Avaleht GoodNews raadios Heade uudiste saade toob eetrisse avameelse ja tundelise Alen Veziko
Heade uudiste saade toob eetrisse avameelse ja tundelise Alen Veziko
GoodNews raadios
0

Heade uudiste saade toob eetrisse avameelse ja tundelise Alen Veziko

0

0587Neljapäevane heade uudiste portaali GoodNews ja Kuma raadio ühissaade toob kuulajate ette armastatud ja pisut salapärase laulja Alen Veziko, kelle näolt suudavad saatejuht Mati Palmet ja reporter Monika Kuzmina nii mõnegi maski tõsta või langetada. Paljastused on seda laadi, et panevad Alenist just niivõrd hästi mõtlema, kuivõrd see ongi heade uudiste saate eesmärk.

Mati tunneb kohe huvi, et kas külalise liikveleminek on kuidagi seotud tema loominguliste plaanidega või kulgeb Kuma raadios juba hästi tuntud artist lihtsalt Eestimaal ringi. Alen kinnitab, et tal mõlgub meeles konkreetne plaan anda välja oma neljas album nimega “Sinu poole teel”, mille esmaesitlus toimub 6. märtsil. Saatejuht teatab veel ettehoiatavalt, et saate tarvis pole küll klaverit põõsas, kuid on häälestatud ja timmitud kitarr ning pooltunni lõppedes saab Alenilt kuulda stuudiotes miksimata puhast, ausat ja siirast muusikat stiilis “Kui läks valesti, siis läks, kui läks õigesti, siis veel parem”.

Kuivõrd saatejuht on külalise suhtes heatahtlikult meelestatud, siis küsib Monika, kas ta peab endale võtma Mati kohuse vinguda ja viriseda ja saanud imestava-lohutava vastuse, nendib ta, et kaks meest stuudios plaanivad ilmselt ainsat naissoost olevust ära hekseldada, mida pidavat peegeldama nende näoilme.

0599Kuivõrd jutuks tuleb portaali GoodNews loetavuse edetabel, siis toob Monika välja kuulsa Hiina mõttetarga Konfutsiuse ütluse: “Muusika on rahvale vaimutoit, see kasvatab ja õilistab iseloomu.”
Saatejuhi meenutused viivad ta ühe blackmetal-bändi kontserdi aegadesse, kus laval olid ehtsad seapead ja ta mõtiskleb selle üle, et ehk ühendati seal kõhutoit ja vaimutoit näiteks hilisema puljongikeetmise näol. Kohalolijad saavad kuulda, kuidas ühe fänni katse panna üks seapea pihta lõppes haleda kukkumisega ning lõpuks olevat trummar pead koju viinud, et ema saaks neist suppi keeta. Monika vastavasisulise protesti peale teatab Alen, et tegu ongi hea uudisega, kuna notsu kehaosad läksid asja ette.
Suure mõtleja teemal jutt ka jätkub. Iga päev kell 9.30 heade uudiste portaalis pakutavad suurinimeste tsitaadid on lugejate seas populaarsed ja ka Alen väidab end hindavat kõnealust Idamaade filosoofi. “Mulle meeldivad settinud tarkused ja inimesed, kes on minust targemad,” resümeerib artist ja Monika kinnitab, et korjabki portaali selliseid elumõtteid.

Nüüd võtab Mati käsile Alen Veziko kui artisti ja inimese ning tunneb huvi, kas too on nõudlikkuse vang ehk siis, kas ta teeb asju täiuslikult, kuigi saaks ka lihtsamalt. Laulja nendib, et lugusid lihvides tundub küll, et mida aeg edasi, seda hullemaks läheb. “Kui ma viie nädalaga saan loo kolm protsenti paremaks, siis ei taju seda keegi, aga ikka ma taon ja taon,” kirjeldab artist.

Saatejuht jätkab uurimist, et kas selline täiustamine on lauljale endale sama tähtis kui tulemus. “Loo kujunemise protsess on veelgi tähtsam kui kontsert ise,” vastab mägironija Alen, tuues võrdluse: “Minult on küsitud, miks ma ronin mägede otsa. Aga kui sinna jõuad, tunned, et oled paremaks muutunud.” Siit selgubki tema üks hobi, milleks on mõnekilomeetriliste mägede alistamine kaljuseintel ronimise teel. Monika lisab veel kunagise Viljandi maavanema Kalle Küttise sõnad, et edu on protsess eduni jõudmisel.

