21. jaan. 2016

KUMA, TRE ja GOODNEWS! Heade uudistes saates on taas üks Eesti väärikamaid mehi Ants Väärsi

Järjekordses heade uudiste saates on koos tavaline seltskond, saatejuhtide poolelt Kuma raadiohääl Mati Palmet ning portaali GoodNews poolelt Monika Kuzmina ja Joanna Müür, saatekülaliseks aga on mees, keda tunneb juba suur osa Eestit ja kes saab päev-päevalt üha tuntumaks. Selleks meheks on Põlvamaa invataksojuht Ants Väärsi, kelle tööks, või õigemini kutsumuseks on aidata liikumisraskustega inimesi, viies neid arsti juurde ja sealt tagasi koju, kuid vahel ka kirikusse ja kalmistule käima. Nüüd oleks Antsul vaja väsinud invaauto asemele uut ja kaasaegsemat, kuid kuna ta teeb oma tööd pigem missioonitundest kui ärikaalutlustest, siis omal käel ta uue auto jaoks vajalikku summat kokku ei saa. Selleks on GoodNews algatanud kampaania “Aitame Antsul aidata” ja käimasolev saadegi on üks vahekokkuvõte.

Praegu annetustest kokku saadud summa kohta ütleb Ants: “Veel teist sama palju ja oleme koerast üle, natuke veel ja saab ka sabast üle!” Tegelikult on koos vaid neljandik vajaminevast summast, kuid isegi pool tähendaks seda, et võib juba kasvõi kasutatud autot otsima hakata.

Antsu puhul tulevad kõigepealt jutuks mitte eurod, vaid kilod — infarkti läbi põdenud ja vähi seljatanud mehel läks sellega seotult kehakaal liiga kõrgeks, invaauto tööshoidmise ja uue muretsemise protsessi käigus aga on ta kaotanud 19 kilogrammi kehakaalu, mis on 142-lt langenud 123-le. “Näost on ka 5-10 aastat kadunud!” märgib saatejuht Mati. Ants täpsustab, et abiks on juurviljad ja ta jaksab nüüd paremini papisid-mammisid autole tõsta ning saab ise ka kingapaelad kinni seotud.

Jutt läheb annetustele ja Monika meenutab üht 102-aastast memme, kes tegi uue auto hüvanguks suursuguse annetuse. “Memm ütles, et mul on sulle kingitus ja ulatas kaks 50-eurost,” meenutab Ants. “Ütlesin, et enne ei võta, kui kirjutan sulle kassatšeki. Pärast ütlesin veel, et nüüd oled mulle tasuta kunde, kuni sulle elupäevi on antud.”

Jutuks tulevadki käest kätte antavad annetused ja Antsu sõnul on neid tulnud juba umbes 1000 euro jagu. Annetaja saab alati vastu tšeki. Sel moel annetavad peamiselt need vanemad maainimesed, kel pole võimalik ülekannet teha või on see keerukas. “Paljud tunnevad huvi, et kas mul sellest kõigest villand ei saa. Ütlen, et ei saa, saan sellest hoopis jõudu, et inimesed saaksid tagasi tervise, ja mul on kergem neid aidata,”jutustab Ants.

Joanna palub jutustada teistestki meeldejäänud juhtumitest. Antsu kliendiks on üks Kuusalu naine oma raskelt haige tütrega — temagi on kolmel korral annetusi teinud, kuigi endalgi tütrega kulutusi küll. Veel meenutab Ants üht haige puusaliigesega naist kellele tehti kaks operatsiooni, sest esimest, keraamilist, ei võtnud organism vastu. Teine, metallist kunstliiges, hakkas töösse ja nüüd tuleb inimene, keda varem tuli kolmandalt korruselt ratastoolis alla tuua, Antsu autosse omal jalal.

Mati uurib seda, kas omavalitsused ja ametnikud on Antsu aitamiseks oma mõjuvõimu kasutanud või on rahade ümber käiv klaperjaht nii suur, et isegi aidata ei juleta. Ants tänab seepeale Põlva vallavalitsust, kes tegi aastavahetuse eel temale auto tarvis 1000-eurose kingituse.”Ma täitsa kallistasin vallavanemat ja sotsiaaltöötajaid selle eest,” lisab ta. Paljud omavalitsused on hakanud tema teenust ka vajaduspõhiselt rohkem tellima ja neid hakkab lausa kahe käe sõrmede jagu saama.

Tänaseks on vajaminevast neljakümnest tuhandest koos 12 500 ja Mati nendib, et kampaania kestvust arvestades läheb asi väga vaevaliselt. Monika tuletab meelde, et abipalved said saadetud kõigile Riigikogu saadikutele ja Antsu andmetel on vaid kolm 101 seadusevorpijast teinud tema arvele annetuse. Monika lubab järgmisena ette võtta kohalikud omavalitsused, et nood kasvõi pisemagi summaga invatakso soetamist toetaksid.

