1. Avaleht
  2. GoodNews raadios
  3. KUULA NELJAPÄEVAL! Kuma Raadio toob eetrisse väärika abistaja ja tahtejõulise Ants Väärsi
KUULA NELJAPÄEVAL! Kuma Raadio toob eetrisse väärika abistaja ja tahtejõulise Ants Väärsi

KUULA NELJAPÄEVAL! Kuma Raadio toob eetrisse väärika abistaja ja tahtejõulise Ants Väärsi

Neljapäevases Kuma Raadio ja heade uudiste portaali GoodNews ühissaates vestleb saatejuhtide Mati Palmeti ja Monika Kuzminaga mees, kelle töö väärib ülimat austust: Põlvamaa mees Ants Väärsi pakub juba kolmandat aastat invataksoteenust, kusjuures tegu pole äri, vaid just abistamisega.

Tõsine teema algab siiski vähemtõsiselt: saatejuht Mati tervitussõnad katkestab Monika, kes teatab, et kuigi nad lubasid igavaimat saadet, siis seda ei tule: heade uudiste ankur peab päeva õnnelikuks, sest saab rääkida inimesest, kelle sarnaste nimel on portaal Goodnews loodud. Enne lähemat tutvustamist laob Mati ette kulissidetagused uudised: tema kaassaatejuht on päev otsa söömata ja kui eelmises saates rääägiti Monika 50-kilogrammilisest sümpaatsest kehakaalust, siis nüüd langeb see tõenäoliselt 49-le. Kuuldes, et kolleegi rutt on seotud laupäeva toimuva King of Kingsi turniiri kajastamisega, tõmbab raadiomees paralleelid kuulsa poksija Muhamed Aliga, kes enne võistlusi jooksis 10 kilomeetri ja jõi selle peale klaasi mahla. Monika tühja kõhu taga on siiski ajapuudus.

Aga peategelaseks pole saates seekord mõni kuulus laulja ega ka sportlane, vaid Põlvamaa mees Ants Väärsi, kes juba 3 aastat veab invataksoga abivajajaid. Kuna abistajal polnud telefonitsi aega ajakirjanikuga vestelda, siis kutsus Monika ta saatesse ja siin Ants nüüd ongi.

10X15_4641

Mati täpsustab alustuseks üle invatakso vajaduse, mis maakonnaraames võib tõesti tunduda väikese tegevusena, sest palju neid invaliide ikka on. Aga tegelikult ei peagi abi vajamiseks olema eluaegne invaliid: ka kiiret meditsiiniabi vajavad inimesed viiakse vilkurite ja signaalidega haiglasse, kuid mitte tagasi ja siis tuleb endal sealses koridoris istudes nuputada, kuidas koju saada, või mõtleb sellele pingsalt keegi teine.

Ants Väärsil on oma kogemus olemas ajast, kui ta sai ajuinfarkti, see võttis jalad alt ja istutas ratastooli. “Tahtsin ratastoolist välja saada ja saingi,” räägib ta. “Kui poleks tahtejõudu olnud, istuks siiani seal?” küsib Mati ja Ants on veendunud, et nii see olekski. Tahtejõudu tal jagub. “Olin vanasti kõva suitsumees, kolm pakki läks päevas. 20 aastat tagasi ütlesin ühel momendil, et mitte üks suits enam, viskasin paki minema ja ei tee siiani enam,” jutustab ta.

Mati nendib, et infarkt siiski tuli ja Antsu sõnul tuli see ületöötamisest ehk siis sellest, et ta rabas kolm nädala järjest ööd ja päevad tööd teha. Lugu ise polegi ebatavaline: Antsul oli käsil ehitus, aga mehed kukkusid jooma. Tuli otsida teised mehed ning tema enda tegevus käis nii: päeval materjalide otsimine ja öösel töö, sest tähtaeg rõhus peale. Aga õige päeva hommikul helistas ta tellijale ja teatas, et võib valmimisakti ära tuua. “Usun, sõitsin hommikul pool kuus mööda ja nägin, kuidas te koristasite,” vastas too.

