Aivi Raja naudib silmailu pakkumist oma loomingu kaudu

Noor ja kaunis Aivi Raja pole kunstnik selle sõna traditsioonilises mõistes, vaid loomeinimene, kelle loodav kunst saab alguse arvutiekraanilt ja hiireklõpsust ning alles siis jõuab järg pliiatsi või pintslini. Nagu kaasajal kohane, võib tema töid näha Facebook´is, kuid südantrõõmustavad portreed jäävad lõpuks kaunistama inimeste kodusid.

Maalimine toob sageli silme ette pikas rüüs habemiku Leonardo da Vinci pintsliga lõuendi kõrval, tema ees poseerimas Gioconda. Milline näeb välja maalimine tänapäeval? Näiteks kaunis naine arvuti ees?

Stereotüüpne ettekujutus kunstnikust on vast tõepoolest selline. Endalegi üllatuseks vastaksin ilmselt ka ise küsimusele, milline on kunstnik, just nii. Tänapäeval on tõesti suureks abivahendiks arvuti, sest tugineb ju pea iga eluvaldkond tehnikale. Kuna tegelen põhiliselt vaid tellimustööde täitmisega, milleks on joonistamine ja maalimine fotode põhjal, siis toimub esmane ning üldjuhul ka kogu suhtlus läbi arvutiekraani. Ka idee kujunemine ja näidiste tegemine teostub arvuti kaasabil. Kuid arvuti on siiski vaid abivahend, sest õige töö algab alles siis, kui tellija on öelnud oma jah-sõna ning tuleb alustada reaalset tööd paberil või lõuendil. Siis olen ka mina rüüs, mis vastab üpriski täpselt stereotüüpsele arusaamale – vana ja värvidega kaetud.

Hea kunstniku kohta öeldakse, et tal on kunstnikusilma? Mida peab see silm nägema rohkemat kui teiste oma? Mis teeb inimesest kunstniku?

Ma ei ole veel enda jaoks lahti mõtestanud mõistet „kunstnik“, seetõttu nimetaksin iseend pigem loominguliseks inimeseks, sest naudin loomist, mulle meeldib teostada silmailu, mis tekitab vaatajas emotsioone. Laias laastus võiks jagada inimesed kaheks: inimesed, kel on siis seda nii-öelda kunstnikusilma ning need, kel see puudub. Kui rääkida näiteks foto järgi joonistamisest, mida ma teen, siis nende jaoks, kellel see kunstnikusilm puudub, on kõik kena, mis vähegi saadetud fotot meenutab. Sarnaselt tegutseb sellel alal päris mitu inimest. Siis tulevad aga need inimesed, kes oskavad vaadelda välist ilmet veidi laiemalt, hinnata erinevaid aspekte ja kes soovivad vaadeldavasse objekti ka süveneda, avastamaks sellest lisaks sarnasusele fotoga ka mingit tõepära ja sisu, mis väljendub kunstniku isikupäras, tema tehnikas, joone- ja värvikasutuses.

Ma leian, et iga kunstniku tee saab alguse soovist luua visuaalset ilu, mis tekitaks emotsioone. Järgmine samm on end täiendada, jälgida ja kuulata endast andekamaid ning loomulikult kõvasti praktiseerida. Kasvõi inimese joonistamisel on niivõrd palju olulisi aspekte, mida tuleb silmas pidada, et joonistada realistlikult. Esmalt tuleks aga alustada hoopiski kuubi ja kera kujutamisega. Ikka samm-sammult tähtede poole. Seega leiangi, et kunstnikuks ei sünnita, vaid kunstnikuks saadakse läbi suure tahte, õppimise ja töö!

Sa maalid ja joonistad vist suuremalt jaolt portreesid? Mida veel? Ja mida on vaja, et inimese nägu poleks lihtsalt mingi visand, vaid et teda tunneks kohe ära, et tema olemus väljenduks nagu 3D-s?

Kuna minu põhitööks on hetkel Eesti Kunstiakadeemias sisearhitektuuri ja mööblidisaini eriala kolmas kursus, siis selle kõrvalt alles jääv vaba aega läheb tellimustööde teostamisele, mis tõepoolest on enamjaolt portreed. Loodan siiralt, et ühel hetkel on mul ka oma vaba aega, mida saaksin kasutada isiklike ideede teostamiseks. Õnneks pöördudakse minu poole vahel ka erisoovidega, mille puhul tuleb kujutada kas loodust, looma, jäädvustust motospordist või hoopis

midagi fantastilist.
Inimese näo joonistamisel on väga oluline silmas pidada ruumilise kujutamise põhimõtteid. Teine väga oluline osa on valguse ja varjude mäng. Kõige selle abil tekib pildile sügavus ning joonistus mõjub pildil ruumilisena. Igasse töösse annan ma alati ka killukese iseendast, sest ainult hingest tehtud töö valmib usutavana ja nii ärkab iga joonistus justkui natukene ellu.

