KESK-EESTI TRE JA GOODNEWS! Heade uudiste saade toob eetrisse kantrilaulja Airi Vipulkumar Kansari
Heade uudiste eetris on taas raadiomees Mati Palmet ja GoodNewsi positiivsusankur Monika Kuzmina, kuid neile lisaks ka üks muusik, kelle nime Airi Ojamets ilmselt paljud mäletavad, tema uut nime aga keeldub Monika käänamast. Kui Mati küsib, kas kuulajad teavad lauljannat endiselt Ojametsana, vastab Airi, et ka kontserditel on korraldajad öelnud: “Ah, paneme Airi Ojamets, siis ei pea inimesed Vipulkumar Kansar väänama!” ning lauljanna on nõustunud olema kahestunud isiksus. “Ojamets jääb maise muusika juurde ja Vipulkumar Kansar on uuema eluetapi nimi,” lisab ta.
Mati meenutab Airit laulmas ja mängimas koos Indrek Järveküljega ja nendib, et lauljanna on jäänud igati endiseks. “Mina olen ikka mina ja muusika jääb minuga, ta on minu sees ja ma olen koos temaga sündinud,” vastab Airi energiliselt. Monika nendib, et ka tema CV-s on aina muusika, muusika ja muusika. Airi arvab, et muusika on temaga juba eelmistest eludest kaasa tulnud, sest näiteks teatas ta juba lasteaias kõigile, et temast saab laulja. Isegi koolis matemaatikatunnis ütles tüdruk, et talle pole seda jura vaja, ta hakkab laulma, kuigi nüüd peab ta tunnistama, et oma raamatupidamine vajab ka matemaatikat. “Olen ikka mõelnud, et teeks vahelduseks midagi muud, aga ei saa, ikka hakkab muusika vinguma vannitoas, köögis, see on nagu eluaegne parandamatu haigus,” naerab Airi.
Mati usub samuti, et paljudel muusikutel hakkab muusika enda seest tulema, nad ei saa selleta elada, ja ta uurib, kas Airil on ka mingid vastavad geenid. Lauljanna ütleb, et vähemalt isa tal laulis ja kes teda tundsid, räägivad siiamaani, et ta laulis nagu Jaak Joala, mis oli tol ajal ülimaks võrdeks. Monika on ise Airi kantrikontserditel käinud ja teab, et see laul ja muusika sütitab oma energiaga, kuid lisaks laulab Airi ka väelaule ja mantraid.
“Kantrilauluga ma alustasin, aga olen ennast tundma õppinud läbi erinevate muusikažanrite,” räägib saatekülaline, nimetades hindu, araabia ja ladina muusikatausta. Airi on 12 aastat kruiisilaevadel esinedes täiendanud ennast ka muudes muusikavaldkondades. Ka paljud tuntud kantrilauljad ja rokistaarid on tema jutu järgi hiljem oma elus jõudnud näiteks Indiasse ennast otsima ning sellest muutus nende sisemine pilt ja maailmavaade ning hakkas palju uut tulema, näiteks biitlite puhul.
“Mingis mõttes olen ma ikka seesama mina, aga samas ei ole ma kunagi seesama mina, ” seletab Airi. Monika meenutab, kuidas ta ühe intervjuu ajal küsis talt, mida Airi arvab rokkmuusikast ja too kostis, et mina olengi rokk. Airi ütleb, et ta tunneb ennast laval rokilikult, see on tema teraapia, kui ta saab ennast välja karata, mingi üritus bändiga on talle tõeline nauding, kui saab kätega vehkida ja karjuda.
Mati võtab ette pika analüüsi selle kohta, kuidas põimuvad kantri, rokk, punk, metall ja bluus. Airi ütleb, et Indiast vaadatuna oleks see lihtsalt kokku võetav — vestern! Saatejuht meenutab seepeale ka juhust, kus ühe tuntud muusiku külaskäigu ajal Hiinasse küsiti õpilastelt, et kas nad teavad lääne muusikuid ning üks laps piiksatas: biitlid ja teine: Beethoven.
