATSETAB! Lõunaeine huvitavas seltskonnas vihmasajust sombuses taevas Jahisadama kohal
GOODNEWS KATSETAB! Lõunaeine huvitavas seltskonnas vihmasajust sombuses taevas Jahisadama kohal
GoodNews katsetab
0

GOODNEWS KATSETAB! Lõunaeine huvitavas seltskonnas vihmasajust sombuses taevas Jahisadama kohal

0
Fotod: Aurelia Minev

Tallinna Merepäevade raames jõudis Eesti pealinna Dinner in the Sky taevarestoran, mille meeskond tutvustas esmaspäeval, 17. juulil Vanasadamas ajakirjanikele ja mitmetele artistidele uut hooaega. Kuna tegu on väikese ekstreemsusega, nimelt einestamisega 45 meetri kõrgusel tuulte tallermaal, siis käis kohal ka GoodNewsi ajakirjanik Jüri Kuke isikus, sest heade uudiste portaal lausa peab nii hullumeelsed asjad oma nahal järele proovima. Ehk siis — “GoodNews katsetab!” Järgnevalt räägib tšällendžist asjaosaline ise.

“Hommik esmaspäevases Tallinnas on sedavõrd vihmaootel, et esimese mõttena tükib pähe — no seda lubatud ülestõstet täna küll ei toimu, sest kes oleks nii hull, et tõsta 22 inimest Vanasadamas 45 meetri kõrgusele lõdisema!? Aga lähen siiski kohale, sest lubadus on lubadus, kuigi seljas olev ülikond saab sündmuskohale juurdepääsu otsides omajagu vihmaniiskeks, sest Vanasadama ümbrus on mingite tööde käigus üles songitud, tarastatud ja ka telkidega tõkestatud — Merepäevad ju käivad veel! Üllatuslikult on kõik, kellelt ma läbipääsude kohta uurin, nõus mind juhendama ja nii jõuan ma suure taevasse kõrguva kraananooleni, mille jalamil asub seesama taevarestoran, mille ümber asjapulgad juba askeldavad. Mind juhatatakse telki, kus Dinner in The Sky A-tiimi võluv kommunikatsioonijuht Marit mind healmeelel tervitab ja üks tiimiliige tutvustab, kuidas selga soovitatavat akutoitega jopet soojarežiimile panna, lisaks aga pakutakse soojarohtu, millest ma karsklasena hoidun, ja ülihead Hiiumaa kitsejuustu, millest kõhtu täis söömast hoiab mind tagasi vaid kombekus ja teadmine, et üleval hakkavad Ungru Resto ja Prangli Saare-resto omi roogasid pakkuma.

Vahepeal saabuvad mitmed mehed-naised, keda ma kauaaegse provintsiajakirjanikuna veel ei tunne, kuid mikrid ja kaamerad lubavad oletada, et tegu on kolleegidega. Peale nende saabuvad ka tuntud lauljad, kellest osa on kinnisilmigi tuttavad, nagu Daniel Levi Viinalass ja Kaire Vilgats, Mick Pedaja puhul mõtlen, et mis ta nimi nüüd oligi ja Maia Vahtramäe nimi ei tule tema kauni näokese tuttavlikkusest hoolimata varem meelde, kui hiljem pressiteadet lugedes. Mis parata, lõunaosariiklane Põhjas, kus ta oma piiratuses kõiki kuulsusi tundma peakski!? Kuid seltskond muutub artistide saabumisega märgatavalt lõbusamaks, kõlavad nali ja naer. Oodata tuleb siiski oma tunni jagu, sest nagu ütleb ürituse juht Ivar, taeva alla tõusmise võti on turvaülema Valtri kätes, kes ütleb, millal action lahti läheb, ja enne seda ei juhtu kohe mitte midagi, peale jookide maitsmise ja kitsejuustu nautimise. Pluss veel soojendusega jopede selga panek, sest üleval olevat nii külm ja niiske nagu põrgus sada aastat enne katelde all tule süütamist.

