INTERVJUU! Marina Riisalu: ma tahan teha kõike siiralt
Marina Riisalu on erksa mõttelennuga ja mitmekülgselt ettevõtlik naine, kelle positiivne sära ka kaasinimestele kergesti külge hakkab.
Tüdrukuna unistas Marina rollist priimabaleriinina. Üle kahekümne aasta tagasi sai ta tuntuks Missis Estoniana. Kuigi Marina Riisalu on saanud kogemusi ka seriaalides mängimisest, siis eluteatris ta ei mängi, vaid püüab olla igati siiras.
Oma igapäevaelu jagab tänaseni armsaks jäänud sünnilinna Taru ja keset metsa paikneva maakoduga, mille koplites kappamas ta suur armastus – kaheksa hobust. Hobuste hingeelu tasuks aga Marina sõnul inimestel märksa paremini tundma õppida, mis aitaks vältida nende tugeva empaatiavõimega ja väärikate loomade ülekoormamist nendele loomuvastaste ülesannetega.
Tervisliku toitumise poolest on Marina Riisalu maasikausu. Pereväärtusi hoiab sarmikas ja pealehakkaja daam tugevatena suheldes oma lastega, abikaasa Aivar Riisaluga ja ühiskondlikul tasandil Tartu Pereliidu eestvedajana.
Head alanud aastat proua Marina Riisalu! Ei saa ütlemata jätta, et näete suurepärane välja ja olete oma elu tippvormis. Öelge, kas selliseid komplimente tehakse Teile sageli ja kas need mõjuvad hästi või pigem vulgaarselt või jätavad sootuks ükskõikseks?
Suur tänu komplimendi eest! Siiralt aus olles, siis selliseid komplimente otse minule väga tihti ei tehta. Eestlane on olemuselt tagasihoidlik ja vaoshoitud ning eriti positiivseid emotsioone varjatakse justkui kartes, et see võib edasise suhtluse kuidagi ära rikkuda. Head ja ilusat on aga alati meeldiv kuulda, annab päevale sära.
Meedia vahendab, et aastal 1995 valiti Teid Missis Estoniaks. Kuivõrd ulatub selle sündmuse sära veel tänasessegi päeva?
Kõigepealt pean kohe parandama fakti, et olen Missis Estonia 1993. Ma ei tea, kuidas on selline eksitus levinud, kuid ilmselt on see märk ka minule, et igasugust infot internetis ei saa võtta absoluutse tõena.
1995. aastal võitis missise tiitli tegelikult Tartust pärit Ülla-Karin Nurm, kes on nii- öelda nagu minu oma laps, sest pärast selle tiitli saamist korraldasin koos Marina Laikjõe Daamide Kooliga 2-3 aastat järjest Tartu Missis üritust. Tõepoolest, Sixtina, kes missiseüritusi korraldab üle Eesti, on kodulehel mind ja Ülla-Karinit lihtsalt ära vahetanud. Inimlik eksitus! Ilmselt just selle eksituse tõttu kanduvad siis kogetud emotsioonid tänasesse päeva, sest alati, kui küsitakse, kus on tõde, meenub palju ja seeläbi saan innustunult seletada tõeliselt vahvaid seiku, elamusi ja situatsioone.
Tegelete hobustega. Kas see on hobi või äri?
Hobused on minu suur armastus, mis on tänaseks kujunenud pigem elustiiliks. Äri ei ole see kindlasti mitte, sest kassavoog on vaid ühesuunaline ehk see liigub väljapoole, kuid toob sisse emotsionaalselt seda, mida raha eest osta ei saa.
Mitu hobust Teile kuulub ja mis tõugu nad on? Kui intelligentne loom see üldse on?
Meil on koplites kappamas kaheksa hobust – kaks Eesti tõugu ja kaks n-ö sporthobust, kellest ühel on täisverelisust, teine aga Ahhal-tekiini, olles mitte lihtsalt valge, vaid kuldselt pärlmutter. Karjas on veel uhked Friisi tõugu ja Vana-Tori tõugu täkud. Üks Shetlandi poni ja kaks minipon, kel turjakõrgust napilt 70 cm.
