GOODNEWS KATSETAB! Lõunamaise hõnguga liharestoran, mis üllatab ka hõrkude mereandidega

Ah, et daamid ei käi liharestoranis ja daamidele ei meeldi liha? Heade uudiste portaali toimetus käis Argentiina restoranis, kus lihasõprade meeli rõõmustatakse juba üle 20 aasta, ja veendusime, et tegu on tõelise grilliparadiisiga.

17-aastase staažiga peakokk Konstantin Kisseljov on tuntud suurepärase lihaeksperdina, kes valdab kõiki saladusi, kuidas steik eriti mahlaseks ja maitsvaks grillida. Suussulavad road valmivad elava tulega grillil otse külaliste silmade all. Kinnitame, et põnevaid valikuid jagub nii liha- kui ka kalasõpradele.

Muuseas, kohale jõudes selgus, et pererahvas on äärmiselt lahke. Alustades kas või sellest, et uksel võtab vastu naerusuine ja sõbralik teenindaja Kalev, kelle valvsa pilgu all hoolitseti GoodNewsi toimetuse eest justkui restorani ainsate külastajate eest.

Mainimata ei saa jätta ka energilist ja avatud peakokka, kes grilli juures toimetades nii mõnegi grillisaladuse usaldas ja lihavalmistamiseks head nõu andis.

GoodNewsi peatoimetaja Monika Kuzmina külastas restorani esimest korda. „Olin restoranist palju kuulnud, ent ise ei olnud veel seni sinna sööma jõudnud. Alates eelroast olin maitsvast toidust lausa lummatud. Hõrgud maitsed ja sõbralik õhkkond on selle maja pererahvale toonud edu ning paistab, et restoran külastajate puuduse üle kurta ei saa,” räägib ta.

Kellele Argentiina restoran siis sobib?

„Eeskätt ikka suurele lihasõbrale, ent menüüs on valik äärmiselt lai, mereannid tuleb selles majas kohe kindlasti järele proovida ning muuseas, ka veganid leiavad menüüst endale meelepärast,” lisab Monika.

„Kolme käiguga sai selgeks, et Argentiina restoran pole koht, kust lihtsalt läbi käia. See on koht, kuhu minna toiduelamust nautima kogu perega. Iga roog on valmistatud hoole ja armastusega toidu vastu. Samuti pean mainima, et minu come back punase veini juurde sai alguse sellest majast, punase veini valik oli liharestoranile kohaselt rikkalik,” lisas peatoimetaja.

Vaata pilte! Mida valis GoodNews peatoimetaja õhtusöögiks? 

Joanna Müür sattus Argentiina restorani samuti esimest korda ning jagab nüüd meiegagi oma muljeid. „Olin sellest kohast küll varem kuulnud, aga millegipärast ei olnud kunagi uudistanud, mida siin restoranis pakutakse. Sisse astudes ootab ees mõnus hubane interjöör, mis võtab kohe maha „restorani pinged”. Sa tead, et see ei ole koht, kus karta, millist kahvlit või nuga haarata või millisest klaasist rüübata. Vabadus – selliselt võtaksin kokku restorani iseloomu ning interjööri, vabadus inimeste suhtumises, vabadus enda olekus. Eriti püüdis pilku söögisaalis olev grill, mis on kliendile näha ning mille ääres askeldab kokk. See annab väga eheda tunde just seetõttu, et näed, kuidas sinu toit valmib, mis annab teatava kindlustunde.”

Mida valis Joanna Müür õhtusöögiks? 

“Kui rääkida toitudest, siis minu maitsemeeli hellitas eelroogadest hõrk hanemaks. Alguses ei olnud ma üleüldse kindel, kas see, mis minu taldrikul on, saab üldse kuidagi maks olla? Tekstuur oli suussulav, mis ei ole kohe kindlasti see, mis esimesena vanaema maksakastmega seoses meelde tuleb. See oli tõesti hea ning soovitaksin seda proovida kõigil, ka neil, kellele ei tundu maks olevat esimene valik – proovige ja te ei kahetse! Veel oli antud toidu juures üks nüanss, mis mulle enamasti pigem ei meeldi – magusa ja soolase segamine. Pidin enda sõnu sööma, kui tükikese maksa peale ampsasin ka vaarika ning kastsin selle mangokreemi sisse – maitsed sobisid ideaalselt, eriti vaarikas ja maks. Kõrvale sai ampsata veel friteeritud õuna, mis pole ka just kuigi tavapärane, vähemalt mitte minu menüüs. Kahjuks ei oska ma seda toitu hinnata kui kriitik või ekspert, kuid minu lihtsa inimese maitsele oli see üllatav maitsesegu ja võin kindlalt väita, et see oli parim maks, mida elus maitsnud olen — ma olen peaagu, et täiesti kindel, et see meeldiks ka neile, kes muidu maksasõbrad ei ole, sest mina ka seni ei olnud.