Mati tahab teada, et kas terve elu laval veetnud Alen on ka väsimust tundnud. Muusiku avameelsus lummab ja lööb pahviks. “Olen mingitel aegadel ikka läbi põlenud, kolm ja pool aastat tagasi olin põhjalikult ummikus ja on perioode, mida ma õieti ei mäletagi!” Sellise autopiloodil olemise kohta järgneb reporterist daami küsimus, mida laulja sellest õppis.

0602“Õppisin endaga rahu sõlmima!” teatab Alen. Mati küsimusele vastates arvab ta, et see on vaid osaliselt allaandmine, mis algatab uue mineku. “Vahel tuleb veidi taanduda, et anda uus lahing!” filosofeerib seepeale Monika.

GoodNews’i reporter tahab teada, kas Alenilt on üllatusi tulemas. “Minu esinemised on rokilikumad, akustilise kitarri vahetasin elektrilise vastu, laval klaverit ei mängi!” kirjeldab Alen muutusi. Ka laulud on tema sõnul rokilikumad ja maskuliinsemad. Muusik on kaasa löönud bluusibändis “12 inimest, neli toru”, siis aga tulid ballaadilikud laulud. “Sinust sai lembelaulik,” nendib Mati, nimetades nähtust töötlemiseks publiku poolt. “Me toitumegi tagasisidest!” nõustub Alen.

Aleni muusikat sageli laivis kuulnud Monika tuletab meelde, kuidas tema kontserdi ajal üks härrasmees daami kätt palus ja Alen ütleb selliseid juhuseid kümnete kaupa olevat, kus tal tuleb laulatustel esineda. Need kõik on artisti jutu järgi liigutavad, kuid sõprade omad päästavad tunded eriti valla. “Mõnikord on nutt nii kurgus, et sõnad jäävad peaaegu välja ütlemata,” ei varja Alen oma tundelisust.

Saatejuht võrdleb Alenit legendaarse Jaak Joalaga ning leiab, et natuuri järgi on nad saatusekaaslased. Bluusi jaoks arvab ta noorema mehe liiga positiivse olevat. “See on laul, kus heal mehel on paha olla,” kirjeldab ta kõnealust muusikastiili. Alen leiab oma albumi “Klaasist maja” just bluusiliku olevat, seda on peetud depressiivseks. “Aga sõnum on seal hea, kuigi kirjutama paneb kriitiline moment, emotsioon, mis kriibib hinge.”

“Kas vahetad kodulinna?” on Mati järgmine küsimus. “Ei suuda enam Tartu ja Tallinna vahet sõita, seda edasi-tagasi sõitmise aega tuleb kokku vist aasta jagu 24/7,” selgitab Alen põhjust, miks ta pealinna kolib. Mati leiab, et just siinkohal oleks poliitikutel taas aeg juttu teha 4-realisest Tallinn-Tartu teest. Alen aga kinnitab, et Tartu on tal ikka südames: “Kas on veel 100 000 elanikuga linna, kus Raekoja platsilt jõuad 12 minutiga metsa? Minu kodu on kohas, kus viie minuti kaugusel algab matkarada, saab kala püüda, seal saad kõike vaimsele ja füüsilisele tervisele.” Saatejuht nendib, et nii elu käibki – muudad oma elukäigus midagi ja siis tagasi endale meeldiva elu juurde.
Monika küsimus isarolli kohta muudab Aleni vahaks. Ta tunnistab, et hakkab elurütmis rahunema, põhjuseks kodus ootav 7-kuune tütar. “Kui see pamp mu kätele pandi, oli ühe hetkega maailm segi,” meenutab ta tütre sündi. “Nüüd pole ma enam peres kõige tähtsam!” Oma isarollist jutustades räägib ta, kuidas väike printsess hommikut nutuga kuulutas ja isa tema rahustamiseks ei sobinudki, selleks nõudis ta emmet.

Mati küsimusele, et kas artist nokastanud daamidele pubis väikese võimaluse ikka veel annab, vastab Alen: “Olen nii vana küll, et tunnistada – olla isa ja pereinimene on kõige tähtsam!” Ta tunnistab ka üles, et tema repertuaaris on oma lapsele ja tema emale üks laul ning see on ka lindis. Algul tundus lugu küll muust rääkivat, kuid hiljem avastas Alen, et on selle just neile kirjutanud.

