2. mai 2017

KESK-EESTI TRE JA GOODNEWS! Heade uudiste saade räägib Streetshow etendusest ja õnne otsimisest välismaal

Heade uudiste saates on taas kohal GoodNewsi-poolne uudisteankur Monika Kuzmina, kes saatejuht Mati Palmeti küsimusele, kus ta on olnud, vastab, et keegi peab ju tööd ka tegema. Mati naerab selle peale, et vahepeal saadet ei rahastatud, Monika tuli saata raha teenima, aga nüüd on kõik korras. Aga saates on ka külaline ja selleks on JJ-Street tantsuõpetaja Kerttu Luik. Monika sõnul tuleb juttu lustakatest jalgadest ning sellest, et maagilised 777 hakkavad toimuma maikuu lõpus, kui 27. mail kell 7 õhtul ja seitsmendat korda toimub Streetshow, mis tähendab, et seltskond noori on juba aasta jagu tegelenud ühe tantsuetenduse ettevalmistamisega, saatekülaline aga on selle eestvedaja igas mõttes.

Kerttu selgitab, et juba möödunudaastasest Streetshow`st saati on JJ-Street tantsukool üles ehitanud sellist tantsuetendust nagu Avantürist. Ta küsib lisaks juba varem Monikalt küsitule üle ka Matilt, et mida see sõna tema jaoks tähendab. Mati toob algselt näite loodusest ehk Monika, kelle puhul ei tea saatejuhi sõnul kunagi, mis tema alustatust lõpuks välja tuleb. Monika keeldub olemast negatiivne kangelane, kuid tema kolleeg seletab mõtte lahti positiivses võtmes. “Minu jaoks on see sõna ikka paha poisi mõttes,” ütleb Kerttu. “Kui järele vaadata, siis kõige levinum tähendus sellele on õnneotsija ja sellest räägib ka meie show!” Kerttu sõnul on nende tantsijad etenduses välja toonud nii sürrealistliku kui ka realistliku momendi noorte elust, kus vaadatakse suurte lootustega välismaa suunas, aga hiljem pettununa naastes selgub, et elu oleks saanud ka siin, Eestis, üles ehitada.

Kuna tõlgenduse üle tekib väike sõnavahetus, siis loeb Monika sünonüümide sõnastikust ette terve rea lisasõnu avantüristi kohta, millest krõbedaim on ehk aferist, kes olema pole ta kuidagi nõus. Mati pole rahul käsitlusega, et avantürist võib olla ka õnneotsija ja Monika lisab oma hallipoolse selgituse, mille järgi avantürist otsib õnne teiste arvelt. Kerttu jutu järgi on nende etenduse peategelaseks kübarsepast inimene, kes jätabki kodumaal maha kõik, ja satub lõpuks paika nimega Imedemaa, mille aluseks on lugu Alicest Imedemaal. Lõpuks laguneb kogu tema unistus siiski kildudeks ja selgub, et kõik, mis paistab kullana, pole seda alati. Selline ongi tantsijate story põhisõnum. Monika nendib seepeale, et tantsukooli teemad lähevad aasta-aastalt järjest sügavamaks. Eelmisel aastal oli selleks “Neli nägu”, mis avas neli isiksuse tüüpi. Ta tahabki teada, kust tantsurahvas need teemad leiab.

Kerttu sõnul tulevad teemad suuresti sellest, mida nad ise läbi kogevad. Eelmisel aastal oli paljudel käsil lugemismaterjal isiksuse tüüpidest ja nii otsustatigi teha midagi teistmoodi, show jagati vastavalt isiksuste arvule neljaks osaks. Selle aasta idee tekkis Kerttu ja paljude teiste oma kogemuse järgi, sest paljud nende sõbrad on Eestist lahkunud mujale õnne otsima. Paljud neist küll räägivad leitud õnnest, kuid näha on, et nad pole seda tegelikult saavutanud, mille pärast võõrsile mindi.

Mati nendib, et palju oleneb ka sellest, miks välja rännatakse, sest siit on alati lahkutud. Ta toob näiteks 30-tes sõbra, kes rändabki Austraalias või mujal, teenib kahe kuuga summa, mille eest eest saab aasta hipielu elada, ja ta ongi rahul, samas kui inimestele, kellele on tähtis eestluse jätkumine kodumaal, on väljarände mastaabid masendavad. Mati sõnul pole nende inimeste jaoks, kes hüppavad teadlikult multikultuursuse happevanni, oma juurte lahustumine mingi probleem, kuid neile, kes on siit olnud sunnitud minema, kuid tahaksid naasta, on laste välismaal kohanemine ja mittenaasmine traagika.

