Heade uudiste saade tutvustab kahte siinsete juurtega piiritagust kaunist daami

Neljapäevane heade uudiste saade Kuma Raadios algab kõrva järgi otsustades väikese sõnelusega, kuid nii see siiski päris pole. Portaali GoodNewsi poolne saatejuht Monika Kuzmina on tabanud ukse tagant neli noort inimest Paide gümnaasiumist ja selgitab neile, et Kuma raadiohääl ja sealtpoolne saatejuht Mati Palmet ei kujuta endast midagi jubedat, vaid on isegi parem inimene, kui tema, tuntud-teatud positiivitar. Ühesõnaga, noored uitavad Kuma majas ringi ja Monika arvates on noortele hariv näha, kuidas üks raadiojaam töötab, sest see on üks tore meelelahutuse pakkumine. Mati küsib seepeale, et kas noorte jaoks raadio liiga vanamoodne pole ja selgitab ka, et tema jahmatuse tingis nägemine, kuidas lubatud nelja vestleja asemel tuleb veel kuus juurde. Noored pikaks ei jää, nende ekskursioon jätkub ja raadiomees heietab veel sellest, et rokkbändid lasevad ennast pildistada vaid kolme esimese loo ajal, sest siis nad vajuvad ära ja sama võib juhtuda ka saatetegijatega.

“Asume nüüd asja kallale!” kõlab ühine otsus ja Monika tutvustab kahte kena daami, kelle ta on kaasa toonud. Esimene neist on filmindusega tegelev Margit Sauk, keda saatejuhiga seob saade “Seotud”, milles Margit oli produtsent ja Monika osaleja.

“Tõsielusarju teame sellest, et aasta hiljem tehakse järelsaade sellest, kui põhjalikult on inimeste elu selle järel karile jooksnud,” pakub Mati. Margit sellega nõusse ei jää: “Me kõik oleme nii toredad, et meil kõigil läheb hästi, vähemalt sotsiaalmeedia järgi otsustades.” Saatejuht nendib seepeale, et kaadritagused jõud kukkusid seega läbi, kuna ei suutnud osalejaid tülli ajada ja kogu vaev jooksis tühja.

“See on tegelikult rahvusvaheliselt tuntud formaat, kus taustajõude pole, inimesed filmivad ennast ise,” seletab külaline ning Mati meenutab aega, mil Monika algul midagi seletamata ennast filmis ja tema mõtles seepeale Issanda kirjust loomaaiast. Margit nendib, et reality-show ei saanud  piisavalt kajastusi ja lisab enda ning kaaslanna tutvustuseks: “Kui Monika teeb häid uudiseid, siis meie teeme positiivset televisiooni!” See konstateering kutsub Matilt esile pika “Hmmm!”

Nüüd ongi aeg tutvustada teist kaunitari, kelleks on Gerda ja kes teeb koos Margitiga ühist projekti. Jutt läheb kahe aasta tagusele näitusele, mis sai alguse Gerda lähedase inimese kaotusest, millega noorel naisel oli algul raske toime tulla. “Otsustasin teha sellest kunsti, panin kogetud emotsioonid meigi ja foto kaudu prinditult lõuendile,” kirjeldab Gerda. Nüüd tahab ta uue näitusega anda edasi emotsioonid teiste inimeste lugudest, et nad saaksid hingepiinavast lahti lasta.

Monika lisab seepeale, et projekti saab Hooandjas toetada ja seal on ka liigutav tibunahka tekitav video. “Olen muusikutelt kuulnud, et kui sul on mingi valu, siis on hea seda väljendada muusikas, sinu puhul kunstis. Oled sa nüüd teatud niidiotsad lahti lasknud?” uurib ta Gerdalt.

Vastus on jaatav ja Gerda nendib, et kuigi piltide kõrval polnud selgitusi, mis selles peitub, oli inimeste reaktsioonidest näha, et nad suudavad emotsiooni vastu võtta. “Inimesed tulid ja ütlesid, et ma ei tea su lugu, aga tunnen su valu. Sellist samastumist ma lootsingi näha,” on näituse autor rahul ja Monika lisab: “Näitus ei rääkinud, vaid sa lasid tunnetada!”

