14. apr. 2016

KESK-EESTI TRE JA GOODNEWS! Eetris on skulptor Tauno Kangro ja neli sõnatut relvis kuningat

Heade uudiste saade sünnib sel korral saatejuhi Mati Palmeti sõnul kõige kitsamates tingimustes, millest nad on kunagi eetrisse läinud — nimelt on käimas arvamusfestivali nädal ja Kesk-Eesti Tre Raadios on palju uudised ja külalisi. Seetõttu on kogu kamp ehk lisaks Matile ka GoodNewsi tüdrukud Monika ja Joanna ning saatekülaline Tauno Kangro surutud ühte väiksesse tuppa.

Monika alustabki külalisest, kellel on sümboolne ja tähtis juubeliaasta, mille puhul on juba olnud mitmeid üritusi, kuid sellist ettevõtmist, mis toimub 23.-27. maini Tallinna keskmes Raekoja platsil, pole Eestis veel nähtud. Edasi räägib juba skulptor Tauno Kangro ise — nimelt on see juubel talle ettekääne teha midagi vahvat, kuigi ta teeb iga päev midagi toredat, näiteks kingib lilli.

Aga näituse korraldab ta inimestele, kes ei satu ajapuudusel kunstisaalidesse või on seal näidatav nende jaoks liiga elitaarne. Maikuu lõpus aga kerkib Raekoja platsile paviljon, mille sees ja ümber võib näha palju skulptuure — näiteks hakkab Kalevipoeg platsi üles kündma.
“Skulptuuriga peab suhestuma nii, et ta peab kaugelt vaadatuna meeldima ja kui katsud, siis jälle meeldib — nii on õige,” seletab skulptor teoste katsumise vajadust.

Hiljuti Prahas käinud Mati meenutab, et Karli sillal on koht, kus ajaloos üks sell vette visati ja kohe ligidal on ka paljas poiss, ning mõlemal koha puhul on traditsiooniks käega järelekatsumine, mis täidab väidetavalt soovid. Tauno teab, et Rakvere tarva mune vasaku käega katsudes saab tütre ja paremaga katsudes poja ning Tallinnas asuva konrstnapühkija puhul on soovitäitjaks nina või nööbi puudutamine. “Inimene tekitab juba soovimisega positiivset energiat,” leiab külaline.

Tauno jutustab ka loo sellest, kuidas üks prominentne inimene helistas talle keset ööd just tarva alt ja teatas: “Ära tegime!” Ta oli nimelt aru saanud, et lisaks munade katsumisele tuleb laps ka sealsamas all hakkama panna ning seda ta kaaslannaga koos ka tegi. Tauno teada sündis sellest ka igati asjalik tüdruklaps. Mati seostab sellist võimalust politseipatrullide vähesusega ja külaline kinnitab siiralt, et Rakvere on ilus koht, kuid see ei saaks enam kunagi olla nii ilus tarvata, kelle olemasolu kohta pole ta veel midagi negatiivset kuulnud.

Monika meenutab, kuidas saatekülaline tuli tugeval samul trepist üles, neli mõõkadega meest õlal. Tauno täpsustab, et tegu on nelja eestlaste kuningaga, kes on miniatuurselt pronksis ja graniidist alusel. “Ma olen 4 aastat aktiivselt tegelenud sellega, et Paide saaks neli kuningat — see on ülisümboolne, eestlastel pole kunagi olnud kuningaid peale nende nelja, kes ei paindunud võõra võimu ees,” seletab skulptor, kes pöördub samas ka Paide linnahärrade poole.

“Ärge kakelge kaks päeva omavahel ja otsustage asi ära, sest see on midagi, mida lastelastele näidata. Neli aastat on teil kulunud võimuvõitlusele, aga vahepeal võiks ka midagi ära teha ja selleks on neli kuningat, mida kõik vaatama tuleksid.” Skulptor kirjeldab skultuuri mõõtmeid, asukohana näeb ta Paide keskväljakut ja nendib: “Tühja sellest, kes teeb, peaasi, et keegi püsti paneks! Asi on suhtumises, et meist jääks ka 400 aasta pärast midagi järele.”

“Kas see on sulle märgistamise küsimus, aegluubis liikumine?” küsib Mati intrigeerivalt. Tauno sõnul on tema probleemiks see, et ideid on palju ja kui ta suudaks kasvõi 10% neist teostada, oleks ta õnnelik, samuti on mängus protsessi ilu. Kui Paide nelja kuningaga tegeleb ta 4 aastat, siis on üks teos, mis on teostamisel 19 ja pool aastat — selleks on merre paigaldatav “Kalevipoja kojutulek.” Tauno jutu järgi on lihtsam eralgatusena raha leida ja 24 meetri kõrgune kuju valmis teha, kui saada paigaldamise luba. Põhjusena toob ta riigi ja pealinna omavahelise ärplemise — kui üks on nõus, pole teine, ja vastupidi.

