ELU RATASTOOLIS! Invaliid Toomas Reinsalu: unista suurelt, tegutse kiirelt!

Kõik tahavad olla õnnelikud, rõõmsad, edukad, särada ja õitseda – need märksõnad käivad kõigi inimeste unistustest iga päev vähemalt korra läbi.

Mis põhjusel on siis nii vähe õnnelikke ja rõõmsaid inimesi?

Kas tuleneb see hirmust? On see leppimine sellega, mis tegelikult on?

Unistamine on hea ja kasulik, aga kui ainult voodil pikutada ja unistada, siis ei juhtu midagi. Võtke unistamist, kui maja ehitamist. Alguses unistate oma unelmate majast, siis teete ta fantaasiates valmis, hiljem annate oma unistusest teada arhidektile, kes teie unistuse paberile joonistab ja peale seda hakkavad tööle ehitajad, kes teie unistuse lõpuks teoks teevad.

Just nii see käibki! Et alguses unistad ja hiljem tegutsed selleks, et see ellu viia. Aga niisama ei juhtu mitte midagi!

Nagu öeldakse: „Magavale kassile ei jookse hiir suhu!” Ja see on tõsi.

Täpselt samamoodi on rõõmu, õnne ja kõigi muude positiivsete nähtustega siin maailmas. Selleks, et olla õnnelik, tuleb ennast õnnelikuna tunda. Sest olgem ausad, õnnelik, rõõmus, positiivne ja optimistlik saab alati olla – need ei nõua raha, nad on tasuta. Ainus asi, mida tuleb teha, on see, et me keskendume neile ja viime ennast just õnne, rõõmu, optimismi ja positiivsuse lainele.

Seda on lihtne rääkida, sest päriselu korrigeerib kõike.

Minugi päevad möödusid mitu aastat unistades, aga kui oli vaja tegusid tegema hakata, siis leidsin tuhat põhjust voodil edasi lesimiseks: küll oli mul halb olla või siis valutas kusagilt.

Tegelikult tuleb kõigest üle olla ja kohe tegutseda, kui pähe kerkib mõni geniaalne idee või unistus.

Teadlasedki on tõestanud, et kui inimene lesib voodil ja talle tuleb hea idee või mõte, siis peab ta otsekohe tõusma ja tegema midagi oma idee või mõtte ellu viimiseks. Kui inimene lähema kahe minuti jooksul voodilt ei tõuse ja oma mõtte, idee või unistuse teostamiseks midagi ära ei tee, siis jääbki see tegemata ja nii surebki järjekordselt mõni hea idee, unistus või mõte. Ja nii juhtub see iga päev miljoneid kordi.

Et täpsemalt aru saada minust, siis pean natukene rääkima oma igapäevaelust.

Kui aus olla, siis on mul ainult kaks seisundit: mul on kas hea olla või on mul halb olla (veresuhkur kõigub, vererõhk langeb – tihtipeale eluohtlikult madalale –, ma oksendan või juhtub midagi muud). Varem oli minu elu lihtne: kui mul oli halb olla, siis läksin voodisse kõhuli, oigasin ja ootasin, kuniks mul hakkab parem ning kui see aeg tuli, siis pikutasin voodis edasi ja toibusin oma halvast perioodist. Ma unistasin sellest, kuidas mul on kõik korras ja mul on kogu aeg hea olla. Aga sellele ma ei mõelnud, et kui mul on juba hea olla, siis ongi ju kõik korras!

Tegelikult oleks ma pidanud otsekohe tõusma ja tegutsema hakkama, kui tundsin, et minu olemine läheb paremaks, ja tundma ennast hästi, rõõmsana, õnnelikuna. Mina ei tõusnud, vaid haletsesin iseennast ja enda mõtetes nimetasin ma seda toibumiseks halvast perioodist.

Enam ma seda viga ei tee. Kui mul on halb olla, siis ei saa ma sinna midagi parata ja mul tulebki pikali olla ning oodata, kuniks minu tervis läheb paremaks. Kuid nii, kui see juhtub, hakkan ma tegutsema. Tegutsen ka sellepärast, et ma ei tea mitte kunagi, kuna mul võib uuesti halb hakata. Minu päevad on selles suhtes erinevad: mõnikord vaheldub hea ja halb periood kahe tunniste vahedega, mõnikord on mul pool päeva jutti hea või halb olla. Seega kasutan ma oma head aega nii kasulikult kui vähegi võimalik.

Viimaste kuude jooksul pole ma enam teinud seda viga, et pikutan voodis edasi ja mõtlen, et toibun, vaid ma tegutsen. Ma kas maalin, kirjutan, loen või surfan internetis.

Eriti palju olen viimaste kuude jooksul maalinud. See oli miskit, mida mulle on aastaid soovitatud, sest see pidavat viima mõtted positiivsele lainele. Ma olen kogu aeg mõelnud, et homme teen selle ära: muretsen endale maalimisasjad ja hakkangi maalima. Kuid see homme venis umbes aastaseks perioodiks.

Märtsikuus, mil tulin taas haiglast, võtsin ennast kätte, ostsin oma elu esimesed akrüülvärvid ja hakkasingi maalima. Ma viskasin oma hirmud, et ehk ei oska ma maalida või et minu maalid ei meeldi kellelegi või et ma teen oma idee teoks homme, kõik nurka ja tegin enda mõtte teoks.