Gerda uus näitus on uutest, teiste inimeste lugudest, mis võimaldaksid neilgi möödunust lahti lasta. Seekord on piltide kõrval ka lood, kuid need on anonüümsed, on vaid jutustaja vanus, sugu ja riik, kus ta elab.

Skeptik Mati tahab teada, kas selline unustamisele vastupidine tegevus on kaunile vestluskaaslasele rahu toonud ja võrdleb seda omal moel Kuradi väljaajamisega Petsebuliga. Tema üks stsenaarium räägib sellest, kuidas kõrini jamades inimesele määritakse pähe New Age plaati ja selle sõnumi kontrast võib ka vägivallatu inimese viia plaadi saatmiseni vastu pakkuja pead. Gerda sõnul on tegu inimese aitamisega kunstiteraapia vormis. “Jagatud mure on pool muret, paljud aga ei oska emotsioone välja lasta ja loo panek kunsti aitab neid selles.”

Saatejuht nendib, et kuigi areng on ka raadiosaated kõrvalvaldkondade kaudu multimeediaks muutnud, võib visuaali edastamine eetris siiski saamatult välja kukkuda ja ta palub verbaalselt ja tuimalt asjad ja nende edastamise vorm ära seletada.

Gerda nimetab vormiks vintage`i ja ta kiidab fotograafi ning kunstnikku Heiki Leisi, kes jäädvustas pildid vana Vene portreekaamerga, mille tagajärjel on pilt äärtest udusem ja fookus on keskpunktil. “See on suur töö ka fotograafi jaoks, sest kuigi idee on minu ja mina tulen sisse, siis tema jäädvustab ja me peame mõlemad olema ühel tasemel,” kirjeldab ta. Tema tehtud meik ja välimus oleneb olukorrast ja loost, et see tooks välja emotsioonid.

Edasi selgubki, et modellideks olid Gerda tuttavad naised, pildid olid tema ja natuke ka teiste elust, et modellid suudaksid samastuda.

Monika meenutab pisarais, kerge meiegiga neidu videost ja Gerda sõnul on selles sõnum, mis on mureks paljudele naistele: kui oled ilus, siis see võtaks justkui sõnaõiguse – ole lihtsalt ilus! “Ja vait!” lisab Mati. “Või ole kole ja sõnakas!”

“Ka ilus naine tahab avalda arvamust, aga inimesed ei oota talt seda ja nii tulebki ennast läbi suruda!” täiendab Gerda. Monika uurib, milline peaks olema sõnum neile, kes on kogenud lähedase kaotust või reetmist või veel midagi. Gerda sõnul peaks loo edasijutustamine hädalist aitama, tegema ülesaamise kergemaks ja uue näituse tegemiseks on modellid eri soost ja vanusest, vastavalt loole. Lugu tuleks saata Gerda osutatud lingile, kuhu saab jätta oma loo ja kõik vajalik anonüümsuse tagamiseks on kokku lepitav. Monika küsimuse peale ütleb Gerda, et paar lugu on talle juba saabunud, need kõik on liigutavad ja sisaldavad neid momente, millest on raske lahti lasta ning mingi emotsioaalne crash, mis ühele võib väike tunduda, on teisele suur.

Mati toob sisse uue mõõtkava, meenutades sõpra, kes läks AA rühma, kust ta saadeti tagasi, sest tal olevat vara sinna tulla, ta polevat küps. Saatejuht tahab teada, kas mõne loo kohta võib sama öelda. Gerda arvamuse järgi on tõsine lugu see, millega inimesed suudavad samastuda, kuid kõik on suhteline ja et üks asi võiks teisest õigem olla, seda ta öelda ei saa.

“Kas lugu jääb lõpptaieses ka saladuseks?” uurib Mati ja Gerda selgituse järgi tuleb pildi kõrvale ka lugu, kuid nime sisse ei lähe, selle loo allikas saab enda lihtsalt loost ära tunda. “Lugudes piiranguid pole, see võib olla ka minevikust, lugu, mis on inimest muutnud,” lisab Margit.

