1. Avaleht
  2. GoodNews raadios
  3. Heade uudiste saade viib kuulajad kaljuseinale ronima
Heade uudiste saade viib kuulajad kaljuseinale ronima

Heade uudiste saade viib kuulajad kaljuseinale ronima

raadiosaade_head_uudised

Neljapäevane Kuma raadio ja portaali GoodNews heade uudiste ühissaade tugineb ühe saatejuhi Monika Kuzmina hiljutisele lubaduse panna meeskolleeg Mati Palmet seinu mööda üles ronima ja selleks on ta toonud stuudiosse ühe huvitava valdkonna staari ehk mägi- ja kaljuronija Siim Juuse. Külaline on juba stuudioseinal mõned kohad visuaalselt ära märkinud ning see paneb Mati hoiatama: “Enne läheb kass ülikooli. See peab küll olema suurem häda sellest, mis ajab härja kaevu, mis mind ronima paneb!” Siimul on kohe stiimul välja pakkuda: “Katusel on õlut!” ning seda peab saatejuht juba mõistlikuks mõtteks.

Monika räägib sellest, kuidas ronija GoodNewsi peatoimetajaga ühendust võttis ning kaljuronimist tutvustada tahtis ning see tabaski märki ˗ toimetaja Monika isikus oli juba mõne aja eest mõelnud kõik sellised asjad läbi teha. Hetkel on tal käsil näiteks esialgu kuuekuuliseks katsetuseks mõeldud Tai poksi oskuste omandamine ning ka kaljuseinal käidud.

Mati esimene kaljuronimise määratlus on “mööda käkke ronimine” ja Siimu esimene parandus on, et need on nukid. Juba kaljuseinal käinud Monika teab, et mägi- ja kaljuronimine on kaks eri asja. Siim selgitabki, et mägironijad suunduvad tõesti kõrgele mägedesse, kaljuronijad aga konkreetse järsu seina juurde, esimesed vallutavad kõrgeid tippe, teised ronivad otse mööda vertikaalset kaljuseina loetud meetreid üles.

“Kaljuronija on siis laisk mägironija, kes sõidab bussiga seina äärde, ronib natuke ja ongi kõik,” nendib Mati ja Siim kinnitab seda minimalistlikku hinnangut: “Ronib 30-40 meetrit ja läheb kämpingusse puhkama!”

Edasisest arutelust selgub, et tõeliste kaljudega on Eestis kitsas, siinsed paekivimiga pangad on pudedad ja lähimad kiviseinad on Soomes. Mati leiab, et pudenemine lisab ronimisele põnevust, näiteks teate kaudu, mille saavad ronija edust või edutusest tema sugulased ning Siim kinnitab, et on olemas seltskond inimesi, kes tõesti ronivad kaljudel ka julgestuseta. Eestis neid ametlikult siiski pole. Seda stiili nimetatakse ingliskeelselt “free solo climbing.”

Siim Juuse
Siim Juuse

Saatejuht Monika uurib, kuidas jõudis Siim sellise ekstreemse alani ja noormehe selgitus kõlab umbes nii: kui ta oli kusagil 13-14 aastat vana kraade, siis ronis ta kahe sõbra seltsis vana rauast tuletõrjetorni otsa. Poisil oli mõistagi suur kõrgusekartus ja seepärast ronis üks kaaslastest tema ees, teine järel ˗ allpoolne sõber oli justkui turvapadjaks, millele otsa kukkuda. Kui ronijad raudpulkadest kinni hoides viimaks 25 meetri kõrgusele platvormile jõudsid, kulus Siimul enne alla ronimist poolt tundi kõhuli olekus värisemisele. Järgmine kord ronis ta juba vabatahtlikult ja Tallinnasse kolides liitus ronijate kogukonnaga.

Mati küsimusele, et kas kõrgusekartusest saadaksegi üle põhimõttel “Seekord ei kukkunud, järelikult ei kuku kunagi,” vastab staažikas, juba õpetaja rollis, kaljuronija: “Mõni saab kartusest kiiremini üle, teine aeglasemalt, samm-sammu haaval.”

Juba ronimiskogemust omav Monika teab, et hirm võib ronides olla suur, käed muutuvad higiseks, ja lõpuks tuleb ju ka alla ronida. Siim teab lisada, et päris loobunud pole kaljuronimisele tulnutest keegi ning saatejuhi järgmine küsimus palubki selgitust, et mis ajab inimesi üldse selle alaga tegelema: hulljulgus, saadav adrenaliinilaks või miski veel ja kõik kokku.

“Selles on kõik need asjad koos ˗ sport, meditatsioon, vaimne eneseületamine ˗ igaüks leiab oma väljundi,” selgitab Siim. Monika jutu järgi sai ta seinal olles aru, et sel momendil oled hetkes kinni ja mõtetes mujal viibimine pole otstarbekas. “Sel hetkel oled endaga, omal rajal, tüdrukutele ja õllele ei mõtle,” kõlab Siimu-poolne määratlus.

