Head uudised panevad kodu otsivad loomad nurruma ja saba liputama

Visalt ja järelejätmatult tungivad portaali GoodNews head uudised ka sel neljapäeval Kuma raadio eetrisse ning sel korral on teemaks kõik see, mis seondub sõnaühendiga Kodutute Loomade Varjupaik. Jutukeerises on vürtsidesarjast saatejuht Mati Palmet, alati positiivsuslainel heade uudiste looja Monika Kuzmina ja erilise külalisena noor naine, kes juba neiupõlve algusest pühendas oma elu hätta jäänud lemmikute päästmisele – see on MTÜ Varjupaigad hea hing Triinu Priks.

Iga pikem jutuajamine algab ikka maast ja ilmast rääkimisega. Pealinnast veidi enam kui tunniga Paidesse kimanud heade uudiste reporter Monika kiidab Tallinn-Tartu maanteed, millesse on küll ohtralt raha sisse asfalteeritud, kuid mis nüüd hoiab rändajail kokku raha ja aega. Tema hingesoojust on lõkkele löönud ka Tallinna kesklinnas pisut nähtamatuks jäänud kuldne sügis, mis on Harju- ja Järvamaa metsad värvirüüsse riietanud. Maise mõtlemisega saatejuht Mati nendib: “Sügis on seni hea, kuni see krae vahele ei tilgu.”

Esimese teemana toob Monika välja arvamuse, et häid uudiseid peegeldav portaal GoodNews võiks edaspidi ka poliitika, õigemini parima osa sellest, jutuks võtta. Ta pakub omavalitsustegelastele ja kõigile teistele, kelle tegevus mõiste “poliitika” alla mahub: “Jagage meiega kõike, mis on hea!” Matist uhab selle peale üle traditsiooniline skeptilisuse puhang: “Nüüd enne valimisi hakkavad kõik poliitikud teile teatama, kuidas nad vanamemme üle tee aitasid!” Ettepanek tuua GoodNews´i portaali ka poliitikaring jääb siiski üles ja Monika ootab sellele vastukajasid.

Ja nüüd jõuab järg päevateema ja saatekülaliseni ning Mati esmane iseloomustus Triinu kohta kõlab: “Tüdruk, kes on loomade vastu hea!” “Olen hea ka inimeste vastu!” täpsustab külaline ja saatejuhi küsimuse peale selgitab, et neid konkreetselt sellesse varjupaika siiski ei võeta. Tähendab, et mitte asukatena, vabatahtlikena on head inimesed ikka oodatud. Triinu annab teada, et kodutu loom ei tähenda mitte ainult majavalvurit ja hiirepüüdjat, tabada ja varju pakkuda on tulnud ka tuhkrutele, kanaarilindudele, merisigadele, jänestele ja kilpkonnadele. Nende näol on tegu plehkupistjatega, kes üldjuhul koju tagasi jõuavad.

Monika meenutab aegu, mil varjupaik tähendas hädapärast hoiukohta ja jubedusena ka magamapanemast kahe nädala möödumisel leidmisest, juhul kui lemmikule järele ei tuldud. Viljandist pärit neiu käis sel ajal isegi sõpradega salaja pildistamas, et kas loomad ikka saavad korralikult süüa. Monika praegune lemmik, koer Bläki, on just sellisest ohtlikust varjupaigast ära toodud ning tollal Viljandi linnavolikogusse valitud tüdruk ohverdas oma hüvitise loomade hüvanguks. Saatejuht Mati urgitseb siiski välja fakti, et emane koerake pole 10 aasta jooksul Monikalt roosat kaelarihma saanud.

Triinu on üks neist noortest naistest, kes aastate eest jätsid noormehed ja šoppamise tahaplaanile ning pühendusid sellele, et varjupaik poleks mitte surmalaager, vaid ajutine sõbralik kodu. 2007. aastast tähendas Viljandi varjupaik kohta, kust surmaingel minema lehvis ja iga loom sai õiguse perele ning kodule. Õilis töö kandis vilja ka seeläbi, et kaastundlikud inimesed hakkasid mitmesuguste ürituste kaudu varjupaigale raha koguma.

Saatejuht uurib, kas kõik neljajalalised ikka oma koduni jõuavad ja selgub, et see protsess lõppemise tundemärke ei ilmuta. “Inimesed suudavad kahjuks loomi kogu aeg juurde produtseerida, loomad ise järelkasvu planeerimisele ei mõtle,” nendib Triinu ja lisab, et varjupaika saabunud koerad leiavad enamasti vana või uue kodu, välja arvatud ehk need, keda peremees on ära rikkunud. “Mõni on nagu relv, keda lihtsalt peresse anda ei saa.”

