GoodNews eksklusiiv! Joogaõpetaja Karolin Tsarski: inimesed on Eestis väga sügavad ja siirad
Heade uudiste portaal GoodNews uurib tuntud ja maailmas palju reisinud Eesti inimestelt, miks on nende arvates pärast maailma nägemist siiski tunne, et kodumaal on see päris õige kodu.
Sel korral räägib oma kogemustest Isvara Joogakooli õpetaja Karolin Tsarski.
Olete palju reisinud ja ka mujal elanud. Miks te Eestisse tagasi tulite?
Ma olen tõesti erinevates riikides elanud ning mingi hetk see muutus juba kuidagi harjumuseks või lausa vajalikuks, tundsin, et pärast paari aastat ühes kohas tundus aeg olevat jälle edasi liikuda. Viimati elasin pikemalt Hispaanias ning plaan oli edasi kolida Mehhikosse. Käisin ühe tervendaja juures, kes ütles mulle, et Karolin, sa võid reisida ja elada erinevates maades, aga enne kui sa lähed järgmisesse riiki, pead sa olema täielikult õnnelik seal kohas, kus sa oled. Ma sain aru, et ma jooksen riigist riiki ja lahkusin ka Eestist, kuna arvasin kogu aeg, et mujal on parem. See, mida inimene aga otsib, seda ta ei leia ju väljast, vaatama peab ikka enda sisse. Keskkonna muutusega muudad sa lühiajaliselt väliseid faktoreid, mitte iseennast. Samas Eestisse tagasi tulek ei olnud justkui mu enda otsus. Ma tundsin, et Universum lihtsalt võttis mind, pani paika ja viskas siia tagasi. Olles Hispaaniast Mehhikosse edasi liikunud, mõtlesin, et võtan targa tervendaja nõu kuulda ja jään siis Hispaaniasse mõneks ajaks edasi. Mehhikos aga teise tervendaja sessioonil tekkis mul elus esimest korda väga sügav ja selge teadmine, et ma pean tulema tagasi Eestisse. Minu meelele ja mõistusele oli see otsus igati vastu, mul ei olnud mingit põhjust, miks siia tulla või isegi ettekujutust, kuidas siin elada, ma olin nii harjunud mujal elama ja siin külas käima.
Miks meil siis on Eestis hea elada?
Minul isiklikult on lihtsalt sügav sisemine heaolu tunne, kui ma siin olen ja see on põhiline põhjus, miks ma siia ka jäänud olen. Loomulikult on ka palju muid väliseid faktoreid nagu värske õhk ja inimtühi loodus, kus saab kogeda vaikust ja rahu. Siin on ka kõik nii lähedal, mis annab lihtsalt aega juurde. Samuti on Eesti väga puhas, nii keskkond, tänavad, restoranid, lõunamaades leidub palju räpasust, mis võib harjumatu olla, kui siin elada. Inimesed on Eestis väga sügavad ja siirad. Eestlastega on ehk raskem üldiselt sotsialiseeruda või suhelda, juttu alustada, aga kui suhtlus juba tekib, siis on inimesed ausad ja südamlikud. Selline looduslähedus on samuti väga mõnus, et saab metsas marjul või seenel käia, saunas, teha lõket või kaminat, igal pool ei ole sellised tegevused tavalised või nii kättesaadavad. Eestis on tegelikult ka väga palju võimalusi, siin on avatud ühiskond. Oma väiksuses annab see samas võimaluse kõigil oma mõtteid ja ideid rakendada. Näiteks, kui mul tuli idee, et tahaks joogat riigikoolis valikainena anda, siis Eestis on sellise idee teostus võimalik, kui ise piisavalt aktiivne oled. Mujal riikides jäi pigem mulje, et süsteem on rohkem kinni ja bürokraatiat rohkem, et ideid rakendada ja ellu viia.
Millest võõrsil olles enim puudust tundsite?
Erinevates riikides ja erinevates vanustes on olnud need igatsused ka erinevad. Noorena elasin kunagi Leedus, see oli üheksakümnendate lõpus ja siis mulle veel väga meeldis shoppata ning igatsesin Eesti poode. Inglismaal esialgu teismelisena igatsesin Eesti Piimatööstust ja selle tooteid, tarbisin sellel ajal veel neid palju ning seal oli kõik see väga kehva kvaliteediga ja valik väike. Toitumisharjumused ja ka huvid aga muutusid ja siis kukkusid ka need igatsused ära. Hispaanias elades igatsesin sooja kodu ja sooje kohvikuid, sest kuna seal väga külmaks ei lähe, siis paljudes korterites ei ole küttesüsteeme ja ka kohvikud ja restoranid on külmad ja üldse kõledad. Samas kui talvel oli väljas ikka vahepeal 0 kraadi ja kodus kütet ei ole, siis võingi öelda, et kõige külmemad talved veetsin Hispaanias. Kogu aeg oli nii külm! Eestis on sellega võrreldes kodud ja kohvikud enamasti õdusad ja soojad. Üldiselt aga harjusin suhteliselt kiiresti kohalike oludega ära ja mingeid tungivaid vajadusi või igatsusi küll ei olnud. Kindlasti on alati soov näha ka kalleid inimesi, aga kuna ka mu pere osaliselt ja ka paljud sõbrad elavad ka tihti välisriikides, siis alati ei ole see alati otseselt Eestiga seotud.