Skulptor loodab praegusele keskkonnaministrile Marko Pomerantsile, tänu kellele sai püsti ka Rakvere tarvas — sellegi püstitamine keelati 4 päeva enne ära, kuid just poliitik algatas selle täideviimise põhimõttel: “Mis me jageleme, paneme püsti!”

Joanna küsimusele, et millisena ta kujutleb tunnet siis, kui Kalevipoeg kord püsti saab, ütleb külaline, et ei oskagi seda kujutleda. “Kunstnikule on see nagu olümpiavõit, see on innustus,” räägib ta, meenutades, kuidas nad Rakveres tõstsid vihmasajus 15-meetrise kraanaga tarvakuju paika ja see, kuidas rahvas sajus plaksutama hakkas, oli tõeline tunnustus. Mati nendib, et kui tarvas on olümpiavõit, siis on Paide neli kuningat skulptorile ilmselt kui saapavise, kuid kunstnik vastab, et pole suuremaid ega väiksemaid asju, tähtis on idee ja seda ka siis, kui võitlus kestab aastaid.

Monika tahab teada, et kas pärast Kalevipoega võtab skulptor puhkust või võtab järgmise asja kohe käsile. Tauno sõnul pole tal kunagi ainult üks asi käsil, selle 19 Kalevipoja-aasta jooksul on tal veel valminud ka näiteks Põltsamaa kündja-Kalevipoeg ning Suur Tõll Piretiga, mida on originaalsuse poolest hinnatud maailmas viienda skulptuurina.

Mis aga puutub aktiivsesse puhkusesse, siis soovitab võtta pintsel ja pastellid, kihutada džunglisse ning maalida seal putukaid, loomi ja kohalikke inimesi — see oleks tõeline puhkus.

Monika räägib sellest, kuidas ta on Tauno Kangroga kohtunud kampaania “Jääkaru uus kodu” käigus ja tahab teada, miks skulptor selles nii tuliselt kaasa teeb. Tauno sõnul paneb teda kaasa lööma reaalne oht, et kui polaarium valmis ei saa, siis viiaksegi karud siit minema. Ta jutustab ka loo sellest, kuidas ta aitas korraldada Läänemeremaade pronksskulptuuride modelleerimise sümpoosioni, mis vältas kümne aasta jooksul üleaastaste vahedega, ja kus teemaks oli animalistika. Loomaaias toimunud ürituse üks eestvedajatest oli direktor Mati Kaal, sealt algas ka skulptori suurem side Tallinna loomaaiaga ja nii lööbki ta nende projektides kaasa. “Ma panustan looma aia tegemistesse oma aega ja hinge ning annan ka sealses õppekeskuses tunde,” selgitab ta.

Monika osales ka skulptori töötoa tegemistes Jääkaru päeval Jääaja Keskuses ja ta meenutab, kuidas skulptor aitas esimesed liigutused teha, millest aga sai skultuur, mida ta näitab nüüd kõigile. Positiivitari sõnul oli see tal esimene kord midagi vabal meelel teha. Mati arvates on esimene joon paberil või esimene painutus skulptuuri tegemisel skemaatiline ja seni, kuni sellest hakkab ilu saama, tuleb palju tööd teha — vahepeal ei saa keegi aru, kas käte vahel olevast toorikust saab tüdruk, Kaštšei või jääkaru.

Kuna Joanna jutustab, et tema Narvas Jääkaru päeval tehtud karu oli nagu kõrvadega kilpkonn, tuletab Tauno meelde prioriteete ehk siis tähtsam kui tulemus on protsess ja fun. “Tulemus on alles neljandal kohal — esikohal on käeline teraapia, teiseks energia, mille annab koos tegemine, kolmandaks innustus, et saad oma kätega midagi teha ja alles siis tulemus,” selgitab skulptor. “Ei saa lapsele või ka 70-aastasele öelda, et sa ei saa hakkama — kunst ongi isikupära, midagi sellist, mida pole varem tehtud, see ongi teistmoodi ja mida erinevam taies on, seda parem.”