“Kui iga Eesti firma annetaks mulle kasvõi ühe euro, võiksin juba järgmisel kuul bussile järele minna,” arvab saatekülaline. “Andmed leiab “Aitame Antsul aidata” kodulehelt ja ma oleksin abi eest väga tänulik.”

Monika on hakanud juba seda suurt päeva ette kujutama, mil Ants auto ära toob ja ta lubab ka vile- ja torupillid kaasa võtta, kuigi ise nendega midagi teha ei oskaks. Esialgu aga on veel pikk tee käia ja Monika loeb ette Kuusalu naise Milvi Krause arvamuse Antsust ning tema tööst: Ants on alati täpselt kohal, tal on kõik läbi mõeldud, ta teeb kõik ise ära ja tütart Põlvasse viia tahtval emal pole endal mitte midagi teha vaja!

Edasi selgub, et Antsu abivalmidus on viinud selleni, et tema poole pöördutakse ka ebamõistlike kutsetega. “Selle aja jooksul on mind viiel korral Põlvast Tartusse kutsutud nii, et viin inimese päeval sinna ja öösel kell 3 helistatakse kiirabist, et tule järgi. Ütlen siis, et kuidas ma tulen, pean kell 7 uue kliendiga sõitu minema ja seepeale öeldakse, et telekast räägiti, et sa olevat hea inimene!” meenutab Ants.

Matile meenub, et Monika käis möödunud nädalavahetusel Itaalias suusatamas, ta uurib Antsult järele, millal saatesse tulek kokku lepiti ja teeb järelduse, et kolleeg arvestas võimalike luumurdudega ette ning invataksojuhi saatesse kutsumine oli ette kavatsetud võimaliku teenusena. Monika on perereisist vaimustuses, adrenaliin pulbitseb temas tänaseni ja ta lubab ühes saates ette võtta teema, kui oluline on väike suusatamisõpetus. Ka omaaegne spordimees Ants lubab edaspidise kaalulangetamise järel suusad alla panna.

Antsule on tänavune talv juba kehvemas mõttes tunda andnud, nimelt külmusid sõidukil tuulutussüsteemid kinni, selle tagajärjel peksis õli välja ja masin oli nädala jagu remondis. Korda saadi see küll, aga remondimehed hoiatasid, et järgmine suurem külm võib masina taas rivist välja lüüa. “Aeg teeb oma töö, auto on üle 600 tuhande kilomeetri juba sõitnud ja nagu inimene, nii väsib ka raud,” nendib autojuht.

Joanna tahab teada, kuidas Ants oma missioonini jõudis. Tegelikult on sellel karm alguslugu: Ants on ise olnud ratastoolis, ta on võidelnud vähiga ja selleks käinud 40 korda Põlvast Tartusse ravile. Siis tundiski ta enda peal, kui raske ja kulukas on selline edasi-tagasi sõitmine — selleks spetsiaalset autot Tartust tellides tulnuks ühe reisi eest maksta 200 eurot ehk euro kilomeetri eest. Tervenedes otsustas ta pakkuda teenust, et see lahendaks nende inimeste mured, kes on samasuguses olukorras. Oluline selle juures on tema sõnul tahe — tahtega suudab kõike ja inimesed hakkavad abi saama. “Ma mõtlesin siis, et hakkan invaliide ja ka terveid aitama, sellest hakkas kergem ja nüüd saan sellest jõudu,” räägib ta.

Mati täpsustab, et ilmselt on missioonitunde tekkimisele aluseks läbielamised ja saatekülaline nõustub, et nii suurt abistamistahet ilma oma saatuselöökideta ehk poleks olnud. Temal paraku kukkus välja nii, et soov ratastoolist välja saada oli suur ja sellest tuli edasi ka soov aidata teisi.

Monika võtab üles valusa teema — mis mõtted tekivad inimesel, kes saab teada oma surmavast haigusest. Ants räägib, et kuuldes arsti sõnu pahaloomulisest kasvajast, ei saanud ta algul millestki aru, astus lihtsalt uksest välja ja umbes veerand tunni möödudes pöördus kõik vastupidi. Mingil hetkel Tartus sõites ütles tema kaaslane, et sa sõidad ju vastassuunas! Siis jõudis kohale, et elu hakkab lõpule jõudma. Kui arst küsis, millise ravi ta valib, otsustas Ants kiirituse kasuks, sest oli varem inimeste vedamisel pealt näinud keemiaravi laastavat mõju. Kui ravi oli poole peal, leidis arst, et tulemused on head, ja ravi lõppedes sai haige teada, et vähk on taandunud.

Mati tuletab meelde, et sel raviarstil oli Antsu edasises tegevuses oma roll. Tõepoolest, tema raviarst soovitas haiguse taandudes tal hakata teisi aitama. Nüüd käib Ants iga kuu oma raviarsti juures, saab süsti, tehakse proovid ja edasi tuleb vaid kodus rohtusid võtta, sest päris kõik vähiga ei ole, seda tuleb endiselt tõrjuda. Igal juhul arstilt haiguse taandumise kohta kuuldes jõudis asi tervenenud mehele kohe kohale.