Mati avameelseks küsimuseks on: kas see oli infarkti väärt? Ants tunnistab, et infarkti mitte, aga objektil olid suured rahad taga, sadades tuhandetes ja inimestele oli palka vaja maksta. Aga saatusel oli tema jaoks veel halbu üllatusi varuks: seitsme aasta eest avastati tal vähk ja sellest jagu saamiseks tuli mehel käia 40 korda Põlvast Tartusse kiiritusravi saama. Just siis avastaski Ants, kui raske see käimine on: need, keda oli tema vajadusel sõidutanud, ei leidnud tema jaoks aega, tavatakso oli kallis, kuid käia tuli ja pärast ravi lõppu öeldi talle, et vähk on kadunud.

“Arst ütles, et vähki pole enam, ürita nüüd ise inimestele head teha,” meenutab Ants. “Ma ütlesingi, et mul on invatakso asi pooleli.”

Saatejuht Mati küsib nüüd: “Kas see arst teadis, et kui teed head, siis vähk tagasi ei tule?” ja saab vastuseks: “Hea tegemine lõpeb alati hästi!”

10X15_4638

Pisarateni liigutatud naisaatejuht palub jutustada mõne loo inimesest, keda Ants on aidanud ja too pajatabki 3 aasta taguse loo. Helistas üks inimene, kellel oli vaja puusahädaga opile sõita. Tartus tehti proovid ja siis operatsioon, kuid see läks halvasti, puusaliiges tuli lahti ja nii tuli inimest paljude arstide vahel sõidutama hakata. “Tema ise ei uskunud, et sellest head nahka saab, aga mina ütlesin, et peab õnnestuma! Nüüd on viimasest opist aasta möödas ja kui varem vedasin teda ratastooliga, siis nüüd tuleb ta ise kolmandalt korruselt alla ja see on tõesti tore,” räägib abistaja.

Edasi tahab Monika teada, mida täpselt abistamiseks oleks vaja, sest põhjus, miks Ants Väärsi on eetris, ongi vajadus toetuse järele. “Ise elate te pensionist, aga mida on teil vaja, et teisi paremini aidata?” küsib ta. Invatakso juht selgitab, et inimestel on enamik vajalikke asju olemas, kuid kõige tähtsam on autotransport, mida paljud vajavad, aga seda poe omast käest võtta. Temal oleks vaja sellist bussi, millel saaks ratastoolis olija tõsta kohe koos tooliga bussi, et ta seal siis juba turvavööga kinnitada. Antsu praegune omalooming näeb välja nii, et Chrysleri autost tõmmatakse iste välja, siis tuleb abivajaja sellele tõsta ja taas sisse lükata, ratastool eraldi kaasa võtta. Kuna abistaja ise on kogukas, ei mahu ta istme ja auto vahel tegutsema, pealegi on ka puudega inimese tõstmine viimasele sageli katsumus. Liikumispuudega inimeste jaoks on hädasti vaja bussi, millel saaks inimest tõsta koos ratastooliga. Antsu enda kiirabist saadud buss ja Chrysler on sõitnud üle 600 000 ja kogu raha läheb kütte ning remondi peale. Päris uus invaauto maksab 40 000 eurot, kuid saaks ka poole odavamalt — näiteks Taanist saaks poolpiduse, neli aastat sõitnud ja 20 000 läbi sõitnud masina. Eestis pakutavad on liiga vanad ja suure läbisõiduga. “Ma saaksin siis inimesi osaliselt tasuta sõidutada,” usub Ants, olles abistajatele juba ette tänulik.

Liigutatud Monika leiab suurivaevu sõnu sellise väärika aitaja tänamiseks tema panuse eest ning ta tahab teada, mis see on, mis on Antsu aidanud haigustest paranemisel. “Kõige tähtsam on tahtejõud — kui see on olemas, saab kõigest üle!” vastab mees, kes on seljatanud infarkti ja vähi ning loobunud suitsetamisest. “Arst ütles mulle: tead, kui hea on öelda, et su näitajad on nullis!” meenutab ta vähi vastu võitlemise tulemust.

