Noor rätsep alustas imelise pulmakleidiga

Rätsep-stilist Sille Randviir kõhkles tugevalt ja kaua, kui üks noor naine palus talt abi elu tähtsaima ja kaunima päeva meeldejäävaks muutmisel ning langetatud nõustuv otsus tegi piiritut rõõmu nii temale kui ka eluarmastuse leidnud pruudile.

Pruutkleit imelisele pruudile

Hommikupäikese kiired paistavad eredalt aknast sisse ning paitavad nägu. On südasuvi ja elu üks tähtsamaid päevi – päev, millal naisest ning mehest saavad abikaasad. Eemal ootab pruuti kingapaar ning imekaunis merineitsilõikeline pulmakleit, mis sobib talle valatult. Naine vaatab oma elu kaunimat kleiti – kehasse töödeldud ning pitsiga kaetud kleit toob välja pruudi kaunid kumerused ning kaharus allpool põlvi annab juurde lopsakust ning suursugusust. Tegus päev võib alata. Esmalt kohv ning kerge hommikusöök ning seejärel aeg iseendale. Ees ootavad kõikvõimalikud iluprotseduurid. Kui nendega ühel pool, on pruutneitsitel aeg selga aidata pulmakleit. Veel viimane lihv ning on aeg asuda igavesele abieluteele.

Teekond algab kirikusse sõitmisega, sest seal leiab aset laulatus. Kirikulävel näeb naine eemalt oma tulevast abikaasat. Käed muutuvad niiskeks ning süda puperdab sees kaks korda kiiremini kui tavaliselt. Meeli valdab pinge, kuid see-eest ka elevus ning rõõmutunne. Mõni hetk hiljem kaunistavad pruutpaari käsi sõrmused, mis tõendavad igavest liitu ning leiab aset nende esimene suudlus abielupaarina. Edasi algab sõit peopaiga suunas. Vanasse heinaküüni on puhutud sisse uus elu. Küüni vana hõng põimub kaasaegse interjööriga – lagi on kaunistatud sadade tulukestega, mitmel pool ripuvad valged hõljuvad kardinad ning kõikjal kaunistavad ümbrust lillebuketid. Pidustused toimuvad varajaste hommikutundideni ning see päev jääb pruutpaari mälusoppi meelde kui elu kauneim päev.

Nüüd on aeg teieni tuua minu au ja uhkus – mu lõputöö, milleks oli pruutkleit. Eesolev tekst oli sissejuhatus kirjalikul lõputöö osal. Just selline see kaunis päev välja nägigi. Pruut kirjutas mulle talvel, et sooviks minu käest tellida pulmakleiti. Esialgu keeldusin, sest arvasin, et ei ole millegi nii keerulise valmistamiseks võimeline, kuid pikema mõtlemise peale otsustasin väljakutse vastu võtta. Suur au oli teha kleiti sellisele imelisele pruudile. Loodan, et see ei jää mu viimaseks, sest töö ümber on nii palju positiivset energiat ja häid emotsioone.

Sille, oled moelooja ja midagi juba ka saavutanud. Igal teel on esimene samm ja milline oli sinu oma ehk kuidas ja millal hakkasid moest huvituma?

Väga paljude moeloojate pisik sai alguse lapsepõlves, kui sai nukkudele ise riideid valmistatud. Nõnda oli ka minuga. Otsisime sõbrannaga kapiavarustest kangatükke ja nii see tee algaski. Oh seda rõõmu, kui ema linnast kotikese kangajääke tõi! Tegevust jagus pikaks ajaks. Kuid ometi sel ajal ei mõelnud ma, et minust võiks kunagi rätsep või moelooja saada. Kasvasin mänguasjadest välja ning keskendusin rohkem õpingutele ja muudele huvidele. Umbes neli aastat tagasi sattusin rajale tagasi. Otsustasin õmmelda midagi endale. Augustikuus leidis aset kodukoha suurim sündmus – folk. Avastasin, et pole midagi selga panna ja mõtlesin, et proovin midagi meisterdada. Üsna pea tulin kangapoest välja ühe lillelise kangaga ja tegin sellest endale seeliku. Peagi sain aru, et see on ala, mida arendada ning millega tegeleda tahan. 11nda klassi lõpus olin kindel, et soovin minna seda eriala õppima ja pärast keskkooli lõpetamist viisin avalduse Tallinna Tööstushariduskeskusesse, mille nüüdseks olen kiitusega lõpetanud. Valisin kooli just praktika tõttu, sest arvan, et kõigepealt peaks aru saama, kuidas töötab tehnoloogia ning kuidas reaalselt ese valmib. Kindlasti plaanin edasi õppida moeloomingut, sest disainiosa on veel nõrk. Ilmselt õmblemisepisik on mul veidikene ka geenides, sest vanavanaema oli omal ajal hinnatud rätsep. Kavatsen kindlasti oma rada jätkata ja püüdlen aina paremaks saamise poole.