Mati uurib, et kui tuleksid tagasi 1990. aastad, mil paljud tuntud muusikud ühtäkki tööta jäid, siis mis töö laulja asenduseks valiks. Alen arvab selleks ehitustöö olevat, mida ta on isa kõrvalt õppinud ning saadud oskustega on ta ka remondiga hakkama saanud. “Ainult tapeeti ma panema ei hakka, seda teevad naised paremini!” on mees kindel.
Monika uurib, kellega lauljale peale Luisa Värgi veel meeldib koos töötada ja Alen ütleb, et daamidest on nendeks Lenna Kuurma ja Rosanna Lints. Meeldejäävamad projektid on tal olnud siiski Luisaga. Saatejuht tahab teada, kas Luisa siis ka muutus, kui sai Eesti omamoodi esileediks ja Aleni kinnitusel on kaunis lauljanna alati nii laval kui elus tema ise, mitte ennekõike peaministri kaasa.

Monika palub, et Alen kirjeldaks plaadi sünni häid ja halbu külgi ning laulja tunnistab, et pildistamine on talle vastukarva, sest kaamera ees tuleb ennast igati sättida ja see pole sugugi lõbus. Mõni tema lugu sünnib ühest hetkest – näiteks läks ta kord stuudiosse üht muusikariista ära viima ja pähekaranud lugu valmis sealsamas kümne minuti jooksul. Samas mõne teise loo idee hakkab vaikselt kogunema ja lauluks vormumine võtab aega.
“”Sinu poole teel” refrään – pool aastat nagu oli midagi peas ja ühel hetkel sõbra paadikuuris hakkas tulema – tekst, muusika, story,” jutustab Alen. Kuigi loo tekkeprotseduur võib tüütuks muutuda, tuleb see ka linti saada.

Alen tunnistab sedagi, et on üks lugu, mida tal tegelikult laulda ei meeldi ja Monika palvel ning enda nõusolekul ta selle nime välja ei ütle. “Lava peal pole vastik, ma lähen muusikasse sisse, ei näe seda ega kuule, aga raadios kuuldes on piinlik,” paljastab ta.

Kaunis pinnija Monika tahab teada, kui oluline on see, et laulukirjutaja ja esitaja lood lähedastele meeldiksid. “See sõltub loost – mõne puhul see pole oluline,” selgitab Alen, kelle sõnul on tema koorilauljannast ema talle adekvaatne kriitik, kellega saab ta muusika üle arutada.

Kuivõrd Mati võtab taas jutuks metallimuusikute seapead ja kujutab ette trummari emale supimaterjali viimist, siis tuleb Alenil meelde lugu rokitähest Alice Cooperist, kes oma muljetuste järgi luges tavaliselt hommikul internetist, kui palju temast halba on kirjutatud ja siis tuli kuulsuse ema, kes käskis tal lihtsalt prügiämbri välja viia. Alenit raadiojaama stuudio rämpsukasti välja viima ei saadeta, aga keskustelu ja ettekujutust, kuidas superstaarisaates see toimuda võiks, jagub mõneks ajaks.

“Võta kitarr ja lõpetame lauluga!” kutsub saatejuht ühislaulule neid, kes viisi peavad. Monika küsib Alenilt veel lõpusõnu ja need kõlavad nii: “Me ei mõelnud kõike nii halvasti, kui kõlas” ning Mati lisab: “… aga kõik läks nii nagu alati.” Siis hakkab kitarri saatel kõlama ülimalt naturaalne miksimata “On jälle torm ja meie vahel sideliinid katkenud …”

Seda kõike aga saate ise oma kõrvadega kuulata neljapäeval kell 11.30 Heade Uudiste pooltunnis ja kordusena pühapäeval kell 15. Seni aga otavad portaal GoodNews aadressil www.goodnews.ee ja Alen Veziko kodulehekülg alenveziko.blogspot.com ning tema Facebook’i lehekülg kõiki külla.

KUULA RAADIOSAATE KORDUST!

HEAD UUDISED SÕIDUTAB KUULAJATENI SAKSA TAKSO!

Jüri Kukk

mm

Kommentaarid