Mis teeb portree joonistamise raskeks – näojoonte visandamine, varjud?

Et inimene näeks paberil iseenda moodi välja, on esimene samm just näojoonte pealekandmine. Kui kontuurid on paigas, siis on olemas põhi, millele tuginevalt algab põhiline töö. Olen internetis näinud mitmeid foto järgi joonistajaid, kes saavad kenasti hakkama kontuuride joonistamisega, kuid edasi on juba kerge rappa joosta. Nii antakse valgust ja varje edasi enamjaolt söega, mis aetakse kas paberi või vatitikuga paberil laiali – see on kiire ja lihtsam lahendus, kuidas tekitada pindasid. Eks ole ka igal kunstnikul ju oma käekiri, kuid samas leian, et see käekiri väljendub pigem joonetehnikas, mis on suur samm edasi enese arengus ja väljakujunemises. Joonistuse puhul ongi minu arvates raskeim osa varjutamine ja joonestamine. Kui samal ajal silmas pidada kõiki tõetruu joonistamise reegleid, siis valmib ka suurepärane joonistus.

Kas kunstnikuks saab ka õppida või on tegemist sünnipärase andega?

Nagu tõin ka eelnevalt välja, siis minu arvates kunstnikuks mitte ei sünnita, vaid inimesest kujuneb kunstnik välja pigem elu jooksul. Kindlasti on mõni isik parema ruumilise mõtlemisega või värvinägemisega kui teine, kuid sellest hoolimata leian, et kunstiga saaks tegeleda igaüks, põhiline on sealjuures pigem tulihingeline soov olla loov. Leian, et sünnipärased erinevused vaid rikastaksid meie laia kunstipõldu. Sünnib ju kõik suur vaid veel suuremast tahtest!

Millised on sinu tööriistad?

Iga töö juurde kuulub kindlasti arvuti, mille abil saan kätte fotod. Selle abil vahetan tellijaga ideid ja näidiseid. Raal on iga töö puhul läbivaks abivahendiks. Olenevalt joonistusest kasutan erinevate tugevustega joonistuspliiatseid, lisaks ka sütt ja pastellpliiatseid. Abivahenditeks on veel erineva kuju ja paksusega kustutuskummid ning majapidamispaber, et vältida käega söe laialiminemist. Maalide puhul teostan lõuendile tööd erinevate pintslitega, millest mõni on nüüdseks ehk isegi oma kümme aastat vana. Igaüks neist on nii ise nägu, et räägib juba oma lugugi.

Kui vana sa olid, kui sinu joonistatud oravast said vaatajad juba aru, et see on orav, mitte rebane?

Joonistanud olen vähemalt alates sellest ajast, mil ma iseend mäletan. Esimeses klassis käies toimus üle-eestiline joonistusvõistlus, mille teemaks oli elekter ja inimene. Mäletan, kuidas sel hetkel oli inimese joonistamine minu jaoks kohutavalt raske ja tulemuseks olid ovaalse keha ja valede proportsioonidega tegelased. Kuid idee ja teostus olid ilmselt arusaadavad ja head, sest minu töö oli üks, mis valiti parimate sekka. Nii sai väike tüdruk pisikesest Järvamaa kohakesest suurde Tallinnasse Heureka näitusele.

Kui vanalt mõistsid sa, et see on sinu kutsumus?

Suurem huvi kunsti vastu tekkis mul varases teismeeas, kui seadsin sammud kohaliku Kadrina kunstikooli poole. Teismeeiga tegi oma töö ja selle kunstikooli lõpetamine venis oodatust pikemaks, kuid vähemalt hoidsin sellega end aastaid pikemalt kunstiga seotult. Kunstikool sai lõpetatud keskkooli ajal ning selleks ajaks oli see reaalne osa minu elust. Aastatega see osake aina suureneb ja suureneb.

Keda ja mida oled joonistanud või maalinud?

Enamik töid on sündinud minu tuttavatest ning üha rohkem on ka võõraid nägusid, nii päris pisikesi mudilasi kui ka kuldses eas väärikaid inimesi. Mõnel tööl on kujutatud loomi, multikategelesi, maastikke, ehitisi ja nii edasi. Igas töös on aga killuke omapära ja fantaasiat, mis muudavad teose eriliseks ja kõnetavad vaatajat.

Kui palju sinust kui kunstnikust teatakse?