Mati tahab teada, millal külaline viimati natuurist joonistas, nii et tulemus oleks foto sarnane, ja Taunole oli selleks naisaktimodelli jäädvustamine, millest tulid tema sõnul uhked pildid. Ta märgib, et modell nägi pooside võtmisel palju vaeva, see on raskem kui kunstnikul jäädvustada ning kuna Tauno oli just Theatrumis näinud Lembit Petersoni lavastatud Ivan Võrõpajevi “Joobnuid”, tulid taustaks inglifiguurid. Hiljuti naases ta koos Mati Kaaluga Aafrikast Tansaaniast, kus loomade joonistamiseks ei tohtinud džiipist väljuda ja tal tuli loomad visandada neil hetkedel, kui auto peatus. Tulemuseks oli aga mitusada pilti.

Mati naaseb ilu juurde ja tahab teada, miks laual asuval nelja kuninga ekspositsioonil on niiöelda kirvenäod ja mitte kreekalikult sirged ninad ja pikad ripsmed. Tauno sõnul pole asi mitte näoilmetes, ripsmetes ja ninade sirgsuses, vaid tähtis on mõte jäädvustada neli kuningat ja fikseerida Paide kui Eesti keskpunkt. Ta peab demagoogiaks ka väidet, et skulptuuride asemel võiks pensionäridele makarone osta, sest kui neid teoseid tuleb mujalt vaatama palju inimesi, saab teenitud raha eest ka makarone rohkem.

Monika huvitub sellest, et kas saatekülaline teadis lapsepõlves, milline teekond teda ees ootab. Tauno sõnul oleneb inimese elus palju õpetajast ja temale sattus õpetaja suure algustähega, Kalju Reitel tollases Pioneeride Palees Mustamäel, kes oli põhikoolis õppivale poisile ka isafiguurina tähtis. Saatekülalise hinnangul on praegusest umbes poolesajast tunnustatud skulptorist enamik just Kalju Reiteli õpilased, kes pani oma õpilastel silmad samamoodi särama, nagu spordiideede eestvedaja Andres Lutsar džuudokatel. Tauno mälestustes on ka see, kuidas ta sattus Tartus ühes aias skultuuride juurde ja kui vapustav tunne oli graniiti käega tunnetada.

Teine Monika küsimus puudutab seda, kas skulptuuride tegemine on külalisele töö või energiat andev nauding. Tauno sõnul suhtub ta sellesse kui töösse täie tõsidusega, aga loomulikult on see ka lõbu ja tal on alati hea meel näha, kui kuju sobib õigesse kohta. Ta lisab, et kahjuks jääb palju asju tegemata hingelt väikeste inimeste rumaluse ja ahnuse tõttu. Temalt on ka altkäemaksu tahetud ja ühe ametnike väikluse tõttu ärakukkunud tööna nimetab skulptor tegemata Krusensterni kuju Admiraliteedi basseini ääres, mille ta loodab kunagi teoks teha.

Kui jutt läheb skulptuuri tellimise peale, rõhutab Tauno Kangro, et tähtis on idee ja põhjus, miks seda tahetakse. Ta nendib, et Eestis on palju häid skulptoreid, mis annab võimalise vaadata niiöelda õunte pealt.

“Sul on oma käekiri — kas sa võid öelda, et iga teise skulptori valik on vale valik?” küsib Mati intrigeerivalt ja saab vastuseks, et saatekülaline paneks oma aeda päris mitme kolleegi tehtud kujud. “Meil on uskumatult fantastilise käekirjaga tegijad, peaasi, et oleks ühiskondlikku tellimust,” arvab ta.

Mati tahab lõpetuseks teada ka seda, et kas tundide kaupa kesk pronksi rassiv skulptor on mõelnud: mida põrgut ma selles olen ehk siis, kas ta on rahul käruga, mille on ise enda järele haakinud. Tauno tunnistab, et teine kordki tahaks ta värve näha ning siis ta joonistab ja maalib vahelduseks.

Kuna Monikal, Joannal ja Taunol on plaanis veel nelja kuningaga kesklinna jalutada, küsib Mati saatekülalise muusikasoovi ja selleks on kas Marko Matvere või Priit Pedajas. Tauno märgib ära, et viimase plaati tuli pea 20 aastat oodata ja sealt lugu tulebki. Lõpetab ta aga sõnadega: “Tõeliselt kaunis kodumaa on põhjus miks nüüd õue minna ja kevadet nuusutada!” Heade uudiste saade aga on kordusena eetris pühapäeval kell 15 Kesk-Eesti Tres ning kell 9 Rapla ja Pärnu Tres. Seni aga külastage heade uudiste portaali GoodNews, kuulake Kesk-Eesti Tred ja leidke aega ka Tauno Kangro juubeliüritustel käimiseks!

KUULA SAADET!

GoodNews Tre Raadios 14.aprill 2016Skulptor Tauno Kangro

GoodNews Top20