Matile saab rahulikust ronimisest küll ja ta intrigeerib võimalusele, et keegi pahatahtlik tõbras kinnitab käkid ehk nukid nii, et näiteks mittemeelepärasest erakonnast pärit ronijad peavad seinal tõelist ellujäämisvõitlust pidama. Selgub, et Siimul on võimalus, kuid mitte tahtmist, selline tõbras olla ehk siis tema ongi niinimetatud rajakeeraja, kes soovi korral võiks sõltuvalt parteist kellelegi ronimisteele väiksemad nukid kinnitada. Tegelikult ongi igas ronimise raskusastmes erinevad nukid. “Tüdrukutele suuremad, et oleks millest korralikult kinni rabada,” muigab instruktor.

Monika tahab nüüd teada, kas vaprusevärinad, kui nähtus, jäävad alati alles. Siim vahendab kolleeg Karli juttu, kes välismaal käies ronis kaljuseinal, mille alla jäi mõnisada meetrit kuristikku. “Kui siis vaatad alla, käib klõps küll, sest sealt langemine pole mugav. Siis võtad korraks aja maha, edasi vaatad, kuhu minema pead, ja siis see hirmutunne kaob,” räägib Siim.

Edasi selgitab Siim, et Eestis tegutsevad nii harrastusronijad kui ka professionaalsed kaljuronijad. Veel ronitakse ka julgestuseta, umbes 4-5 meetri kõrgusele, kuid siis on kukkujat all ootamas julgestusmatid. Saatejuht Mati näeb kaljuseina kui malelauda, kus tuleb mõelda, millist jäset järgmisel hetkel kasutada ja Siim selgitab, et radadel kinnitataksegi nukid vastavalt raskusastmele. Raskusronimise võistlustel kõvemad mehed-naised tegutsevad tundide kaupa seinal, kus on kümmekond või rohkem erinevat rada ning peavad need läbima 4 tunni jooksul. Mati tulevast ronimissoovi kõigutab tugevasti info, et seintel ollakse 4-5 tundi.

raadiosaade_head_uudised2

Selline pikaajaline tegutsemine kaljul viib mõtted puhkamisele ja Siimu sõnul on selleks olemas ka puhkeasend. “Isegi puhkus on hirmutav!” teab Monika. Siim aga räägib sellest, et tõelised kaljuronijad, kes lähevad mitmesaja meetri kõrgusele kaljuseinale, sageli veedavad seal ka öö. Selleks on neil spetsiaalsed metallraamiga alused, mis kinnitatakse seinale ja magatakse nagu kookonis.

Monika uurib, et kui palju on Eestis kalju- ja mägironijaid kokku ja kas meil on ka omad tipud. Siim nimetab ühe tipuna oma kolleegi Madist, kes on selle alaga aktiivselt tegelenud 8 aastat. Ronijate kommuunis on kokku sadakond inimest, kes tegelevad pidevalt trenni ja ka võistlemisega.

Edasi läheb jutt ronijate kaalule, kas suured mehed ikka suudavad end üles vedada ja selgub, et raskusest olulisem on tasakaal. “Ronimine toimub tasakaalu peale, jõud tuleb mängu siis, kui tehnika on omandatud,” seletab Siim. 60-100-kilosed mehed pole seintel mingi ime. Kui füüsiliselt on hea olla, saab ronija seinal alati hakkama.

Siim täpsustab veel, et seintel liigutakse asendeid vahetades ehk siis keha erinevatesse asenditesse liigutades ollakse ronimises enamaks võimeline. Tema hinnangul on mägironimiseks parim koht Euroopas Mount Blanci mägi, mis on piisavalt sobiv harrastuskoht igale inimesele. Kaljuronimist käib ta tegemas 30-40 meetri kõrgustel kaljuseintel.

“Kuhu peaks pöörduma noor inimene, kes tahab saada Spidermaniks?” pärib Monika ja Siim juhatab soovijad internetilehele www.ronimine.ee. Tallinnas, Tartus, Võrus ja Rakveres on olemas klubid, Siim ise annab Lasnamäe kergejõustikuhallis noortetrenni, vabaronimise trenni täiskasvanutele, koolitusi ja on valmis igaühele jõu ja nõuga abiks olema.

Mati tahab teada, kas kaljuronimisega tegelemiseks on vaja teha ka üldfüüsilist trenni ˗ tema saates käinud Marko Asmer on näiteks öelnud, et vormeliroolis pole tegu sugugi vaid istumisega, see eeldab kõva füüsilist valmisolekut. Siim selgitab, et sõltub sellest, mis tasemel alaga tegeleda tahad. “Kui ronid kord kuus, siis väga ei pea, aga profina ja võistlejana on vaja ka üldtrenni. Aga mida rohkem sa ronid, seda loomulikumaks kogu see tegevus muutub.”