Triinu huulile toob naeratuse hiljutine juhtum, kus Pärnu varjupaigas kaheksa aastat kodu oodanud majavalvur leidis oma pere Soomes. “Isegi koerad lähevad ära Soome?” imestab Mati ja kuuleb Triinult vastuseks, et põhjanaabrite abi hakkab vähemaks jääma sel lihtsal põhjusel, et me saame juba ise oma lemmikloomade abistamise materiaalse poolega hakkama.

Monikat huvitab see, kas varjupaiga töötajal on mõni meeldejääv päev, mis pani teda lausa heldima. Triinu kindlat juhtumit välja ei too, kuid ütleb, et toredamad on juhtumid, kus uus omanik viib koju krooniliselt haige looma, et tema eest edasi hoolitseda. “Tuleb keegi, ütleb, et talle see loom meeldib ja ta ravib ise edasi,” kirjeldab Triinu ise heldides.

GoodNews´i reporter küsib üle ka selle, kas inimesed tunnevad sageli ära, et mingi kindel kass või koer on just see, keda nad otsisid ja selgub, et paljudele on juba varjupaiga kodulehelt see õige silma jäänud ning laivis nägemine kinnitab veendumust.

“Tuleme laineharjalt alla,” katkestab Mati keskustelu ja uurib, kas juba minema viidud loomi sobimatuse pärast ka tagasi tuuakse. “Algul ehk suhtusime tagasitoomisesse pisut eelarvamusega, aga praegu soovitame alati, et kui loom ei sobi ja lahendust ei leita, siis tooge tagasi varjupaika, siia on nad oodatud,” selgitab Triinu. “Kui aga otsijatele ei sobi juba mitu looma, siis pole asi enam ilmselt lemmikutes.”

Triinu kinnitab, et varjupaik on justkui filter looma ja uue kodu vahel. Looma soovija täidab alati küsimustiku, töötajad aga püüavad igal juhul veenduda, et lemmiku võtnud inimene loomaga ka hakkama saab.

Monika uurib varjupaiga kodulehte ja leiab uut kodu ootava kassikese, kes on justkui vangis vabadust ootamas. Triinu täpsustab, et kasse tuleb sisse rohkem, aga ka välja läheb enam ja et pooled kaotsis koerad lähevad tagasi endisesse peresse ning varjupaigast läbi käinud klähvitsad saavad eranditult kiibi omanikeks.

Kadunud inimeste otsimisega tegelevas sihtasutuses tegutsev õilishing Monika kinnitab, et kadunute leidmisel on suur roll sotsiaalmeedial, kus infot saab vähese vaevaga paljudeni viia. Loomade kaitseingel Triinu räägib Facebook´i Lemmikuleidjast, kust kaotajad ja otsijad saavad üle-eestilise lemmikuteabe lihtsamalt kätte kui varjupaikade kodulehti läbi kammides. Sinna kirjutavad oma tähelepanekutest ka jälgijad. Info sõelumine ongi osa sellest tohutust tööst, mida varjupaikade toredad inimesed ära teevad.

Nüüd tahab saatejuht Mati teada, kas varjupaikade asukad üksteise kõrvu ribadeks ei kisu. Triinu info on põhjapanev. Algul veedavad loomad kaks nädalat üksikpuurides, kus neid puhastatakse kirpudest, ussidest ja muust halvast, mis kodutusega ikka kaasneb. Kassid steriliseeritakse või kastreeritakse ja nad lähevad siis vabapidamistubadesse, kutsud aga aedikusse või kuudi juurde ketti. Mati küsimus lahendab veel ühe mure – kõrvu kraapivad loomad saavad kõrvalestade vastu abi loomaapteegist leitavatest rohupipettidest ning see lihtne lahendus paneb saatejuhigi kõrva sügama.

Selgeks räägitakse veel see, et loomakaitsjad ja varjupaigad on koostööpartnerid, et iga loomadest rääkija pole tingimata ametlik loomakaitsja ja et lõpetuseks oleks vaja koerateemalist laulu eetrisse lasta. Mati ja Monika esialgne pakkumine suurtest ja väikestest koertest saab Triinu kui meeldiva külalise soovil asendatud “Myraka” lauluga “Koeraelu.”

Mati lõpetab soovitusega kõigile kuulajatele, et neil jätkuks tähelepanu nõutult lonkivatele rääbakatele koertele, kes tahaksid päriskoju või asendaval juhul varjupaika jõuda. Triinule ja varjupaikadele soovib töörutiini katkestavat kogemust kodunt põgenenud viiemeetrise krokodilliga.

Heade uudiste ankur Monika soovitab kõigil minna portaali GoodNews kodulehele, kust leiab alati head ja paremat hingele. Ennekõike aga kutsub igaveste heade uudiste allikas positiivsust hindavaid kuulajaid neljapäeva ennelõunal kell 11.30 veetma huvitavat pooltundi toredate inimeste ja abiotsivate saba liputavate ja nurruvate lemmikute seltsis.

Saadet saab reaalajas kuulata 16. oktoobril algusega kell 11.30 Kuma raadios!

KUULA SAADET!

Jüri Kukk