Sageli keskenduvad esmakordsed kinnisvaraostjad pakkumisi võrreldes ainult kinnisvara hinnale ja igakuistele laenumaksetele, kuid tegelikult tuleb enne tehingu sõlmimist arvestada ka mitmete lisakuludega. Luminori kodulaenude valdkonna arendusjuhi Margit Volti sõnul aitab teadlik planeerimine vältida ootamatuid kulutusi, et saaksid koduostu tehingule kindlalt vastu astuda.
„Kõige sagedamini mõeldakse kodu ostes omafinantseeringule, kuid unustatakse, et enne võtmete kättesaamist võib ette tulla, et pead tasuma ka broneerimislepingu, hindamisakti, kodulaenu lepingutasu, notaritasu ja riigilõivu eest. Need kulud tasub ebameeldivate üllatuste vältimiseks juba varakult eelarvesse sisse arvestada,“ selgitas Volt.
Broneerimistasu
Uusarenduste või maakleri kaudu müüdavate korterite puhul küsitakse sageli broneerimistasu, millega kinnitatakse ostusoov ja broneeritakse korter või maja kindlaksmääratud ajaks. Broneerimistasu suurus võib olla mõnisada kuni mõni tuhat eurot ning tavaliselt arvestatakse see hiljem ostuhinna sisse. Samas tasub kindlasti enne lepingu sõlmimist täpselt uurida, millistel tingimustel tasu tagastatakse.
Foto: Freepik
Hindamisakt
Pangal on laenuotsuse tegemiseks vaja ka kinnisvara hindamisakti. Selle koostab kutseline hindaja ning teenuse maksumus sõltub vara tüübist ja asukohast. „Hindamisakt on vajalik selleks, et pank saaks veenduda vara turuväärtuses. Ilma selleta ei ole võimalik lõplikku laenuotsust teha,“ märkis Volt. Hindamisakti kulu tuleb tasuda ostjal ning sellega tuleks arvestada juba tehingu ettevalmistamise faasis.
Hindamisakti kulu tuleb tasuda ostjal ning sellega tuleks arvestada juba tehingu ettevalmistamise faasis.
Lepingutasu
Kodulaenulepingu sõlmimisel lisandub pangale makstav lepingutasu. Tavapäraselt on see protsent laenusummast või kokkulepitud miinimumtasu, mis tasutakse enne laenu väljastamist. „Lepingutasu katab laenutaotluse menetlemise ja lepingu ettevalmistamisega seotud kulud. Kuigi pankadel on sageli ka kampaaniaid, mille käigus võib lepingutasu olla isegi 0 eurot, peaks koduostja siiski arvestama, et tegu on võimaliku lisakuluga,“ selgitas Volt.
Notaritasu ja riigilõiv
Ostutehingu sõlmimisel lisanduvad notaritasu ja riigilõiv, mis sõltuvad tehinguväärtusest. Notaritasu hõlmab lepingu koostamist ja kinnitamist ning riigilõiv tasutakse omandiõiguse kandmiseks kinnistusraamatusse. „Need kulud võivad kokku moodustada märkimisväärse summa, eriti kallima kinnisvara puhul. Sageli jagavad ostja ja müüja omavahel ostu-müügilepingu notaritasu, kuid see lepitakse alati eraldi kokku. Hüpoteegi seadmisega seotud notaritasu ja riigilõivu maksab üldjuhul ostja, sest hüpoteek seatakse tema võetava laenu tagatiseks,“ selgitas Volt.
Foto: Freepik
Omafinantseering ja muud kulud
Suurim rahaline kohustus enne laenu väljastamist on siiski omafinantseering. Üldjuhul ootab pank vähemalt 15% omafinantseeringut kinnisvara väärtusest, kuid sõltuvalt sihtrühmast ja kasutatavatest tagatismeetmetest või käendusest võib see olla väiksem. „Omafinantseering ei ole pelgalt formaalsus, vaid näitab panga jaoks kliendi suutlikkust säästa ja rahaliselt planeerida. Mida suurem on oma panus, seda väiksem on laenusumma ja igakuine makse,“ rõhutas Volt.
Lisaks eeltoodule tasub arvestada ka võimalike kolimis-, remondi- ja sisustuskuludega, mis võivad uue kodu puhul kiiresti kasvada. Kuigi need ei ole otseselt laenuga seotud kulud, mõjutavad need oluliselt pere eelarvet vahetult pärast tehingut.
Foto: Freepik
Volti sõnul on kõige mõistlikum enne kinnisvara välja valimist pangaga nõu pidada ja oma rahaline võimekus läbi arutada. „Kui kõik kulud on realistlikult läbi mõeldud – alates broneerimistasust kuni lepingutasu, notaritasu ja omafinantseeringuni –, on koduost märksa kindlam ja stressivabam protsess. Hea ettevalmistus annab kindluse, et uus kodu toob rõõmu, mitte rahalist pinget,“ kinnitas Luminori kodulaenude valdkonna arendusjuht.