Kerttu Kruusla: … kui vedanud mul on, et oskan oma maailma tuua teisteni läbi multimeedia

Teatrikunsti visuaaltehnoloogia on ilmselt mõiste, mis paljudele eriti midagi ei ütle. Kui, siis ehk seda, et tegu on mingi IT-värgiga ja see on seotud teatriga. Ometigi on just see Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias õpetatav ala midagi sellist, mis loob etendustele tausta, tekitab visuaalse maailma, lisab tegevusse maagiat, jäädvustab toimunu. Oma tulevasest ametist jutustab lähemalt akadeemia neljanda kursuse tudeng Kerttu Kruusla, keda sellesse maailma tõi huvi erinevate kunstide vastu.

Kerttu, ala, mida õpid, teatrikunsti visuaaltehnoloogia – mida see endast kujutab?

Õpin teatrikunstide visuaaltehnoloogia erialal etenduskunstide multimeedia spetsialistiks, mis lühidalt ja kokkuvõtvalt tähendab tehnika ja kunsti sümbioosi, mille tulemuseks on vastav keskkond ruumis.

Kui keerukas ja tähtis see üldse on ja kui vajalikud on sellel ala väljaõppinud inimesed?

Palju oleneb sellest, millisel tasemel on oskused. Multimeedikutel on tööpõldu küll.

Millele oled ise pühendunud?

Multimeedikuna olen tegelenud pigem videovisuaalkujunduste loomisega lavastustele, kontsertidele. Kõige enam töötan After Effects´iga. Multimeedikutel on päris lai tööpõld – fotograafia, videotöötlus, operaatoritöö, animatsioon, interaktiivne kunst jne. Akadeemias saab kohapeal kõige rohkem kogemusi vast operaatoritöös ja videomontaažis.

Etenduskunstidega olen lapsest saadik mingil määral tegelenud. Olen joonistanud ja esinenud. Lauluvõistlustel sai kõvasti käidud, näiteringis tatsatud, bändides kaasa tehtud, isegi orkestris viiulit mängitud. Joonistanud olen ma niikaua, kuni ma oma eksistentsi mäletan. Tegin koomikseid, moekollektsioone, erinevaid müstilisi tegelasi. Visuaalkujundus on võibolla isegi loogiline jätk minu jaoks.

Musikaalsus on kindlasti kasuks tulnud, on lihtne ja loomulik visuaalkujundusi muusikasse teha. Kõige enam on musikaalsus aidanud mind live-operaatoritööl kontsertidel, kus kõik videoülesvõte käib reaalajas ja tuleb tabada õigeid hetki, millal ja kui kaua mida/keda filmida. Samuti ka joonistamisoskus annab kõvasti juurde vabadust kujunduste loomisel.

Millised on need parimad hetked, millesse oled oma alal sattunud? 

Tuleb päris mitu meelde.

Esiteks, Eve Viilupi Lasteekraani Muusikastuudio kontsertetendus “Väike valge pilvelammas, kes läks läbi vikerkaare”. Laste etendustele on kõige lahedam visuaalkujundusi luua, just selle lihtsuse, siiruse ja mängulisuse pärast. Mäletan, kuidas iga kord, kui etendust maha mängisin, vaadates kogu seda kompotti laval, läks süda rõõmu täis. Mõnus vaheldus, kui olen tegelenud nii-öelda tõsiste teemadega -lavastuste, tantsudega. Mainiks veel siinkohal, et Eve Viilup oli imetore ja soe inimene, oli au ja rõõm temaga koostööd teha.

Teiseks, Jaanika Tammaru diplomilavastus “Pööriöö”, mis oli eelmise aasta sügisel. Väga äge tükk, sest sain lisaks visuaalide loomisele ka laval olla – tantsida, laulda, näidelda, pilli mängida. Nelja ülikooliaasta jooksul pole ise lavale sattunud, vaid selle taga olnud. Pillimäng oli proovide alguses ikka päris roostes. Värskendav ja seetõttu ülimeeldiv väljakutse.

Ja päris tihti on parim hetk ka see, kui oled mänginud edukalt videokujunduse maha ilma viperusteta ja saad lõpuks rahulikult hingata ja enda üle uhke olla.

Või siis fotograafina – see hetk, kui inimene näeb endast portreed ja saab rõõmu nähes, kui ilus ta ikka on. Siis tunnen, et olen suutnud edukalt inimesele näidata seda, mida mina temas näen.

Oleksin äärepealt unustanud oma hiljutise rõõmsa avastushetke – sain aru, kui vedanud mul on, et oskan oma maailma tuua teisteni läbi multimeedia.

Kus saab üldse näha seda, millega oled hakkama saanud?

Enamus mu tehtud töid olemas Tumblr´is blogistiilis.Visuaalkujundused on seal hetkel esindatud gif’idena. Vaata SIIT.

Kavatsen tuleva kevade jooksul teha endale korraliku portfoolio.

Etendused on kooliserveris olemas, aga neile väljaspool kooli tegelased nii kergelt ligi ei pääse. Facebookis on samuti mul olemas oma albumid, kuhu lisan tehtud töid.

Pea sees tiirleb hetkel idee tehtud tööde näituse teemal, võimalik, et aasta sees on mu loomingut ka kuskil esitletuna näha.

Vaadates minu joonistusi, märkab kindlasti ka kohe seda, et joonistuste stiilid on päris erinevad. See on sellest, et ma otsin hetkel kunstnikuna enda “käekirja”.

Mida üldse kujutab endast kultuuriakadeemia – kas see on omaette maailm ja loomeinimesed omaette kummaline (heas mõttes) seltskond?

Akadeemia ongi üks suur mõnus, loov ja kokkuhoidev seltskond.

Mis sa arvad kultuuriakadeemia osast Viljandi eluspüsimises? 

Akadeemia toob palju värsket energiat Viljandisse, see energia hoiab ja käivitab protsesse ja arengut Viljandis.

Usutles Jüri Kukk