Kerttu sõnul on etenduse sõnumiks see, et Eestist ei pea ära minema, tuleks vaadata, mis on lausa kandikul ette toodud, ja see ära kasutada. Meie ei pea pagulusse minema, pigem vaatavad noored, et välismaal on väga tore ja lahkuvad, kuid Kerttu ise on käinud ka pikematel välisreisidel ja tahab alati hiljemalt kuu möödudes väga koju tagasi. Tema hakkab siis kahju raisatud ajast, sest kodumaal suudaks ta rohkem, etenduse sügavam mõte ongi soovitus noortele, et nad kasutaks ära selle, mis meil siin on.

Mati tahab teada, et kas etenduses osalevad noored ise on selle probleemi läbi mõelnud. Kerttu sõnul räägivad paljud noored just nii, et sooviks siit maailma avastama minna ja kui tema on oma õpilastele seletanud, milline on loo sõnum, on mitmed jäänud talle imestusega otsa vaatama: kas te mõtletegi nii? Mati leiab, et noortele peakski selgitama, mille peale nad välja lähevad, ja kui neile tõesti eestluse püsimine oluline pole, siis saagu pealegi maailmakodanikeks, aga teadlikult. Et ta teaks, mis on hind ja et ta oleks valmis seda hinda maksma. “Võib-olla üks rahvus peakski need välja sülitama, kes rahvuse püsimajäämisest ei hooli,” lisab ta.

Kerttu täpsustab, et tegelikult ongi mure selles, et paljud noored ei teagi, kui hea kodus olla on. Monika räägib oma paljusid keeli oskava poja näite varal, et paljudel noortel tundub siinne ruum oma reeglitega liiga kinnine olevat ja nii kavatsebki tema pere suvel mõnda aega Hollandisse minna, et poiss saaks sealse keskkonnaga tuvuda — hiljuti Eestis käinud Hollandi noortega sai ta väga hästi läbi. Ta leiab, et õpetajad ja treenerid peaksidki noortele selgitama kõigi ilusate asjade pahupoolt. Mati tõdeb, et iga inimene peaks tunnetama, kuhu ta kuulub, mitte põrsas Babe kombel käituma koerana, keda ta pole. Saatejuht soovitab lugemismaterjalina ka Epp Petrone sarja “Minu…”, mis kirjeldab riigiti, kuidas alguses tõesti võetakse inimest võõrsil hästi vastu, sest ta on ju külaline; mida enam ta seal elab, seda rohkem aga tuleb välja see, et ta ei kuulu sellesse maailma. Selle sarja kirjutanud inimesed on enamasti tagasitee leidnud.

Saatejuhi arvates on üks suurimaid noorte tehtavaid vigu haridustee katkestamine, eriti kui minnakse kusagile vabatahtlikuks ja rännatakse aastaid noortekambaga riigist riiki. Teine möödalaskmine on tema arvates pseudoharidus, kus ülikoolihariduse asemel hakatakse läbima mingeid kahekuulisi kursuseid, mille eest saab mingi paberi. Monika kujutabki juba ette Matit tantsuõpetust andmas ning uurib edasi Kerttult, kuidas saab sadakond inimest panna laval tegema kõike just nii, nagu etenduse loojad on ette kujutanud, kas sellega kaasneb õnnetusi ja kuidas lapsed üldse õpetajate sõna kuulavad. Kuivõrd tegu on heade uudiste saatega, otsustab Kerttu rääkida kõigepealt headest asjadest ja siis pisut äpardustest ka. Ettevalmistus kestab aasta aega, koreograafe on umbes 20, kes võtavad igaüks ette osa show`st, ning valmistavad oma jupi ette. Kuna aega on terve aasta, siis saab asja rahulikult teha, alles viimane kuu on eriti crazy.

Äpardustest on ette tulnud nii luude murdmist kui ninade ja peade äralöömist, kuid hullud on ka need juhused, kui enne tuhandete inimeste ette astumist laguneb ära kostüüm, lavapalavikust unustatakse ära mingid lavarekvisiidid kohale viia või läheb meelest tantsukava. Laval aga juhtub ka vastupidist, et just adrenaliinilaksu all tuleb kõik ideaalselt välja, nii et noored on hämmastunud sellest, mida nad ära tegid. Kerttu kui koreograaf aga tunneb ise selle esinemistunni jooksul ära praktiliselt kõik emotsioonid: ärevuse, nutu, rõõmu, ehmatuse, adrenaliinitulva ja muudki. Mati küsib üle, et kas vaatama tasub tulla ka neil, kes hindavad actioni ja saatekülalise sõnul ongi laval nii, et mis ka ei juhtuks, esineja peab olukorra välja mängima, tegema näo, et nii pidigi minema. On isegi juhtunud kukkumisi saltol, mil laps jääb esialgu maha, aga siis tõuseb ja tantsib edasi ja see on tantsuõpetaja sõnul juba proffide tase. Juba teist aastat saavad vaatajad ka kava, millesse on kirjutatud story, esitajad ja ka õpetajad, siis näevad vanemad ära, millises kostüümis on nende laps.