Mati uurib, kui suur on see piirkond, kus Ants Väärsi oma vajalikku tegevust läbi viib. Abistaja sõnul on selleks terve Eesti, alustades Põlvast ja Võrust, inimesi on ta viinud Haapsallu ja Tallinna, taastuskeskustesse Põhja-Eestis ja nii edasi. Ühe raskeima juhusena toob ta inimese, kes tänu puugihammustusele ei söönud, ei joonud, ei rääkinud ega liigutanud — tema emale oli Tallinnas öeldud, et viigu ära koju surema. Esimese korra viis Ants ta Põlvasse ravile tasuta, teise korra maksis kinni haige koduvald Kuusiku, kolmanda korra vald ning rehabilitatsiooniasutus ja osa tuli ka inimesel endal maksta. Põlva haiglas hooldas seda inimest tema ema, kel on kõvasti tahet, ja nüüd see haige, kel on ka kümneaastane laps, naeratab juba vastu, liigutab jalga, vaatab telerit — ta on hakanud raskest haigusest välja tulema ning järgmisel aastal sõidutab invatakso teda jälle ravile.

Mati võtab nüüd üles väga raske küsimuse — kahtlemata on palju neid, kes on nõus abistama, aga meil on ka riik, ametnikud, omavalitsused — mida on nemad lubanud ja kas kõik lävepakud on üle käidud? Ants selgitab: omavalitsusel pole raha ja maavalitsusel pole vastavaid projekte. Sotsiaalministeerium soovitas minna Võrru, kus jagatakse eurorahasid — mees käis seal, oli päeva kohal ja tuli vastuseta tagasi. Nädal hiljem tuli ministeeriumist vastus — kui teie käive ületab 120 000 eurot, võtame aastal 2019 jutule.

10X15_4637

Nördinud Mati meenutab paljusid euroabi saanud külakiikesid ja külaelu arenguprojekte, mis pole jätkusuutlikud;  Mäo risti, mille kohta Igor Gräzin on öelnud, et raske on kirjeldada selle totruse ulatust ja paljut muud, kuid samas ühes Euroopa liidu liikmesriigis ei leita raha selle hädavajaliku projekti toetuseks. “Kui me kolme aasta pärast saame uuesti kokku, Ants pole abi saanud ja samas on bussijaamad värvitud, siis tahaks kuulda ametnikku, kelle jätkub orjameelsuseks fantaasiat, et leida põhjendusi,” pahandab saatejuht.

Monikal on väärikale abistajale varuks üllatus — nimelt on tema loodud agentuur MediaMarketing alati abistajate jaoks olemas ja selle tiimil valmib veel sel nädala internetis koduleht “Aitame Antsul aidata”, millel hakkab jooksma info abistamiskampaaniast, ning see hakkab tööle kaasalööjate hea tahte alusel.

Saatekülaline räägib ka sellest, et kuigi invateenus on kõigis suuremates linnades olemas, on see vaid Tallinnas omavalitsuse rahastada, mujal sõidutatakse haigeid erafirmade poolt äritegevuse korras, mis aga on kallis. Mati nendib, et haigete abistamine on äriideena hea mõte, seda juhul, kui meie abivajajatel oleks Saksa pensionid, kuid meil on hetkel vaja abi, mitte äri ega ettevõtlust.

“Esimene asi on abistamine, ma ei tahagi sellega rikkaks saada, tahan abiks olla,” räägib Ants. “Tean omast käest olukorda, kus auto ei lähe talvel käima, aga Tartust juba helistatakse, et kas sa täna ei tulegi — see on suur probleem!” Ta teab ka seda, et ääremaadel on inimeste sissetulek väike, sageli paarsada krooni, mille eest tuleb teha ka igapäevaseid ostusõite ning haigeks jäämine on katastroof.

Mati tahab teada ka seda, kas raskete haigustega kokkupuutumine muudab ka inimese maailmapilti, annab selguse sellest, mis elus on tähtis. “Kas oli muudatus, mida muidu ei saa tekkida,” küsib ta. Raha muidugi odavamaks ei läinud, nagu saatejuht väljendab, sest külaline pole kunagi jõukuses elanud, kuid kui tema jalad jäid liikumatuks ja tekkis mõte, et kas nii jääbki kogu eluks, siis lõi elutahe välja. Pärast vähist vabanemist aga küsiti Antsult sageli et kas tal lõi mingi kiuks välja, et ta lausa peab inimesi aitama. Ants on kindel, et kui ka praegune probleem lahendataks sellisel suurepärasel moel, et tema teenust ei vajataks, siis otsiks ta muu võimaluse, kuidas teisi aidata. “Vajadus jääb kindlasti, seda enam, et ma näen, kuidas sotsiaaltöötajad kõigi abivajajateni ei jõua.”