Edasi tuleb teemavahetus ja jutuaineks saab golf. Kuivõrd Monika agentuur annab välja ajakirja Golf ja äsjailmunule lisaks tehakse juba uut, nendib saatejuht, et vaid veidrikud teevad talvel golfiajakirja. Monika tuletab meelde, et võistlused käisid ka aasta algul, kui lumi oli maas ja ta märgib ära, et ajakirjaga tegema asudes polnud tal isegi tuttavad golfiinimesi. Nüüdseks on ta ära teinud green card`i ja Mati soovitabki reerautamist aluseks võttes juba nüüd golfist ja sellega alustamisest rääkida.

Monika meenutab oma green card`i kursust Jõelähtmel, kus kahe päeva jooksul räägiti golfi ajaloost, golfist üldse ja eriti rõhutatav teema on viisakus. Näiteks ei tulda platsile teksades või dressides, ruumis võetakse müts peast ja päikeseprillid eest ja nii edasi. Väga karm teema on ropendamine ehk siis juhuslikult või ka tahtlikult suust tulevad vandesõnad, mille eest on ette nähtud trahv. Mati tahab teada, kas roppuste kohta on olemas ka nimekiri, ehk siis, kas ebaõnnestumise järel öeldud “Oh, pekki!” käib juba trahvi alla. Teda ennast kutsutakse tennisemaailmas nimega Kurat Küll. Monika jutustab golfitreenerist Rein Auväärtist, kes on viisakusreeglite õpetamises eriti vali mees ja too on soovitanud ennast metsas, mitte väljakul välja elada. Mati näeb vaimusilmas golfarit, kes põõsastikus kogu oma leksika välja paiskab, kive ja kände jalaga peksab ja siis resigneerunult tagasi väljakule kõmbib.

Monika sõnul pole ta kusagil mujal näinud nii suurt seltskonda inimesi pidevalt naeratamas ja viisakusi vahetamas kui golfiväljakul. Mati on naerusuiseid näinud arvukalt ka siis, kui keegi libiseb ja kukub ning ta tahab oma lollid küsimused nüüd kõik üheskoos ära küsida. Näiteks — kui golfimäng kestab 4,5 tundi ja vahepeal hakkab vihma sadama, siis mis saama hakkab. Monika sõnul mängitakse edasi, kuigi möödunud suvel tuli üks suurvõistlus ka katkestada, sest väljak muutus liiga vesiseks. Ta rõhutab ka seda, et golfiriided on elegantsusele lisaks ka väga vastupidavad ja näiteks golfipüksid sobivad igal pool käimiseks. Jutt läheb maitseküsimustele ja Matil on hea meel meenutada, et saates käinud moeguru Ženja Fokini arvates sobis tema puhul kõik omavahel kokku. Jutt on tegelikult Mati nahkjopest, teksadest ja tagurpidi saatanamärkidega T-särgist. Igal juhul lubab saatejuht pildi netti üles panna, et inimesed teaksid, kuidas presidendi vastuvõtule minnes ennast riidesse panna.

Golfiajakirjas on ka meditatsiooniõpetaja Brenda Randroo üks lugu ja Monika tunnistab, et tahaks väga ära käia Indias Punes Osho Rahvusvahelises Meditatsioonikeskuses. Matil on kaks sõpra Indias käinud, üks neist nägi, kuidas guru Sai Baba tuhka õhku loopis ja teisel varastati pühamu ukse tagant sandaalid ära. Monika nendib, et tema vajab vaimset turgutust, sest väsib talvel ruttu ja kuskilt on vaja jõudu leida.

Mati leiab portaali GoodNews raamatututvustusest info romaani “Suur saak” kohta ja teda lõbustab eriti see, et raamat räägib väidetavalt viinalembeliste kalameeste ohtlikust maailmast. Ajakirja Sensa peatoimetaja Merit Raju uus raamat “Kõhule pai” räägib naiste jaoks imelisest lapsekandmise ja sünnitamise ajast ning saatejuht on rahul, et jutt ei käi kaks kannu õlut alla libistanud ja prae ära söönud meestest, kes enne uut ringi kõhule pai teevad. Gurmaanide rubriist leitakse erinevate restoranide tutvustused ja Monika soovitab meestele, et nad sõbrapäeval oma kallimatele restoranielamuse kingiksid, sest see on tõesti eriline kogemus. Saade aga hakkab läbi saama ja Kuma raadiohääl rõhutab head uudist, et Antsul on puudu vaid kolm neljandikku vajaminevast summast ning soovitab Aidata Antsul Aidata.

Head uudised on kordusena eetris pühapäeval kell 11 Tre ja kell 15 Kuma Raadios. Seni aga keerake raadio valjemaks, lööge otsingusse www.goodnews.ee ja võimalusel otsige üles Antsu aitamise kampaania koduleht http://aitameantsulaidata.ee/ ning toetage sellel olevate võimaluste kaudu ühe invatakso käigushoidmist!

KUULA SAADET!

GoodNews Kuma raadios 21.jaanuar 2016Invataksojuht Ants Väärsi

GoodNews Top20