Mati naaseb etenduse sõnumi juurde ja tahab teada, kas lapsed tahavad mängida lugu, mille sisuks on miski, mida nad tegelikult ei jaga ehk siis õnne otsimine kodumaal, mitte võõrsil. Kerttu ütleb, et nemad ei tahagi kedagi panna ümber mõtlema, vaid eesmärgiks on anda mõtteainet. Et ei mõeldaks, et kui siin hästi ei lähe, siis mujal kindlasti läheb. Kogemusi saama tasub tema sõnul igal juhul minna. Mati ütleb, et välismaal ringireisimine ja seal õppimine on alati hea asi, kuid mis ei ole, selleks on võõrsil ringi tolgendamine, mittemiski tegemine. Monika kaitseb pisut vabatahtlike tööd, mis võiks olla väike osa noore eluteest, kuid Mati peab silmas tööd riikides, kus see mingit praktilist kasu ei anna. Monika lubab tuua saatesse ühe vabatahtliku, kes on teinud välismaal päris asjalikku tööd. Kerttu toonitab, et nemad ei soovitagi kellelgil välismaale mitte minna, vaid rõhuvad sellele, et tuldaks tagasi.

Saatejuht täpsustab, et tema peab silmas paduvabatahtlikkust, kus inimene läheneb 35. eluaastale ja läheb ikka veel vastu uuele väljakutsele uues riigis, kuigi noored, kellega ta töötab, muutuvad aina nooremaks. Teise probleemina toob ta välja selle, kui vabatahtlik riigist A ja teine riigist B otsustavad alustada kooselu riigis C ning siis tekib üsnagi juurteta pere, mis võib peagi laguneda, sest kooshoidvat on vähe. Monika toob välja loo jiujitsutreenerist Sergiost, kes on asunud Eestisse elama, õpetab Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemias ning hindab eestlasi väga kõrgelt. Mati nendib, et Brasiilia on üks rahvuste sulatuskateldest, kust pole raske tulla uude keskkonda, ning toonitab veel kord, et enda rahvusest loobumine pole kellelgil keelatud, peaasi, et ta seda teab. Hullem on siis, kui ta usub, et ta naaseb kord juurte juurde või ajab nad mujal mulda.

Kerttu ütleb, et tegelikult ongi asi selles, et noored selle peale ei mõtle ja nemad tahavadki neid ohte teadvustada. Mati kiidab tantsukooli selle eest, et nad just sellise missiooni ette võtsid ja õige nurga alt. Saatekülalise sõnul on tänavu show`s lisaks tänavatantsule ka klassikalist tantsu, see on varasematest pisut erinevam ja seetõttu soovitab ta seda kindlasti vaatama tulla. Mis aga puutub publikusse, siis Kerttu sõnul on alati kohal esinejate vanemad ja teised sugulased, aga üha enam tuleb nn suvalisi inimesi, keda ei oskagi kusagile lahterdada. Lõpuks aga tuleb jutuks 20 aastat tantsuga tegelenud Kerttu isiksus ja külaline ütleb põhjustena, miks ta sellega tegeleb: tants hoiab noorena, see on väga haarav tegevus, tantsija saab Isidora Duncani sõnastusest lähtuvalt kõik oma emotsioonid kätte just tantsust ega pea seda mujalt otsima. Kerttu ise võib oma tegevuses tunduda energilisena, kuid tavaelus on ta rahulik.

Mati küsib üle, et kas tantsija keskeakriis väljendubki maratonijooksmises, pidades silmas tantsukooli asutajat Joel Juhti. “Tal oli kõik justkui paigas, ühel hetkel läks hullu panemiseks ja ta tegi selle ära ka veel!” ütleb ta. Kerttu arvab, et Joel on teistmoodi juhtum, tema puhul pole tegu keskeakriisiga, vaid asi on tema isiksuses, ta on kogu aeg tahtnud olla teistsugune, teisi ideedega nakatada ja maailma muuta. Kerttu ise on samuti terve oma elu jooksmas käinud, aga suurtel võistlustel ta ei käi. Joel aga pani teda küll imestama, kui rääkis oma soovist maratonile minna. Mati resümeerib lõpetuseks veel, et noored peaksid mõtlema enne välismaale suundumist ja peaksid ka ära vaatama Streetshow 27. mail, käima jooksmas, kuid mitte tingimata maratonil. Monika seevastu palub Jumalalt Matile sooja südant, sõnadesse siirust ja lustakaid jalgu ning seda, et teda ei peaks enne saadet kõrtsust taga otsima. Saade on seega läbi ja uus saade on juba nädala pärast.

KUULA SAADET!

GoodNews Tre Raadios 27.aprill 2017JJ-Street tantsuõpetaja Kerttu Luik

TOP20