Mati nendib, et kui vaadata meilt Läänest India poole, siis oleme me nende muusikas vist sama rumalad ja Airi kinnitab, et nii see on, sest seal on juba regionaalselt muusika erinev. “On India klassikaline ja popmuusika ja see jaguneb väga palju,” selgitab ta, tuues võrdluseks, et ka Ameerika kantrimuusikas on nii kantripoppi, kantrirokki, kantribluusi, kantridžässi ja palju muud. Seejuures on plaadidki sageli värvidega tähistatud, milline muusika on andunud austajatele, milline klubidesse sobiv, milline popmaailma. Seda on teinud näiteks Ameerika kantrilauljanna Shania Twain, kes sai osaliselt just sel moel kuulsaks. Monika leiab, et on geniaalne plaadid nii sihtgrupi järgi ära märkida. Tema ise ostis kord Miamis ühe tõelise kantriplaadi ja peab seda siiani tõeliselt heaks ostuks. Plaadi nimi on “I pray for my friends” ja Monika sõnul on see žanr teda alati liigutanud.
Edasi tõstatabki Monika küsimuse: mis on Eesti kantriga juhtunud, sest seda peaaegu ei kuulegi? Airi selgitab, et seda polegi meil popiks mängitud, eelistatakse diskot, rokki, elektroonilist klubimuusikat ja poppi. Sellel peale otsustab Mati sisse sõita ja teatab, et meil on häid kantrilauljaid olnud, nimetades Kukerpille ja eriti Apelsini, kuid Airi arvates on see pigem folk. Saatejuht usub siiski, et rahva seas on kantrimuusika tugevalt populaarne ja Monika usub, et kui Airi mängiks lõkke ääres kitarri, käiks pidu hommikuni välja. Mati toob välja ka klassikalise kantristereotüübi, läbi nina laulmine, laia äärega kaabu, rätt kaelas, kuid näiteks Kukerpillide “Kallim, saada mulle padi” ei oska keegi sellesse liigitada, kuigi tegu on ehtsaima kantrilooga. Muide, selgub ka tõsiasi, et Airi ei teadnud, et lugu “Must maantee” on ka eesti keeles sissse lauldud.
Mati arvab ja ka küsib, et eestlased armastavad kantrit küll, aga kas nad armastavad seda silti seal küljes? Airi nõustubki, et nimetus on võõras, kantri ehk country tähendab maad ja see ongi maamuusika. Eestlane tahabki lõkke ääres pidutsedes lugusid, mille järgi saab tantsida, möllata ja kaasa laulda, mida ballaadidega ei tee. Vestlusringi naispool lülitub järsku ümber ja leiab, et kui kui lõkke ääres on olukord romantiliseks läinud, siis sobivad ka ballaadid väga hästi ja härrasmehest saatejuht hakkab muretsema, et ega stuudios pole külm, kuna daamid veeretavad jutu pidevalt lõkkele. Monikal on meenutada üks lugu fiikartulite tegemisest pliidil ja ta kinnitab, et talle lõkked meeldivad, isegi kui seda lõkkeromantikat toas teha.
Mati tahab edasi minna Airi eraelu peale ja saab kohe Monikalt protestinoodi, sest alati tahetakse igal pool Airiga rääkida just Indiast ja tema sealt pärit mehest, aga Monika tahtnuks külalist sellest säästa. Mati ütleb, et ta ei räägikski Indiast, vaid Airist ning küsib otse: on eesti meestel viga midagi või?
Airi ei usu, et see on piiritletud rahvusega, vaid olulised on eluväärtused. Tema eluvaated olid oma tulevasega kohtudes jõudnud Indiale lähedale, kuid ta lisab, et tema väljavalitu polnud sugugi tüüpiline indialane, sest enamike sealsete meestega polekski tal millestki rääkida. Küll aga usub Airi saatusesse ja arvab, et see oligi nii mõeldud, sest kõik ju kohtuvad paljude inimestega ja suhtes on olulised ühised soovid, unistused, eluvaated. “See filmides nähtav 24 tundi romantikat ei ole reaalsus, vaid selleks on lähedus, austus ja soojus,” leiab ta.
Airi läks Indiasse 2007. aastal ja tema sõnul hakkas just siis kogu trall pihta, kuid India huvitas teda juba lapsepõlvest saati, kui ta luges esoteerikaajakirjadest Sai Babast ja paljust muust Indiaga seotust. Mati teab, et selle legendaarse mehe juures on käinud paljud eestlased ja Airi lisab, et Eestis on ka tema ühing, kuid saatekülaline ise pole Sai Babaga kohtunud. Edasi räägib Airi, et tal tekkis tahtmine kõike seda kellegagi jagada, kuid siin tal sellist head kaaslast ei tekkinud, see aga pole kuidagi seotud sellega, et Eestis selliseid kaaslasi poleks leida, sest paljud tema tuttavad on leidnud. Samamoodi võib leida kedagi Indiast, kuid see ei pruugi edukalt lõppedagi, aga selline on elu.