Kuivõrd naiste sõnul on projekt rahvusvaheline, siis läheb saade edasi “international” formaadis, sest kaks kaunist daami elavad pigem välismaal kui Eestis. Margit elab vaheldumisi Eestis ja Soomes, Gerda on neli aastat elanud Londonis. Saatejuhid tahavad teada, milles on välismaal elamise võlu. Gerda meenutab, kuidas ta enne Londonisse minekut oli värvitud juuste, tätoveeringute ja kollase seljakotiga kõigil jalus – siin pöörati tema suunas pead, Londonis mitte. “Seal sain olla mina ise ja nüüd Eestis aktsepteerin ennast sellena, kes ma olen!” lausub ta. Margiti hinnang on rabavam. “Välismaal kasvatad endale paksemat nahka – mida rohkem maailma näed, seda rohkem on savi!” põrutab ta. “Eesti on nii väike, siin paistad alati silma, eriti kui tegutsed kunstis või meelelahutuses, seal aga ei huvita sa kedagi ja peaasi on iseendaks jääda.” Naised leiavad ka seda, et mida suurem on riik, seda avatumad on inimesed.

Mati üritab arvata, et jube lihtne on toimetada, kui oled suur kala väikeses tiigis. Ta toob näiteks tuntud kitarristi, kes tuleb siia esinema ja tema saabumise tausta on lihtne uurida – artistide kohaletoojad on ühed ja samad inimesed, kelle kohta on kõik teada. Margit leiab, et väikeses tiigis on hea hüppepakult alustada, kuid tema pole väiksuses võlu veel leidnud ja tahab olla rohkem nähtamatu.

Mati läheb tagasi pronksiöö aega ja meenutab, kuidas ta tollal Eestist lahkudes oli info keskel, kuid Euroopasse jõudnuna avastas peagi, et seal polnud Tallinna märatsemistest midagi kuulda. “Kas Eesti väikeses maailmas on turvalisem olla?” küsib ta. “Kui arvad, et oled siin omas maailmas, siis nii see ei käi, välismaal käimine aitab seda maailma luua,” on Margiti vastuseks. “Iga inimene peaks võõrsil käima!”

Monika tahab teada, kas Eestis on midagi, mida igatseda ja Margitile tuleb ette tuttav Mäo rist. Tema arvamus on, et hetki lapsepõlvest ei saa keegi võtta.

Juttu sekkunud Gerda tõdeb, et välismaal elamine kasvatab kodumaa patriotismi. “Varem mõtlesin, et no-no-no, Eestisse ma tagasi ei tule, aga seal käin pea püsti, ütlen alati kõigile, et olen Eestist!” Tema sõnul on võõrsil elades oluline see teadmine, mida Eesti ja eestlased on saavutanud ja kohe kõlab naiste hele koor: “Stig ja Elina! Skype!” Margit toob välja meie start-up-maailma, Tallinna ja Tartu arvukaid edu- ja idufirmasid, meie muusikuid ja paljut muudki ning tema arvates oleme me edasipüüdlikud.

Gerda arvamus, et eestlastel jääb paljugi pidama enesekindluse puudumise ja pisut ka laiskuse taha, kutsub esile saatejuht Mati küsimuse, et kas mujal ollakse virgemad? “Konkurents on tugevam, pead rohkem töötama,” on naiste ühine seletus. Mati ei jäta ja usub, et Eestis on ka puukoorekesena ujudes võimalik kuhugi jõuda ja saab vastuseks, et seda juhtub, kui oled õiges kambas. Lisaks on siin vaja paksu nahka, sest eksimisvõimalusi antakse vähem, väikeses tiigis on rohkem kriitikat ja paljudel on alati midagi öelda.

Monika küsib üle eestlaste töökuse kohta. Margit kasutaks pigem väljendit, et me oleme nutikad ja Gerda teab Londonist, et meie rahvas on viisakas, me austame teisi sellistena nagu nad on ja seepärast tekitame ka teistes sooje tundeid. Margit muigab seepeale, et Soomes see just päris nii pole, talle pööratud ka selg, kuuldes, et tegu on eestlannaga. “Kas nad tahaksid ise Kalevipojad olla?” küsib Mati. Margiti sõnul on eestlased teinud Soomes halbu asju ja on kohati ära teeninud, et neid võetakse “nagu poolakaid Norras” ehk siis halvasti vastu. Tema arvates võtab suhte laabumine aega, kuid näiteks sinna siirdunud filmitegijate juures on austus tuntav.