Monika meenutab telefonikõnet Antsule. “Te ütlesite siis, et olete kaks korda oma elu tagasi saanud ja see on andnud enesekindlust. Mis tunne see on?” Antsu sõnul on tal endalgi kergem, kui haigega on arstil ära käidud ja too on tänulik. “Paljud kutsuvad mind ka arsti juurde kaasa, et sa tead neid haigusi ja kui ma midagi ära unustan, saan tee peal küsida,” räägib ta. “Pärast tunnen, nagu keegi vaataks ülevalt ja mu enda tervis on ka parem.” Ants meenutab ka arsti juttu: kui toast välja lähed ja midagi teed, hakkab parem. Nüüd on ta kolm aastat välja käinud, abistanud ja inimesedki on tänu väljendanud, sest onolemas mees, kes aitab haige kasvõi voodist välja.

Monika järgmine küsimus uurib aitamise eripalgelisust ehk siis, kas abistaja on haigele ka sõber. “Rohkem kui sõber,” vastab saatekülaline. “Nad on ka nõu küsinud, et kuidas mina selles olukorras teeksin. Meie koostöö on hästi sujunud.” Ants Väärsi on kolme aastaga sõidutanud enam kui 700 inimest ja pole selle aja jooksul kuulnud ainsatki halba sõna ei inimestelt, omavalitsustest ega arstidelt.

“Kas on ka endal raske kui näed, et teistel on raske?” küsib Monika ja Antsul on tõesti sageli silmad märjaks läinud. “Aga vesi on hea, tuleb ta siis silmast, taevast või maast,” lisab ta. Järgmiseks kõneaineks on huumor ehk see, kas nali aitab alati. Ants ütleb, et see peab olema hea positiivne huumor, mitte eneseiroonia, sest haiged on sageli oma haiguses sees ega saa aru. Paranema hakates hakkab inimene ka irooniast taas aru saama.

Kui aga keegi soovib Ants Väärsi poole pöörduda, siis ta on Facebookis päris olemas. Mati nendib, et see vastik ajaraisk võib vahel ka kasuks olla. Igal juhul võib Antsu kontole alati piiluda.

Kuna saatekülaline on saates mitmel korral vihjanud oma suuremaks läinud kehakaalule, siis palub Mati luba küsida ka niiöelda pikantsemaid asju — miks sellise rabelemise juures kehakaal tõuseb. Antsul on peal rohi, mis hoiab vähki tagasi ja kuigi jutuks on olnud ka vähendusopp, pole selle õnnestumine sugugi kindel ja seepärast on see tahaplaanile jäänud. “Kui bussi kätte saan, siis 6-7 aastat pean vastu,” arvab Ants. Lõpuks tuleb jutuks, et on veel üks tore naabrimees, kelle nimi on Ain Kund, kes on 74-aastane ja viib vajadusel Antsu asemel abivajajad oma autoga vajalikku kohta. Ka lindistamispäeval on asendaja väljas, kusjuures abivajaja tuli viia kolme erineva arsti juurde, millele kulub oma neli tundi. Naabrimees viib haigeid Võrru või Räpinasse, tema väga kaugele sõita ei taha. Antsule pole see probleemiks.

Saatejuhid nendivad, et igavaima saate rekordist ei tulnud seekord midagi välja, tuli hoopis väga positiivne saade ja selles on “süüdi” Ants Väärsi. Tema soovilooks on “Ema süda”, meenutamaks ema, kes hoolitses isa Siberisse viimise järel kolme lapse eeest.

Saade ühest väärikast abistajast, kampaaniast “Aita Antsu aidata!” ja tohutust tahtejõust on eetris neljapäeval 15. oktoobril kell 11.20 ja kordusena pühapäeval kell 15. Seni kuulake Kuma Raadiot, külastage portaali GoodNews ja kui võimalik, aidake Antsul aidata.

10X15_4649

KUULA SAADET!

GoodNews Kuma raadios 15.oktoober 2015Invataksojuht Ants Väärsi

GoodNews Top20

Jüri Kukk 

Head Uudised GoodNews