Mati nendib, et tegu on erinevate kultuuridega ja tahab teada, kas külalise ellu tulid ka mingid tabud seoses sellega, et seal peaks naine kodus olema, Airi aga lõbustab kitarriga teisi inimesi. Küsitletu tunnistab, et Indias see kõne alla ei tuleks, seal peaks ta alluma ühiskondlikele reeglitele, millest ta siin ei pea midagi teadma. Tema mees armastab Eestit just sellisena, nagu see on, ta ei taha Indiasse, sest talle ei meeldi samuti see ühiskond oma reeglitega ja ta tahab asju teha südamega. Mehele meeldib näiteks ka meie inimeste spirituaalsus, sest inimesed on siin selleni jõudnud ise, läbi oma kasvamiste. Indias aga peab kõike järgima maast-madalast ka siis, kui inimene ei saa arugi, mis see tähendab. Indias vaadatakse meid nii, et miks nad seda teevad, nad ei saa sellest aru ja nende silmis on eestlaste spirituaalsus nagu kaerajaani tantsimine India külas — indialased on selle sees, neile on see justkui peale surutud ja nad ei tunne sellest rõõmu.
Monika on Airit koos kaasaga näinud vaimsetel üritustel ja ta küsib, et kuidas India mehel see kõik siinmail tundub. Airi sõnul meeldib tema mehele see, et siin on kõik siiras, Indias aga on see tasemel, kus iga õnnistuse eest küsitakse kohustuslikku annetust ja see mõjub ärina, seal pole siirast spirituaalsust. Airi mehele meeldib, et siin võetakse seda südamega ja ta on üllatunud, siinsed inimesed lähevad nii kaasa ega ole nagu tema kodumaal, kus kõiges nähakse rikastumise võimalust. Kuigi meie inimestel on ilmselt materiaalsusest küll saamas ja nad tahaksid midagi veel tunda, nagu nendib Airi. See ongi loomulik kasv, jõuda välja teadmiseni, et raha ei too hingerahu, seda teevad teatud praktikad, ja Airi kaasale meeldib see, kuidas siin selleni ollakse jõutud.
Mati nendib, et tegu on täieliku äraspidisusega, kus meditatsioonide ja jooga kodumaalt tulijad imetlevad siinset spirituaalsust, sest tavaliselt minnakse seda just sinna otsima. Airi satub hoogu ja ütleb, et millegipärast on see kõik hindulik, need mantrad ja meditatsioonid meile justkui võõrad, aga tegelikult oli ka meil kristluse-eelsel ajal oluline harmoonia loodusega, kui austati omi tuule-, maa- ja muid jumalaid. Tema on käinud Elvas ühel väepäeval ja seal võis hästi näha, milline on meie oma pärand, mida võib hinduismiga võrrelda. Meil oli oluline talvel ellu jääda ja ka siin tehti rituaale, väelaule, meil olid oma külatargad. Nad teadsid tegelikke saladusi, olid targad ja süsteemist üle, seepärast neid ka hiljem hävitati. Airi arvates saabki Eesti rahvas oma juurtest taas teadlikumaks ja sealt tulevad ka oma selgeltnägijasaated. “Meil on oma väeteema olemas ja see on isegi sügavam kui teistes kristlikes riikides,” leiab ta. Airi ütleb, et neil pole väga religioossne pere, kuid mingi rituaalid ja altar on olemas, samuti pildid ja ikoonid, mis peegeldavad head energiat, kodu ja turvatunnet.
Monika käis hiljuti Nordea Kontserdimajas mantralaulik Snatam Kauri kontserdil ja ütleb, et see oli uskumatu elamus. Ühele tema loole on Tom Valsberg teinud eestikeelsed sõnad ja seda laulis kogu rahvas püsti seistes kaasa. Esineja oli selle laulu samuti eestikeelsete sõnadega ära õppinud. Mati ütleb ka üht emakeelset mantralaulu teadvat, mida lauldes isegi laua peale tõustakse ja selleks on “Õllepruulija”. Ta märgib samas pühadustrüvetavalt, et tähtis pole mitte tekst, vaid lauldes ühte hoidmine, olgu see siis Snatam Kauri laul või koos sõbraga süldikausis tallamine. Airi jääb isegi nõusse, sest kätest kinni hoidmine annab tema sõnul tohutu energia, kuigi seda tehakse teistsugustes oludes. Monika läheb meenutustega tagasi Nordea kontserdimajja ja nendib, et peale tänavatantsijate esinemiste pole ta seal nii suurt melu veel näinud. “Ühtsus on see, mis meid õnnelikuks teeb!” nendib ta.