Siis aga saabub see mees, kellest hakkavad meie elud sõltuma, ja juhatab meid taevarestorani, mis kujutab endast lauda, mille keskel asuvasse vahesse mahuvad ära kaks kokka nõude ja toitudega, ürituse juht Ivar ja lauljatar Anett Kulbin, kelle kauneid laule hakkame me peagi nautima. Selle laua ümber on istmed, peakohal katus, seinu pole (mis paneb arvama, et üleval tormab vihm restoranist ja meist läbi) ning jalgealust samuti peaaegu et polegi. Kogu see kupatus ripub trosside otsas ja liigutama hakkab seda tohutu vastutusega (minu elu ja terved kondid!) kraanajuht. Kõik saavad range käsu jääda seisma oma nummerdatud koha taga ja alluma turvameeskonna korraldustele ehk ei mingit isetegevust turvavöödega. Kui järg jõuab minuni, palub turvatöötaja mind istuda ja hakkab siis mind kinni mässima, nagu ämblik kääbikut Peter Jacksoni filmis. Liialdan, tegelikult laseb turvavarustus ennast istmel päris hästi tunda. Enne tõusu seletab turvaülem Valter lahti kõik ohutusnõuded ja lisab, et meid viiakse 45 meetri kõrgusele. Just nii kõrgelt saaksid oma tehnikaga meid kätte päästetöötajad juhul, kui neil oleks vaja meid alla tuua.

Nüüd siis tõusmise juurde. Keegi ei tunnista eelnevalt, et kardab kõrgust ja seetõttu kerkib taevarestoran ruttu pilvede alla, kosmose alumisse serva, pisut allapoole rahvusvahelist lennuliiklust. Jällegi liialdan, sel kõrgusel lendavad vaid kajakad, kes sellises sombuses taevas liigelda ei tahagi. Soojendusega jope lubab ennast hästi tunda, aga taas suuri liialdusi kasutades kipub mu vähese juuksekasvuga pea siiski niiskust saama ja külmetama, kuid ei midagi sellist, mis sunniks paluma allalaskumist — see võimalus on olemas, sest taevas nõrku ei salli, need tuleb maha maandada. Vaatan jalge alla, kus enne asfalti on 45 meetrit tühjust koos vihmapiiskadega, ja ei mingeid emotsioone — alles kuu aega tagasi käisin Rõuge Ööbikuoru “Pesapuu” tornis ja kuigi too oli 15 meetri madalam, siis ta vähemalt kõikus meeter siia- ja sinnapoole. Taevarestoranis on olemine turvaline ja kes soovib vingemat elamust, võib ka seljatoe lamamisasendisse lasta. Pisut ennast keerates näen Tallinna lahte ja tähelepanu köidavad kaks kahe- ja kolmemastilist purjelaeva sadamas ja üks merelt vihmalooris lähenemas.

Edasi algab seltskondlik elu. Meie võõrustajad lõbustavad meid, Anett esitab omi meeldivaid laule ja kokad serveerivad Hiiu-Prangi päritolu roogi. Ma ei hakka menüüd ette lugema, märgin vaid tagasihoidlikult ja asjatundmatult, et kapsalehes lambaliha oli võrratult hea kasukavaba maitsega ning kama baasil metsamarjadega magustoit jättis keele suhu vaid seetõttu, et too oli otsapidi kuskil suus kinni. Mett Ungru Resto peakoka Tõnis Praksi ja tema Prangli kolleegi mokale määrimata võin öelda, et kõht sai täis ja kõik läks libedalt alla, seega aplaus, kiidusõnad ja lillelõhn nende suunas teele.  Kuigi oli tegu, et kuidagiviisi hirmu tundma hakata, jagus mul silmi ka Anett Kulbini suunas ja kõrvadki olid vastavalt häälestatud. Aitäh korraldajatele, sest terve see tõus taeva alla ehk Dinner in the Sky oli ülilahe, vihm lisas ainult vürtsi juurde, aga see, et mul jalad maale jõudes ei värisenud, pole taevarestorani tiimi süü, ma olen lihtsalt liiga külma kõhuga. Järgmine kord võiks lõunatada Big Beni kellaosutitel istudes, Egiptuse sfinksi turjal või Džomolungma tipus selle vasakpoolse kaljunuki otsas, siis ehk võiks mõelda fraasile: “Appikene, ma minestan!” Seega, kõik arad, vähemarad, julgemad, veel julgemad ja päris julged, minge kõhklusteta Dinner in the Sky atraktiivsele ja eksklusiivsele taevatrepile, sest see on lahe ja seda tuleb lihtsalt omal nahal kogeda!

VAATA GALERIID!
Fotod: Aurelia Minev

mm
Jüri Kukk Ajakirjanik
juri@goodnews.ee

Kommentaarid