Pearoa puhul läksin kindla peale välja ja valisin veisesisefilee. Kuigi veis tundub alati olevat kindel valik, kuna liha on siiski liha ja loomaliha kõnetab lihasõpru alati. Olen päris mitmes kohas pidanud veises pettuma lihtsalt seepärast, et suhupistetud tükk jääb suus ringi käima, on maitsetu ja seda on raske alla neelata.Veis, mida maitsesin Argetiina restoranis, oli suurepärane, kuna liha oli pehme, tõeliselt pehme. Mis kõige parem, sellel oli ka maitset. Ma arvan, et üks korralik lihasõber võiks selle tüki ära proovida. Lihale pakuti kõrvale spetsiaalselt sealses köögis valminud lihakastet, mis oli tehtud paprikast ja tšillist. Olen suur vürtside fänn ja vürtsikas kaste veiseliha juurde oli nagu rusikas silmaauku.

Ma arvan, et kui sind üllatab mõni uus maitse, ei ole see nii suur üllatus, kui üllatuda uuesti nii-öelda vanas heas. Kui soovid restoranis kindla peale välja minna või oled lihtsalt suur veiseliha sõber, siis Argentiina restoranis pakutav veis on küll üks paras tükk head, väga head liha. Ahjaa, kõrvale näksisin mina peamiselt kartulisektoreid, mis olid mõnusalt krõbedad ja maitsekad – ma armastan kartulit, eriti kõrbekartulit!

Kui rääkida magustoidust, siis kahjuks pean ütlema, et kõik need, kellele magus ei meeldi, ei pea edasi lugema. Sest Argentiina-pärane šokolaaditort oli tõelise magusasõbra unistus. Jah, mina olen suur magusasõber, ma arvan, et ma ei ole pidanud kunagi üheski šokolaaditordis pettuma, küll aga meeldivad mulle üllatused. See tükike torti oli hea võimalus oma terve aasta magusa- ja šokolaadivajadus ühe korraga rahuldada, isegi minul – ausalt!

Kui rääkida teenindusest, siis peakelneri omapärane huumorisoon ja peakoka isikupärane iseloom muutsid õhtu väga meeldivaks. Ma arvan, et see on restoranis käimise juures siiski väga oluline komponent, see, et tunned, et oled sinna oodatud!”

Elviira arvab, et koduleheküljel end grilliparadiisiks nimetav Argentiina restoran on igati selle nime vääriline. „Siin ei ole ju tavaline grill, vaid ühena vähestest Tallinna restoranidest leiab siit söegrilli. Ent grill ja elav tuli ei olnud ainsad, mis toa kuumaks kütsid.

Restorani peakokk Konstantin Kisseljovi vastuvõtt oli nii soe ja kodune, et hetkeks tundus, et olen neil külas, mitte restoranis. Isikupära, särtsu ja energiat jagus peakokal kuhjaga ja kuigi ta ise väitis, et lihtsuses peitub võlu, ei pakkunud see kogemus minu maitsemeelele küll midagi tavalist. Ei puudunud ka heal tasemel serveerimine ning toidu nautimine algas esimesest pilgust. See ei olnud liialt kunstipärane, vaid hubaselt ilus ja selge garneering.

Milline oli Elviira Eessaare toiduvalik? 

Eelroaks oli kammkarp — nagu eeldasingi, oli see pehme tekstuuriga, maitselt väga õrn ja täiuslikult küpsetatud. Sest teatavasti on seda rooga väga kerge üle küpsetada ning liha muutub kohe kummiseks, kuid Argentiina restorani taldrikul oli see peaaegu et kreemjas. Kammkarbid ei olnud üle maitsestatud ja lausa sulasid suus. Teine toiduaine, mis minu taldrikult sekunditega kadus, oli bataadipüree. Õhuline, kreemjas ja pisut magus maitse, mida tasakaalustas maasikamaitse, oli minu puhul 100% õige maitsekooslus.

Pearoaks valisin kuningkrabi sõra. Alustaksin taas serveerimisest. Lihtne, ei midagi üleliia kunstlikku, ent isuäratav väljapanek. Mulle ei meenu, et oleksin varem kuningkrabisid maitsta saanud, seega olid mu maitsemeeled kõigeks valmis. Aroom oli mereandidele omane ja soovi korral sai lihale lisada laimimahla, mida ma ka tegin. Oma valikut ma kahetsema ei pidanud, puhas hõrk valge liha ja maitse oli midagi meeliülendavat. Maitsestatud taas kord väga minimaalselt, aga samas piisavalt.

Magustoiduks oli jumalik passioonikreemidessert. Pisut šokolaadine küpsisekorvike, mis on täidetud hõrgu passioonikreemiga, krooniks peal besee. Maius oli hoolikalt kaunistatud marjade ja vaarikamoosiga. Magusa besee ja hapuka kreemi maitsed flirtisid omavahel ning mõnusat värskust lisasid marjad ja moos. Hea järelmaitse, mis peale koogi söömist jääb veel pikka aega meenutama maitsebuketti, mida meeled nautida said.

Kokkuvõtteks saab öelda, et restorani sisenedes ei ootagi tegelikult nii hubast vastuvõttu. Maitseelamuse sain kindlasti ja märkimisväärne oli ka portsu suurus. See oli tegelikult naisterahvale liiga suur, kuid usun, et üks mehine klient saab seal kõhu korralikult täis. Juurde serveeritud valge vein oli mereannisele naidingule suurepärane kaaslane. Kerge ja värske.”