Milline on hea eestlane, hea inimese üldse?
Kõik inimesed on head. Lihtsalt igaühel on oma elutee, läbielamised, valud, solvumised, stress või pinged, terviseprobleemid või kannatused, ning mingil hetkel need võivad meie käitumist mõjutada ning me ei pruugi alati olla oma südamega kontaktis. Olles mitte-teadlik, võimegi käituda viisidel, mis põhjustavad meile endale kannatusi ning häirivad ka teiste harmooniat. Inimene, kes käitub negatiivselt, tal on ju endal väga raske. On ütlus, et need, keda on kõige raskem armastada, vajavad seda kõige enam. Loomulikult on eestlaste ja teiste rahvuste vahel erinevaid kultuurilisi erinevusi ja nii öelda käitumistavasid ja norme, aga ma arvan, et inimloomusel on tuum, mida eri rahvuste kultuur ei mõjuta. See tuum on alati hea. Justkui kõigil meil on sees teemant, teatud inimestel võib see veel olla aga suure tolmukihi all ja tema välisest käitumisest võib tunduda, et seda ei olegi, aga kindlasti on, sügaval südames on kõik head.
Õpetate Isvara Joogakoolis joogaharidust, kas eestlane huvitub enesearengust vähem või rohkem kui mujal olete seda soovi tajunud?
Eestlaste huvi enesearengu vastu on minu arust suur ja sügav. Paljudel eestlastel ja ka minul puudub küll religioosne taust ja kogu aeg võib meediast lugeda statistikat, kuidas meil on kõige vähem usklik riik, samas see annabki võimaluse inimesele vabamalt ennast otsida ja leida see enesearengu teekond, mis teda kõnetab. Näiteks joogas on selline lähenemine väga pooldatud, on aru saadud, et inimesed ongi erinevad ja seetõttu on ka väga palju joogastiile, igaühele oma. Inimene tihti siiski otsib sügavamat mõtet elu küsimustele ja iseenda leidmisele ning seega mulle tundub, et Eesti inimese huvi enesearengu vastu kasvab. Mujal riikides, kus mina olen elanud, on kristlust palju rohkem ühiskonnas kinnistunud ja palju käiakse kirikutes. Ühest küljest annab see inimestele ka ehk mingeid sügavamaid mõtteid või eesmärke eluteel ning toetab, samas olen ka näinud, kuidas see võib panna ka klapid pähe ja ollakse hästi kinnised erinevatele vaimsetele enesearengu teedele ja ta võib seal ka arengut pärssida.
Lähete peagi taas Eestist pooleks aastaks ära, miks?
Ma tegelikult tunnen, et ma olengi lõpuks leidnud selle rahu, et ma võin elada nii Eestis, aga mul ei ole selle vastu midagi, et elada ka mujal. Riik ja keskkond ei mõjuta enam minu heaolu, ma ei jookse ära midagi uut otsima. Ma ei lähe enam sellepärast, et mul siin ei ole hea, ma olen siin väga õnnelik. Seekord ma lähen pooleks aastaks ära seetõttu, et ma olen juba pikemat aega õppinud rahvusvahelises Agama Yoga koolis ja Eestis mul ei ole võimalik selle kooli programmi edasi võtta ning hetkel ma suundun Kolumbiasse, kus see võimalus on. Selle kooli programm pakub mulle sügavaid teadmisi, mis mind väga kõnetavad ja ma sooviks neid edasi omandada. Samuti ma annan Agama Yoga kooli õpetusi edasi Agama Yoga Eesti harus, Isvara Joogakoolis, ning selleks, et Eestis oleks võimalust selle kooli programmi suuremas mahus edasi anda, pean ma ise selleks edasi õppima. Hetkel saame anda algtasemeid.
Mis te kindlasti kodust kaasa võtate?
Mul ei ole väga selliseid kindlaid asju, mulle ei meeldi liiga palju asju omada ega ka kaasa vedada. Üks nii öelda talisman on, üks Maarja Magdaleena kujuline võtmehoidja, mille mulle kinkis kunagi üks Mehhiko sõbranna kui ma Londonis elasin ning ma tajun selles mingit kaitsvat väge. Üldiselt mulle meeldib reisida võimalikult väheste asjadega ja kui ma kolisin Mehhikosse, oli mul 8-kilogrammine käsipagas kogu mu nii öelda elu, mis kaasa oli vaja võtta. Kuna ma lähen Agama Yoga kooli ka õpetama, on seekord vaja võtta siiski suurem pagas, joogariideid, raamatuid, materjale, mille põhjalt ise õpetan.
