HEA KOOL – kust sai projekt alguse?
Hea kooli mudeli taustaks on Eesti haridusstrateegia 2012-2020, mille mudeli loomise idee tekkis haridusstrateegia ettevalmistamise käigus. Hea kooli projekt tugineb haridusstrateegia esimesele punktile, milleks on liikumine arengut ja koostööd toetava kooli poole.
Hea kooli mudelit ajendas looma iga-aastane meediadiskussoon gümnaasiumi lõpueksamite pingeridade üle. Probleemiks on, et neid pingeridu loetakse nii, nagu kajastaks nad kooli headust, tegelikkuses kajastavad nad vaid õpilaste akadeemiliste teadmiste taset, näidates, millistes koolides õpivad akadeemiliselt kõige võimekamad õpilased.
Tuleb märkida, et osa koole saab valida, keda nad vastu võtavad, samuti ei võta pingeread arvesse õpilaste algtaset. Seetõttu pole võimalik eksamitulemuste pingeridade alusel öelda, kui palju on õpitulemused just kooli teene.
Teiseks jätavad riigieksamite edetabelid kõrvale põhikoolid. Ometi on paljud edukad gümnaasiumilõpetajad saanud tugeva põhja alla mõnes varju jäävas põhikoolis. Kuna haridusuuendused keskenduvad just põhikooli suuremale väärtustamisele, on meil vaja mõõdupuud ka põhikoolide headuse mõõtmiseks.
Kolmandaks takistab mainitud alustel koolide pingereastamine haridusparadigma vahetumist – õpilaste individuaalset arengut toetava kooli tekkimist. Sellest, kuidas ja mille alusel õpilaste arengut ning koolide edukust edaspidi hindama hakatakse, sõltub see, kas suudetakse minna üle tuupimiskoolilt väärtuspõhisele koolile.
Põhikooli ja gümnaasiumi uutes riiklikes õppekavades rõhutatakse, et koolil on nii hariv kui ka kasvatav funktsioon. Kool peab toetama iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut, kriitilise mõtlemise, loovuse ja ettevõtlikkuse kujundamist – see aga eeldab õpetaja ja õppuri rollide ümbermõtestamist ning koostöö väärtustamist kõikidel tasanditel. Arengu- ja koostöökeskse õpikäsituse elluviimisel ei saa õpetaja/juhendaja olla autoritaarne teadmiste edastaja. Pigem on tema osaks olla suunaja ja toetaja, kes võimaldab õpilasel enesel võtta vastutuse õppeprotsessi juhtimise eest, luues tingimused igaühe individuaalsete võimete arenguks.
Teadmiste kõrval on olulised ka oskused ja väärtushoiakud. Laste kasvatamisel õnnelikeks inimesteks peavad koostööd tegema eri osapooled – kool, kodu, huvikoolid, noortekeskused ja omavalitsused ning riik. Sellise tegevuse hindamiseks pole paraku tehtud ühtegi edetabelit ega muud mõõdupuud. Mida aga ei mõõdeta, seda ka piisavalt ei väärtustata ja sellega ei tegelda.
Kui soovitakse õppeprotsessi tõeliselt ümber teha, tuleks muuta ka koolide hindamist. Ei piisa ainult sellest, et õpetajad on valmis toetama laste individuaalset ja sotsiaalset arengut, kui nende töö tulemuslikkust hinnatakse endiselt õpilaste akadeemiliste tulemuste alusel. Kuni koolide edukuse ainukeseks mõõdupuuks on pelgalt riigieksamite tulemused, puudub koolil piisav motivatsioon tegelemaks kõikide hea kooli aspektidega. On oluline, et koolirahvas ise, aga ka lapsevanemad ja koolipidaja mõistaksid hea kooli mõiste komplekssust ja seda, et headuse mõõtmiseks on vaja mitmekesiseid mõõdupuid või lausa erinevaid mõõteriistu.
Hea kooli mudeli protsessis osaleb 87 eksperti, nende seas haridusteadlased, koolijuhid, õpetajad, erinevate liitude esindajad, ministeeriumide ametnikud ja omavalitsuste esindajad.
Allikas: TÜ EETIKAVEEB
Vaata lähemalt: www.eetika.ee