Margit ise peab ennast Soome ja soomlaste suureks austajaks, ta on seal ülikoolis õppinud, ära õppinud nende koleda (mitte väga halvas mõttes) keele ja peab ennast kõige soomlasliku fänniks.

Monika uus küsimus käib selle kohta, et mis muudab eestlasi välismaal teistsugusemaks. Külalised pakuvad kokkuhoidvust, mis võõrsil on suurem ja tuntavam, kui kodumaal, töökust ja ambitsioonikust. Ka see viimane lööb just välismaal välja, kodus on takistuseks sisemine turvatsoon, kuid piiri taga seda ambitsioonikust märgatakse ja hinnatakse.

Mati loeb üles rea tuntud Eesti inimesi, kes on läinud võõrsile ja korraks siia naastes on tagasitee unustanud, kuigi lubavad peagi jälle ära minna. Eestlase tunne lihtsalt ei lase enam lahkuda. “Kas teil pole tulnud tunnet, mis on tugevam kui sina ise – järsku märkad, et ei saa enam minema?” küsib ta. Gerda vastuseks on, et seda tunnet veel pole, aga midagi välistada ei saa.

Monika võtab üles küsimuse, et miks tüdrukud hetkel just Tartus elavad, mitte suurlinnas Tallinnas. “Me oleme Tartu tüdrukud, oleme koos maal mänginud!” hüüatab Margit ja lisab vaiksemalt: “See on heade mõtete linn!” Gerda nendib, et London on meeletult kiire linn: “Ma tulin hea meelega oma juurte juurde, et zen`i leida, energiat koguda ja tunnen, et olen puhanud – kodus on hea olla!”

Edasi läheb teema karmimaks – ilusad ambitsioonikad Eesti naised ja välismaa mehed. Margit ütleb, et rahvus, usk ja nahavärv ei muuda isiksust, ta pole lihtsalt leidnud eesti meest, kellega silmaring samastuks. Talle ei meeldi väikese silmaringiga mehed ja Eestis on see probleemiks, mille taga asi pidama jääb – sellise mehega muutub suhe keeruliseks. See paneb Mati muigamisi nentima, et vahel on vähesed teadmised paremad, siis vaatab naine ka nelja klassi haridusega meest kui huvitavat tegelast. Gerda lisab, et mehel peab olema karakterit ja karismaatilisust, et naine suudaks teda respekteerida ning Monika usub, et meie meestel on veel šansse. Mati soovituseks on: “Mehed, laiendage silmaringi, ostke raamat!”

Sellega pole veel külaliste pinnimine lõppenud, sest Monika tahab teada rea edukad naised, karjäär, lapsed, perekond lõppu ehk siis paikseteks jäämise mõtete kohta. Gerda tunnistab, et kuigi ehk tahakski, aga tema alal tuleb palju reisida ja inspiratsiooni kogeda ning sedasi oma aega planeerides ei saa ennast siduda. Margit ei taha kohe kindlasti veel koduperenaiseks jääda. “Pole vaja kiirustada, kõik tuleb siis, kui on õige aeg!” arvab ta.

“Aga tahaks!” kostab Gerdalt veel kord vaikne soov ja see teenib saatejuhtide tunnustuse.

Monika soovitab veel käia Hooandja kodulehel ja tutvuda daamide projektiga ja Margit lisab, et oma loo võib neile saata igaüks, ka siis, kui lugu on lahenduse leidnud või tundub naljakas, peaasi, et see puudutaks teisi. Mati otsib lõpulugu, mis peaks tema arvates kõlama vallaliste Eesti meeste suust ja naiste soovil saab selleks Super Hot Cosmos Blues Bänd. Heade uudiste ankur Monika nendib veel kord, et on tore taas näha inimest, kes pole muutunud ehk siis Margitit “Seotute” ajast ja teist toredat blondi punaste huultega daami.

Seda kõike võite kordusena kuulata ja kuulda eelseisval pühapäeval kell 15 Kuma Raadiost ja kindlasti külastage ka GoodNewsi ja Hooandja kodulehekülgi!

KUULA SAADET!

HEAD UUDISED SÕIDUTAB KUULAJATENI SAKSA TAKSO!

Jüri Kukk