Kas oskus riietuda, seda kombineerida ja uusi võimalusi leida on sees igas naises?

Kui vaadata tänavapilti, siis võib vist öelda, et kõikidel naistel on siiski erinev nägemus sellest, milline on maitsekas ja kombekas riietus ning kindlasti ei ühti kõigi maitse minu omaga. Tihti näeb naisterahvaid liibuvates ning läbipaistvates retuusides ja napis pluusis. Klubides tõmmatakse endale selga ümber kleidid, mis katavad täpselt rinna ja tagumiku. Kas see on siis sünnis? Vastus jääb iga inimese enda vastata. Fakt on see, et riietus näitab inimese isikupära ja loomingulisust, kuid oluline on, et naisterahvas end ise hästi tunneks, sest nagu öeldakse – maitse üle ei vaielda. Usun, et kui naisel on piisavalt tahtejõudu endas midagi muuta, siis ta leiab selleks võimaluse ja on selleks suuteline.

Kus ja kuidas sai sinust rätsep-stilist ja millised on need tööd, mille üle tõsiselt uhke oled? Kas töö on ka sinu hobi, ala, millega tahad kogu elu tegeleda, n-ö unistuste töö?

Minu töö on minu hobi ja hobi on minu töö. Ja ma armastan oma tööd! Rätsep-stilisti eriala asusin õppima 2012. aasta sügisest Tallinna Tööstushariduskeskuses. Õppeaeg oli 2 aastat ning selle aja jooksul õppisin rohkem kui arvata oskasin. Lisaks tehnilistele oskustele sain sealt kaasa suure kogemustepagasi, äärmiselt huvitavad tutvused ja kindlustunde, et see eriala on asi, millega ma kindlasti edasi tegeleda tahan.

Töid, mille üle uhke olen, on kindlasti mitu, sest teen tööd südamega ja annan toote kliendile üle siis, kui kõik on minu jaoks ideaalne. Siiski mu kõige suuremaks auks ja uhkuseks võib pidada pruutkleiti, mis oli ühtlasi ka minu lõputööks. See oli kahtlemata kõige keerulisem töö siiani, kuid arvan, et sain sellega suurepäraselt hakkama, sest klient on rahul, õppejõud oli rahul ja mina olen rahul. Kleidi tegemine valmistas nii palju rõõmu ja ärevaid emotsioone, sest pulmakleit on siiski tähtsaim rõivaese naise elus ja kõik pidi olema ideaalne.

Naised, kes on juba sinuni jõudnud, tahavad kindlasti midagi erilist. Kas tellija soovitu toob sinu ette kohe nägemuse, milline asi hakkab välja nägema ja kas panete detailid koos paika või lastakse sul täielikult oma fantaasiat rakendada? Oskad juba jagada soovitusi neile, kes tahavad midagi erilist ja ilusat?

Kliente on kahte sorti. Ühed on need, kellel on endal mingi visioon juba olemas ning kellega me koos kleidi tegumoe paika paneme ning teised on need, kes annavad mulle täielikult vabad käed. Otseloomulikult konsulteerin kliendiga kõik läbi. Tihtipeale soovivad naised mingit kohta varjata, mingit kohta rohkem näidata. Siinkohal ongi väga oluline faktor stilistika – oskus riietada naist vastavalt kehatüübile, vanusele ning stiilile.