Kindlasti ei seisne aga hobuse intelligentsus ainult inimese poolt õpetatava omandamises. Minu arvates pole empaatilisemat looma kui on seda hobune, aga nad on seda oma karjaliikmete, mitte inimese vastu. See viis, mismoodi nad oma karjareegleid kehtestavad ja haldavad, on minu arvates ülimalt intelligentne. Inimene on hobuse üsna julmalt allutanud tegemaks asju, mis ei ole nii väga hobusele omased. Jälgides suuri takistussõite, on vahel vägagi valus vaadata, kui palju sunnitakse hobust pingutama ja kui julmad on vahendid eesmärkide saavutamisel. Muidugi on olemas ka hobuseid, kel võistlustahe on täiesti olemas. Enamasti on aga hobuse ja inimese koostöö mitte niivõrd usaldusel baseeruv, kuivõrd kompromiss just hobuse poolt. Hobusel pole vähimatki vajadust hüpata järjestikku näiteks 12 parkuuri või suure publiku ees “istet võtta“, tema intelligentsus peitub karjahierarhias. Inimene tema karjaliige aga ei ole ja seda ei tohiks unustada!
Ilmselt oskate hästi vastata, kuivõrd vajavad loomad inimestelt hellitavaid ja kiitvaid sõnu? Kas nad üldse saavad aru, kui neile komplimente tehakse ja kas nad tänu oskavad väljendada?
Küllap on sel teemal kirjutatud raamatuid ja kaitstud väitekirju. Olen õnneliku lapsepõlvega, sest olen saanud suhelda tänu vanaemadele ja vanatädile erinevate loomadega ning palju on neid olnud minu elus eriti viimasel ajal. Igal loomal, nagu inimeselgi, on oma iseloom, karakter, vajadused ja eeldused. Tuginedes oma isiklikule kogemusele julgen väita, et jah, loomad vajavad suhtlust ning see, kuidas teineteist mõistetakse, sõltub suuresti juba inimese oskusest ja tahtest mõista ning rääkida looma enda keeles. Võib-olla ahvike suudab tublilt õppides inimkeelt pisut mõista, kuid hobuse, koera või kassiga tuleb suhelda ikkagi nende keeles. Võtmeks on siin mõistmine, positiivne rutiin ja tahe järjepidevalt panustada suhtesse.
Kas Teie edu ratsutamises on juba ka spordiala kriteeriumide järgi hinnatud ja kui pisut veel ka naljatada, siis kas Teile meeldiks kuulutada: „Tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja!“?
Ikka võib vahel nalja teha ja seda lauset olen ma oma sõbrannadele öelnud, eriti just siis, kui metsateel uhkelt minust mööda ratsutatakse. Kuid ise olen olnud ja olen vaid tagasihoidlik hobiratsutaja, sest ratsasport on äärmiselt raske ala ja nõuab ennastsalgavat pühendumist. Mul oli väga tubli hobune Sunday, kes saavutas oma tippvõidud erinevate tublide ratsasportlastega. Kui hobune on muretsetud mingil pisut üle keskmiste ambitsioonide rahuldamiseks ja tal on ka potentsiaali, siis tuleb võimaldada talle ka vastav areng.
Vaadates tagasi möödunud aastale, mis oli ju muide tulihobuse aasta, siis millised sündmused võiksid olla sealt eredamad ja märgilisemad just Teie jaoks?
Sellele küsimusele ei oskagi kohe vastata … Olen õppinud märkama ka pisiasju ja neist rõõmu tundma. Nii on igas päevas midagi toredat ja erilist ning kui tahta midagi väga erilist esile tõsta, siis tekib väike nõutus …
Meil käis külas Uus-Meremaalt sõbranna abikaasaga. Pidasin teda n-ö ainult enda sõbrannaks, kuna oleme tuttavad aastaid ja alguse sai see sõprus just tänu hobustele, kuid tuli välja, et ta on ammune tuttav ka mu abikaasale ja neid seob eelkõige Eesti Kaitseliit ja Erna retk, mille on minu armas sõbranna läbinud mitmeid kordi! Maailm on nii väike!
Alanud aastat nimetatakse lamba- või kitseaastaks ja seoses sellega meenub, et elate keset loodust. Kas mõned metsloomad, näiteks kitsed, koduõuele eksivad?