Mida aeg edasi, seda rohkem pöördub minu poole täiesti võõraid inimesi, kes olid mingi hetk kelleltki minust kas kuulnud, minu tööd näinud internetis ringi vaadates. Tekib uskumatult ülev emotsioon, kui minu poole pöördub inimene, kes nägi minu tööd kellegi teise seinal ja on sellest nii vamustuses, et soovib midagi sellist ka enda koju. Eks pikalt teadsid minust vaid mu enda lähituttavad ning ajapikku ja aina rohkem töid tehes on info minust ja minu tegemistest võrgustikuna üha edasi levinud. Eesti mastaabis on see levik veel väike, kuid olen alles noor ja arenemisjärgus, suure entusiasmi ja sooviga.

Kui kaugele on sinu tööd reisinud?

Seni on minu teada jäänud kõik tööd Eesti piiridesse, välja arvatud üks, mis rändas Itaaliasse. Kuigi info minust ei ole jõdnunud suurtesse ringidesse, on mu tegemiste vastu tuntud huvi ka Norras ja Kreekas. 2011. aastal avasin Facebook´is oma fännilehe Aivi Raja Art, kus hakkasin esmalt postitama kodus nokitsetud või kunstikoolis valminud töid. Peagi tekkisid ka esimesed tellimused. Eks Facebook olegi olnud põhiline abiline info levitamisel, sest on ju see kättesaadav peaaegu kogu maailmale.

Kas see on sulle ühtaegu töö ja hobi?

Olen hetkel tõesti õnnega koos, sest teen tööd hobi korras või tegelen oma hobiga justkui tööna.

Millised on vastukajad sinu loomingule?

Seni olen saanud head ja väga head tagasisidet iga töö eest, mida olen teinud. Minu jaoks on kõige olulisem moment see, kui annan töö isiklikult tellijale üle, sest see emotsioon, mille temalt saan, on edasiviiv jõud, mis annab tohutult palju motivatsiooni ja inspiratsiooni. See annab mitmeks päevaks energialaengu ja naeratuse näole. Kahel korral on tulnud ette ka olukordi, kus tellijale on pisidetail silma jäänud, mis võiks olla veidi teisiti, kuid sellised asjad saavad alati positiivse lahenduse.
Inimesi on ju niivõrd palju erinevaid, seega on ka sama palju erinevaid arvamusi ja nägemusi. Kõigile ei saagi alati meelepärane olla, kuid mul on ütlemata hea meel, et seni on minu tegemised palju huvi pakkunud.

Seni on minu töödest toimunud vaid üks näitus. Osa minu tehtud töödest olid pea kaks kuud üleval Tristvere kohvikus minu kodukohas Kadrinas, Lääne-Virumaal. Näitus koosnes tellitud töödest, mis olid juba koduseintele pandud, kuid õnneks oldi lahkesti nõus neid mõned ajaks laenama. Kuigi antud tööd olid juba omaniku leidnud, taheti nii mitmelgi korral töid ära osta. Tööd leidsid kohvikus väga suurt huvi nii kohalike kui ka välismaalaste seas.

Mõnel korral olen ka ise kellelegi kingituseks teinud mõne töö. Sellest tulenevalt ka tean, kui hea on oma lähedastele sellist kingitust teha. Näiteks võin tuua töö, pärast mida sai alguse ka tellimustööde tegemine. Aasta oli siis 2010 ning jõululaupäevani olid jäänud vaid loetud päevad, kui otsustasin oma kallile õele teha jõulukingiks õlimaali tema kahest lapsest. Kui jõuluvana oli traditsiooniliselt kõik kingitused ära jaganud, inimesed olid oma asjad ära uudistanud, ütlesin, et mul on üks kingitus veel ning jalutasin inimeste sekka suure õlimaaliga. Kui õde seda nägi, olid tal momentaalselt silmad märjad, sest see kingitus liigutas teda väga. Kuna me mõlemad oleme parajalt emotsionaalsed inimesed, siis saimegi 15 minutit järjest kahekesi nutta, sest rõõm oli lihtsalt nii suur!

Räägi veidi ka endast …

Esimesed kaks kooliaastat elasin Paide lähedal Tarbjal. Pärast seda kolisime perega Lääne-Virumaale Kadrinasse, kus lõpetasin kunstikooli. Pärast keskkooli lõpetamist, 2010. aastal, asusin elama Tallinnasse, kus nüüdseks õpin Eesti Kunstiakadeemias sisearhitektuuri mööblidisaini eriala viimasel kursusel. Sisearhitektuur oli minu jaoks hea valik, mis toetab igati kunstniku arengut. Töid tehes uurin võimalusel alati, milline on ruum ja pind, kuhu töö läheks, et saaksin kõiki aspekte silmas pidades luua just sellesse ruumi ideaalseima teose.

Usutles Jüri Kukk