Paar nädalat hiljem ostsin aga juba oma elu esimesed õlivärvid ja olen nendega valmis maalinud ka oma elu esimesed teosed. Kui aus olla, siis olen oma töödega rahul. Olgugi, et ma pole professionaalne kunstnik, ma pole maalimist õppinud ja ilmselt ei meeldi ka minu tööd paljudele inimestele, siis see polegi minu jaoks oluline. Minu jaoks on tähtis see, et võtsin ennast kätte, ületasin end ja hakkasin tegema seda, mida olen endale pikalt lubanud. Samuti meeldib mulle see tunne, mida maalimine pakub: ma unustan ennast maalides; kogu igapäevastress, mida varem tundsin, lihtsalt kaob; kõik minu tervisehädad, mis mul on, kaovad samuti minu meeltest, kui pintsliga lõuendile värve laotan.

Minu soovitus ongi lihtne: kui teil tekkib idee, siis hakake otsekohe selle elluviimise suunas tegutsema ja te tunnete, kuidas teie hing täitub positiivse energiaga. Te tunnete sedagi, et kuigi olete juba väsinud, siis iga liigutus, mis te oma mõtte elluviimiseks teete, täidab teid lisaenergiaga ja imestate lõpuks isegi selle üle, et kust kohast see energia tuleb. Samuti hakkate märkama, et te suudate iga päev palju rohkem asju korda saata, kui seda varem tegite.

Paraku on nii, et paljud kulutavad iga päev suure osa oma ajast sellele, et kurdavad, kuidas neil pole aega, energiat või tuju midagi teha. Kui nad selle kurtmise ja hädaldamise asemel tegutseksid, siis näeksid nad isegi, kuidas neil tekkib järsku palju vaba aega ning nende asjad laabuvad nagu iseenesest ja saavad valmis. Ning mis peamine, neil jääb palju aega ka oma hobidega tegelemiseks.

Teine asi, mida soovitan, on see, et olge rõõmsad, positiivsed ja optimistlikud, sest elu on liiga lühikene selleks, et nukrutseda ja olla see, kes te tegelikult olla ei taha. Kui te ikka julgete vähemalt korra päeva jooksul unistada õnnelikust, rõõmsast ja positiivsest elust, siis uskuge, see ongi see, mida te tegelikult tahate. Lihtsalt olge enesekindlamad ja olgegi sellised.

Ärge mõelge nii, et heakene küll, täna olen nukker ja masenduses, aga homme alustan päeva rõõmsa ja õnnelikuna. Olge seda otsekohe, sest see on tasuta. Te ei pea tegema selleks mitte midagi muud, kui lihtsalt olema õnnelik, rõõmus või optimistlik ja te näete isegi, kuidas õnn, rõõm ja optimism teie ellu üha juurde tulevad.

Egas midagi, minge nüüd peegli ette, naeratage ja vaadake, kui kauniks te muutute. Ja seda tasuta! Ja kõigest mõne sekundiga.

Kolmandaks soovitan teil kõigil tegeleda oma hobidega. Kui tunnete, et teil pole selleks aega, siis leidke see aeg. Minge jooksma, jalutama, tantsima, maalima, mõnda muusikariista õppima või hakake laulma. Vahet pole, mis te teete, aga kui te tunnete, et see teeb teie tuju paremaks ja rõõmsamaks, siis tehke seda.

Kõige tähtsam on alustamine ja oma hirmude ületamine. Minulgi kulus oma esimeste akrüül- ja õlivärvide ostmisele idee saamisest umbes poolteist aastat. Aga ma oleks pidanud seda otsekohe tegema, kui minusse see mõte süstiti … Teile soovitan sama: kui teil tekkib idee, et te võiksite laulma hakata, siis alustage sellega otsekohe. Teil pole mõtet karta seda, et ehk ei oska te laulda. See pole oluline! Tähtis on see, et te teete just seda, mis teile meeldib – laulate. Tulemus, ehk geniaalne lauluhääl, see tuleb hiljem, alles peale seda, kui te olete vähemalt pool aastat igal õhtul laulnud. Öeldakse, et edu ja geniaalsus on suure töö tulemus. Lihtsamalt öeldes on edu valem lihtne: 1 protsent annet ja 99 protsenti rasket tööd iseenda ja oma andega. Edu ja geniaalsus on protsessid, mis kestavad kogu elu. See ei ole päris nii, et kui võtate täna pintsli kätte, siis homme olete juba sama geniaalsed nagu Leonardo Da Vinci või mõni muu ajalooliselt tähtis kunstnik.

Minagi ei osanud märtsikuus maalida, aga pooleaastase harjutamise tulemusel on minu teostes juba midagi, mis mulle endalegi meeldib. Ja kunstnik Aapo Pukk ütles mulle alles mõned nädalad tagasi, et maalin portreesid Eesti Kunstiakadeemia tudengitega võrreldes hindele viis. See on päris hea tulemus!

Egas midagi, nüüd varuge endale vaba aega ja alustage just sellega, mis teile tõeliselt meeldib – mõne oma hobi harrastaisega!

Minu tänane raamatusoovitus on John Coatesi teos „Kui koerast saab hunt”, mis räägib sellest, mis toimub börsil kaupleja kehas hetkel, kui ta teeb äreval turul ostu- ja müügitehinguid. Raamat kirjeldab pisidetailideni seda, kuidas emotsioonid vallandavad inimese kehas hormoonid, mis panevad meid mõnikord tegema asju, mida me isegi ei taha: tundma hirmu, ärevust, rõõmu, optimismi. Lihtsustatult tõestab teos seda, kuidas hormoonid muudavad inimest ja tema keha toimimist. Hormoone vallandavad organismis aga just emotsioonid! Seega on oluline vaadata, kuidas ja millele me mõtleme – igas hetkes.