Olen põline tartlane ja ilmselt seotud selle linnaga elu lõpuni. Tartus sündinuna, lapsed kasvatanud, töötades ja elades, on mulle väga oluline, et seal oleks hea elada. Metsa taga maal talupidamine on mulle teine kodu. See on unistuste kodu, kus iga töö ja toimetus on nauditav ja hingepaitav. Enda jagamine kahe kodu vahel on kohati vägagi kurnav ja raske, aga ikkagi leian endas jõudu kõigega toime tulla ning kõige olulisem on ehk see, et tahan seda kõike siiralt. Soovin seda elu elada, sest tõepoolest on peale koduloomade meie taluõuel ka metsloomad üsnagi sagedased külalised. Siin on oravaid, jäneseid, nirke, rebaseid, kitsi, metssigu ja põtru. Talvel metsas suusatades näen ka ilvese jälgi!
Milline naine oma olemuselt olete – lihtne ja maalähedane või pigem peen ja glamuuri armastav või käib see vastavalt meeleoludele?
Ah-haa! Hea küsimus! Väikese plikana jooksin ringi poistekambas, olles seal absoluutne autoriteet. Seepärast oli mulle kohati solvav, kui ema käskis pidulikul puhul kleidi selga panna, kuid esimene treening iluvõimlemises pani südame rõõmsalt puperdama, sest juba kujutasin end ette „Luikede järves“ priimabaleriinina. Võimalusi erinevaid treeninguid proovida aga tuli nii palju, et sõltuvalt nii enda uudishimust kui ka püsimatusest ei saanudki minust kahjuks ühelgi alal professionaali. Lihtne vastus on see, et maal meeldib mulle olla lihtsalt maalähedane ja kui on minek glamuursele üritusele, teen kõik võimaliku, et tunda end mugavalt ka ballikleidis. Kõik algab ju ikkagi sellest, mis meeleolud hetkel valdavad ja kui iseennast tunda ilusa ning hoolitsetuna, saavad kaaslasedki vaid rõõmustada.
Aktuaalseks on kerkinud teema tervislikust toitumisest. Millised on selles Teie tähelepanuväärsemad tõekspidamised? Kas ise saadusi söögilauale kasvatate?
Tervislik toitumine peaks ilmselt meist igaühe prioriteet olema, aga kust leida raha ja aega?! Kindlasti on see eelkõige elustiil ja hoiak, mille poole mina veel järjekindlalt püüdlen, kuid tee on ees veel pikk, nii pikk! Kõige algus tervislikkuse poole on minu arvates piisav veejoomine ja liikumine. Veekannu lauale pannes lisan sinna ikka mõne sidruniviilu, võimalusel melissi- või piparmündilehe ja pisut metsmaasikaid. Naljatamisi võib öelda, et olen maasika-usku. Lapsena teenisin oma esimese taskuraha just Tartu Raadimõisa sovhoosi maasikapõllul. See oli raske ja mis salata, et ka must ning räpane töö, kuid perele oli iga kopikas hädavajalik. Täna on meie maakodu metsaalused metsmaasikaid täis ja nende korjamine sügavkülma pakub mulle vaid rõõm ja lõbu.
Kuidas tempokas ja stressirohkes ühiskonnas stressiga toime tulete? Milliste meetoditega end negatiivse eest kaitsete?
Stress ei ole alati halb. Optimaalne stress aitab ennast kokku võtta ja pingelistes olukordades toime tulla. Stressi kuhjumine võib aga põhjustada läbipõlemist. Seetõttu on oluline teada, mis stressi tekitab ja kuidas stress võib väljenduda. Positiivse ellusuhtumisega inimesel on olemas oskus kohaneda erinevate muutustega ja leida parim igast situatsioonist, kuhu ta on sattunud. Säilitades oma huumorimeelt ja soovi muuta seda, mida on võimalik muuta, aktsepteerides seda, mida muuta ei saa, on võimalik liigutada mägesid! Kui on hingeliselt tõesti raske, kallistan ma oma hobuseid või vähemalt metsas mõnd mändi.
Olete mänginud krimiseriaalis „Kelgukoerad“. Keda seal kehastasite ja milliseid kogemusi see Teile andis? Kas plaanite midagi sellist ka tulevikus ette võtta?
Mis näitlemisse puutub, siis see on mind paelunud lapsepõlvest saati, aga näitlemiseks julguse võtsin alles siis, kui tutvusin eriliselt vahva naisega, Piret Simsoniga. Tema julgustas mind minema episoodidesse saates Saladused ning tänu Aivarile osalesin Kelgukoertes, kus olin lihtsalt „keegi“, kes pahade poiste tähelepanu hetkeks kõrvale juhtis … Näitlemine on vist iga väikese tüdruku unistus, aga olla võtteplatsil koos proffidega – see tugi, mida nad suudavad diletandile anda, on fenomenaalne! Samas aitab nendega olemine ja koos mängimine korraks raputada endalt rutiini ja maailm omandab edaspidi palju kirkamad värvid. Mul avanes võimalus mängida koos Aivariga ka seriaalis Ment, samuti olen nähtav seriaali Köök üheksandas ja kümnendas osas. Indrek Taalmaa kiitmiseks ei ole siinjuures lihtsalt sõnu …
Teid on nimetatud ärinaiseks. Millises valdkonnas tegutsete?
