Õigus õppida, töötada, ühiskonnaelus kaasa rääkida ja oma elu üle ise otsustada tunduvad tänapäeval elementaarsed. Eesti ajaloos ei ole need võimalused aga alati olnud iseenesestmõistetavad. Nende eest on tulnud seista, vaielda, kirjutada, organiseeruda ja sageli ka oma ajast ees olla.
Eesti Inimõiguste Keskus tutvustab oma naiste õiguste eest seisjate sarjas inimesi, kelle julgus ja järjekindlus aitasid kujundada Eestit selliseks, nagu me seda praegu tunneme. Lilli Suburg, Marie Reisik ja Minni Kurs-Olesk elasid eri aegadel ja tegutsesid erineval moel, kuid neid ühendas üks oluline veendumus: naisel peab olema õigus haridusele, iseseisvusele, eneseteostusele ja võimalusele ühiskonnas kaasa rääkida.
Neid ühendas üks oluline veendumus: naisel peab olema õigus haridusele, iseseisvusele, eneseteostusele ja võimalusele ühiskonnas kaasa rääkida.
Lilli Suburg andis naistele hääle ajal, mil seda peeti radikaalseks
Lilli Suburgi peetakse esimeseks eestlaseks, kes seisis avalikult naiste õiguste eest. Kirjaniku, õpetaja ja ühiskonnategelasena uskus ta, et haridus on naiste iseseisvuse ning võrdsete võimaluste üks olulisemaid aluseid.
View this post on Instagram
1882. aastal asutas Suburg Pärnus ühe Eesti esimestest eestikeelsetest tütarlaste erakoolidest. Tema jaoks ei tähendanud haridus üksnes teadmiste pähe õppimist. Kool pidi õpetama tüdrukuid kriitiliselt mõtlema, iseseisvalt otsustama ja endasse uskuma. Aasta hiljem pani ta aluse Eesti esimesele naisteajakirjale „Linda“. Ajakiri muutus oluliseks kohaks, kus räägiti naiste haridusest, ühiskondlikust rollist ja õigustest.
Kool pidi õpetama tüdrukuid kriitiliselt mõtlema, iseseisvalt otsustama ja endasse uskuma.
Need ideed ei olnud 19. sajandi lõpu Eestis sugugi iseenesestmõistetavad. Naiste õigustest rääkimist peeti toona radikaalseks ning osa naisi luges „Lindat“ lausa salaja. Ometi aitas ajakiri tuua avalikku arutellu küsimuse, kas naise elu peab piirduma talle traditsiooniliselt määratud rollidega.
Suburgi enda looming kandis sama mõtet. Tema romaanis „Liina“ kujutati haritud ja iseseisvat Eesti naist ajal, mil selline ideaal ühiskonnas alles kujunes.
Marie Reisik viis naiste õiguste küsimuse ühiskonna keskmesse
Kui Lilli Suburg aitas luua pinnase avalikuks aruteluks, siis Marie Reisikust kujunes juba ühe Eesti Vabariigi mõjukamaid naisõiguslasi, hariduse edendajaid ja poliitikuid.
Reisik õppis ajal, mil naiste võimalused kõrghariduse omandamiseks olid väga piiratud. Ta täiendas end Pariisis ning omandas prantsuse keele õpetaja kutse. 1911. aastal osales ta Tartu Eesti Naisseltsi asutamises ja pani aluse ajakirjale „Naisterahva Töö ja Elu“. Ajakirja veergudel arutleti teemadel, mis puudutasid otseselt naiste võimalusi oma elu kujundada: haridus, valimisõigus, majanduslik iseseisvus ja naiste koht ühiskonnas.
View this post on Instagram
Reisik ei piirdunud aga ainult kirjutamise ja mõttevahetusega. Ta juhtis 1917. aastal loodud Eesti Naisorganisatsioonide Liitu ligi kaks aastakümmet ning ühendas erinevaid naisorganisatsioone ühiste eesmärkide nimel.
Ta valiti Eesti Vabariigi Asutava Kogu liikmeks ning hiljem kahel korral Riigikokku. 1932. aastal oli Reisik Riigikogu ainus naisliige.
Reisik oli lisaks üks seitsmest naisest, kelle allkiri seisab 1920. aasta Eesti põhiseadusel.
Tema mõju toonases ühiskonnas näitab ka tõsiasi, et saadikuna kogus ta rohkem toetushääli kui Jaan Tõnisson. Reisik oli lisaks üks seitsmest naisest, kelle allkiri seisab 1920. aasta Eesti põhiseadusel.
Minni Kurs-Olesk tahtis, et võrdsus jõuaks ka igapäevaellu
Minni Kurs-Olesk nägi naiste õigusi veelgi laiemalt. Tema jaoks ei piisanud sellest, et inimesed oleksid seaduse ees formaalselt võrdsed. Võrdsus pidi väljenduma ka päris elus – võimaluses töötada, õppida, perekonda luua, saada tuge ning olla ühiskondlikes otsustes osaline.
View this post on Instagram
Kurs-Olesk õppis ja töötas mitmes riigis ning täiendas end Londoni Ülikoolis politoloogia alal. Londonis puutus ta kokku tolleaegse naisliikumise juhtide, sealhulgas Emmeline Pankhurstiga, ning osales sotsialistlikes ja naisõiguslikes ringkondades. Need kogemused kinnitasid tema veendumust, et naised ei peaks olema ühiskonnaelus kõrvaltvaatajad, vaid aktiivsed osalejad.
Naised ei peaks olema ühiskonnaelus kõrvaltvaatajad, vaid aktiivsed osalejad.
1919. aastal valiti Kurs-Olesk Eesti Vabariigi Asutava Kogu liikmeks. Seal ei keskendunud ta ainult naiste ja laste küsimustele, vaid rääkis kaasa ka hariduse, kodanikuõiguste, usuvabaduse ning ühiskonnakorralduse teemadel.
Tartu linnavolikogus töötades aitas ta arendada hoolekannet, lasteaedu ja sõimesüsteemi ning seisis rasedate, emade ja laste heaolu eest.
Tema mõtteviisi iseloomustab hästi üks näiliselt väike, kuid sisuliselt suur ettepanek. Piirituse ja viinamüügi seaduse arutelul soovitas Kurs-Olesk asendada sõna „meesterahvas“ sõnaga „kodanik“. Ühe sõna muutmine väljendas põhimõtet, et seadused peavad kuuluma kõigile inimestele.