Millegi erilise ja ilusa saamiseks soovitangi pöörduda just rätsepa või moelooja poole. Nemad on need, kes oskavad luua rõivaeseme just teie figuuri ja iseärasuste järgi. Peaksime rohkem hindama kodumaiste moeloojate tööd, mitte esmajoones kauplustesse massikaupa ostma minema. Tõsi ta on, et kodumaine toodang on kallim, kuid kindlasti on seda väärt, sest selle taga peitub kvaliteet nii teostuse kui ka loomingu osas.

Mida naised peaksid silmas pidama, et olla lummavad nii teistele kui ka enda hingesügavustele?

Naine on lummav siis, kui ta on enesekindel ja julge. Kui naine ennast armastada oskab, armastavad teda ka teised!

Kuidas seod fotograafiat ja oma moeloomingut? Mida veel pildistad?

Fotograafiahuvi leidsin oma blogi tõttu ning rohkem olen sellega nüüd tegelenud mõned viimased kuud, alates sellest kui blogi korda sain ja uuesti postitama hakkasin. Kuna blogi kvaliteeti mõjutab suuresti piltide kvaliteet, on fotode tegemine ja töötlemine saanud suureks osaks minu tööst. Pildistan eelkõige üles oma töid klientide ja sõbrannade seljas. Mulle meeldib pildistada inimesi ja oma toodete juures pisidetaile. Blogi postituse juures peab alati silmas pidama seda, et kõik pildid omavahel harmoneeruksid. Fotod peaksid olema erinevate nurkade alt ja äratama inimestes huvi. Kogu see protsess on äärmiselt huvitav. Kõigepealt valin toote, siis mõtlen, milline peaks olema foto taust ja muu ümbruskond. Seejärel tuleb välja valida modell ja mõelda, milline soeng ning meik talle teha. Siis on aeg minna pildistama. Ning viimane, kuid üks olulisemaid etappe, on fotode töötlemine. Töötlus annab pildile oma näo ja toob välja kõik olulise. Kuid kogu see pikk protsess pakub mulle naudingut ja teen seda suure põnevusega.

Sa teed ka ehteid. Kuidas need valmivad, mida erilist peab olema meistris, kes teeb asju, mis peaksid inimesi kaunistama? Millest neid valmistad?

Ehteid olen siiani valmistanud peamiselt enda tarbeks ning üsna vähe. Kuna mulle meeldivad massiivsed ja silmapaistvad kaelaehted, olen kasutanud nende valmistamisel mitmeid materjale. Peamiseks on olnud metall, kuid sinna sekka ka erinevaid ilupaelasid, kette ja metalliplaate või suuremat sorti pärleid.

Arvan, et ehted ütlevad kandja kohta üsna palju. Kindlasti näitavad need inimese julgust, loovust ja maitsetunnetust. Neid omadussõnu tasub meeles pidada ennast ehtides.

Milliseks teeb sellises ilumaailmas elamine ja töötamine ühe noore naise?

Moemaailmas elamine ja töötamine on teinud mind kindlasti teadlikumaks sellel alal ja avardanud minu maailmapilti. Paljud inimesed arvavad, et moemaailm on lust ja lillepidu, kuid nii see tegelikult ei ole. Meile näidatakse väga vähe, mis toimub maailmakuulsates moemajades ning veel vähem Hiinas rõivaste masstoodangu tehastes. Kasutatakse lapstööjõudu ning inimesed saavad oma töö eest sandikopikaid. Selle tõttu panen inimestele südamele vähem tarbida ja valida pigem kodumaist toodangut. Väärtustage inimesi, kes kodumaise toote teieni toovad!

Ja lõpuks tüüpiline CV-küsimus: Sille Randviir, kes sa oled?

Olen 21-aastane äsja Tallinna Tööstushariduskeskuse lõpetanud neiu. Minu ambitsioonikus ning motiveeritus viib mind edasi unistuse poole luua ühel päeval oma enda ateljee. Mulle meeldib kogeda uusi ja huvitavaid asju ning selle tõttu armastan väljakutseid. Usun, et igaühe õnn on tema enda kätes ja kui inimesel on piisavalt tahtejõudu, jõuab ta varem või hiljem oma eesmärgini.

Tutvu Sille blogiga SIIN!

Jüri Kukk