Ärinaine kui ametinimetus on kahjuks viimasel ajal muutunud pigem sõimusõnaks, seepärast hoian austusest oma tööandjate vastu pigem madalat profiili. Olen lõpetanud ülikoolis ärijuhtimise eriala ja tegutsen firmas, milles olen ka ise osanik.
Olete päritolult tartlanna ja ilmselt ka selle linna patrioot. Abielugi registreerisite abikaasaga Tartus Peetri kirikus. Kas kiriklik laulatus annab abielule sügavama sisu?
Jah, põlise tartlasena olen Tartu tulihingeline patrioot! Ma väga tahan Tartus elada! Selles linnas on minu ema, lapsed ja parimad sõbrad ning vähimalgi võimalusel panen õla alla igasuguses tegevuses, et Tartus oleks meist igaühel parem elada! Südameasjaks on Tartu Pereliidu toetamine. Meie kirikliku laulatuse otsus tulenes erinevatest asjaoludest, mida saigi kokku võtta ainult Tartu Peetri kirikus ja see oli meile mõlemale ainuõige. Kõik sõltub väärtushinnangutest ja eks on ju abiellumine iga paari vaba valik. Ma ise olen veendunud, et küllap on sel oma tähendus, kui tulevad keerukohad ja keerukohad tulevad igas kooselus, selles võib kindel olla. Pealegi on üks ilus tähtpäev peres, mis rõõmustab igaühte.
Pulmadeks kinkisite abikaasale laulu „Su pärast“. Kas see tähendab, et võite ka edaspidi inimesi mõne looga üllatada? On Teis selline „pisik“ olemas? Aivariga koos laulate?
Pulmadeks Aivarile laulu kinkides olid mul omad ja erilised ambitsioonid, mis laulu esitades said emotsionaalselt kuhjaga tasutud. Ei usu, et ma väga laulma kipun, eriti veel pärast Meie Mehe lugu „Sinine vilkur“ punaseks laulmist … Ja seda sõna otseses mõttes! Juhtisin Aivari tähelepanu sellele, et sinine vilkur on kõigil operatiivautodel, sealhulgas kiirabi- ja tuletõrjeautodel ja küsisin pisut irooniliselt, et kas minu kaasa, nähes kiirabi, võtab oma autoga tee äärde ja hakkab pakkuma juhilube? Vastuseks sain, et ärgu ma nurisegu ja tehku siis ise paremini. Tegingi! Laulsin „Sinise vilkuri“ punaseks ja ka „Valge mersu“ tegin ümber! Sõbranna lastele meeldis see lugu niivõrd, et nad tegid loole isegi tantsutüdrukute liikumise. Nii et miski pole võimatu!
Käesolev aasta on kuulutatud muusika-aastaks. Millises toonis muusikat sooviksite rohkem kuulda Eestis ja üldse kogu maailmas?
Meil Eestis on nii palju häid muusikuid ja lauljaid! Neist igaüks vääriks päris oma aastat enda ja oma loomingu promomiseks. Ma ise ei ole muusika suhteks kuigi nõudlik, olen nii-öelda kõigesööja. Tujud ja emotsioonid muutuvad teinekord vägagi äkiliselt, kuid Freddie Mercury ansambel Queen’iga oli, on ja jääbki südamesse.
Kas avaldaksite, milliseid põnevaid tegevusi-projekte Teil hetkel veel käsil on, kui poliitika välja arvata ja kas jooksvaks aastaks eesmärke püstitanud olete?
Käesoleva aasta püstitatud eesmärkidest on minu prioriteedid seoses just poliitikaga ning seetõttu sellest siin pikemalt rääkida ei saa. Kindlasti ei saa rahu enne, kui olen täitnud lubadused Tartu ees ja ei saa rahu enne, kui olen täitnud oma lubadused eelkõige Tartu Pereliidu ees!
Usutles Jaan-Ivo Lukas