Mati ütleb, et on õppinud kõrgemat matemaatikat teadmisega, et ehk läheb elus vaja (seni küll pole), kuid kas kaljuronimine ka reaalses elus midagi annab? Siim räägib, et alaga käib kaasas ka sõlmeõpe ja temal oli seda vaja näiteks siis, kui autot vedades katkes pukseerimislint kõige rumalamalt kohalt ˗ tänu oskusele teha ronimissõlme sai see korda tehtud ja auto ummikust minema transporditud.

“Mida see ala sulle vaimses plaanis annab?” küsib Monika ja Siimu vastuseks on: “Rahu ja tasakaalu. Kui olen kaks tundi roninud, käin saunast läbi ja olengi puhanud!”

Mati uurib, kui palju tunde on ronija seinadel kulutanud ja külaline kinnitab, et need on asjaks olnud, igal juhul paremini veedetud aeg, kui kontoriseinte vahel viibides. Edasi lähebki jutt sellele, mis on Siimu tegelik töö ja selgub, et lisaks kaljuronijate treenimisele on ta veel ka lohesurfi instruktor ja muusik-trummar.

Lohesurfamine ongi uus kuum teema ja Mati meenutab suvehooaja eel õnnetusjuhtumit Läti vetes. Ala ohtlikkust kommenteerides ütleb Siim, et kõike tuleb mõistusega võtta, siis on ka õnnetused harvemad. Tema tutvustuse järgi on lohesurfajal käe all turvapäästikud, mis annavad võimaluse asja käest minnes ennast vabastada. Mati küsimusele, et kas lohesurfis tuleb ette ka uljaspäid, kelle mõistuses on põhjust kahelda, vastab instruktor, et sellised asjad pannakse paika tutvumise käigus enne, kui koolitus algab.

Intrigeeriv Mati viib jutu Monika esimesel seinalronimisele ja tahab kuulda, kui karm tegelane tundus kaunis ronimishuviline esmakohtumisel. Siim läheb asjaga kaasa ja tunnistab, et tegelane oli omajagu kahtlane, kuid hakkaja, ja Monika meenutab hirmsaid hetki seinal, kui tuli härrasmeestest kaasronijatega olla ühtses turvasüsteemis üksteist turvates.

Meessaatejuht küsib veel sedagi, et kas ronimisel on mingeid jamasid tekkinud ja Siim selgitab, et seinal ei juhtu neid sugugi rohkem kui tänaval ˗ riskid on viidud miinimumini. Mõned juhtumid on olnud, kuid need on hästi lõppenud.

“Kas hästi ses mõttes, et jäädi terveks või ses mõttes, et pikalt ei piinelnud?” jätkab Mati. Siim käsitleb turvalisusteemat veel nii, et ronima minnes peab asja mõistusega võtma, üksi ronida ei tohi, sest kaaslane aitab olukorda jälgida ning oskuste saamiseks ongi olemas instruktorid.

“Ei tohi ennast suureks mõelda!” lisab Monika ja see tähendab, et ei tohi ennast üle hinnata.

Lõpetuseks tahab seltskond üle vaadata Kuma majaseina ja Mati lubab seda teha vaid visuaalselt. Siimu selgitust mööda on visuaalne ülevaade enne seinale ronimist ülimalt tähtis. Mati meenutab veel kopsakat arvet autoteeninduses “visuaalse ülevaatuse” eest ja lisab kaljuronijate küsitava tarkuse: ära alla vaata ja kui kardad, pane silmad kinni.

Lõpulugu on päevakohane ˗ Mati Nuude laulab laulu Himaalajast ja lumeinimese käpapigistamisest.

Heade uudiste portaal GoodNews ja Kuma raadio kutsuvad teid neljapäeval 11.20 kaljuseinale ja kordusronimine toimub pühapäeval kell 15. Olge meiega ja jääge meiega!

Lõpulugu on päevakohane ˗ Mati Nuude laulab laulu Himaalajast ja lumeinimese käpapigistamisest.

“Selles on kõik need asjad koos ˗ sport, meditatsioon, vaimne eneseületamine ˗ igaüks leiab oma väljundi,” selgitab Siim. Monika jutu järgi sai ta seinal olles aru, et sel momendil oled hetkes kinni ja mõtetes mujal viibimine pole otstarbekas.
“Selles on kõik need asjad koos ˗ sport, meditatsioon, vaimne eneseületamine ˗ igaüks leiab oma väljundi,” selgitab Siim. Monika jutu järgi sai ta seinal olles aru, et sel momendil oled hetkes kinni ja mõtetes mujal viibimine pole otstarbekas.

KUULA SAADET!

GoodNews Kuma raadios 02.aprill 2015Mägi- ja kaljuronija Siim Juuse

GoodNews Top20

HEAD UUDISED SÕIDUTAB KUULAJATENI SAKSA TAKSO!

Jüri Kukk 

Head Uudised GoodNews