Mati tahab teada, kas teises kultuuris elades, selles pidevalt olles hakkab see teine uks kinni minema. Airi sõnul on see loomulik elu osa, kui ühed uksed sulguvad ja teised avanevad, olgu see siis töökoht või elupaik, suhted või mis veel, miski saab lihtsalt läbi. “Kõik oleneb sellest, kuidas ise võtad,” ütleb ta, nimetades ennast kadakaks, kes tõuseb pärast iga tormi taas püsti. Väga jäikadel inimestel aga on raskem, nad võivad muutustega murduda.
Mati tahab ikkagi endiselt teada, et kas võrreldes 10 aasta taguse eluga on saatekülalise ellu tekkinud mõni piirang, olgu see siis harrastustest, abikaasast või iseendast tingitud. “Need on asjad, mida olen ise teadlikult oma ellu istutanud ja ikka positiivsuse suunas,” vastab Airi. “Ma ei kahetse midagi, vaid elan siin ja praegu positivselt.”
Saatejuht läheb konkreetsemaks ja küsib, kas ta biifsteeki tohib süüa. Airi ütleb, et ta on kangekaelne juurikas ja keegi ei saa talle öelda, et ei tohi, aga kuna ta usub karmasse ja vägivallatusse elustiili, siis on ta teinud vastavalt sellele vabatahtlikke valikuid ja üks neist on see, et ta ei tarbi loomseid tooteid. Samas ei kirjuta ta ka teistele midagi ette. Mett ta siiski tarbib ja külas olles ei hakka ta taktitundeliselt küsima, kas koogis on mune sees. Edasi läheb jutt lastele ehk sellele, kas nemad kasvavad India traditsioonide järgi. Airi selgitab, et noorim saab veel rinda ja kõrvale taimseid püreesid, vanemad lapsed aga toituvad enda valikul, kuigi koju loomseid asju ei osteta. Kuigi Mati usub, et lapsed põrutavad hamburgeriputkasse, ei tee ema sellest numbrit.
Airi kodus räägitakse eesti keeles ja vaid mõnikord, kui on tehnilisemad jutud, kasutatakse inglise keelt. Airi sõnul tema mees lausa nõuab eesti keeles rääkimist, sest tahab selle hästi selgeks saada. Eesti keeles vestlemisega saab ta igati hakkama.
Kuna Airi on öelnud, et tema abikaasa kasvõi punnitab, kuid räägib eesti keeles, siis küsib Mati, et miks ta pärast pikki aastaid ikka veel punnitab. Airi tunnistab, et kuna tal on inglise keel suus, siis algusaegadel viitsinud ta õpetaja rollis olla, sest tahtis pidevalt suhelda, õpetades aga oleks vestlus liiga aeglane olnud. Mis aga puutub tema esinemistesse näiteks Scotland Yardis ja laste kasvatamisse, siis küsib Monika, millest lauljanna unistab. “Mul on isiklikul tasandil need asjad saavutatud, millest olen unistanud, perekond ja armsad väikesed lapsed, roll naise ja emana, kõik on teoks saanud,” jutustab Airi. “Nüüd on see teine osa, muusika, see hakkab tasapisi minu juurde tagasi tulema ja ma tahan kõik need asjad harmooniasse saada.”
Oktoobris esineb Airi teisipäeviti Scotland Yardi pubis, bändi tal praegu pole, sest ka teised tegid oma eluvalikud, kuid õiget seltskonda leides tahaks ta jälle oma bändi luua. “Bändiga on mõnusam, kui on mitu heli koos ja tekib sünergia, siis see on võrratu,” räägib ta. Kantristiili ja teiste muusikažanrite kohta arvab ta, et üks ei sega teist ning võib-olla sünnib uus muusika, millel on sügav mõte ja sisu, mis on rokitav, nauditav, mille järgi saab tantsida, aga samas ka endasse süüvida ja mediteerida. Monika küsib, et kas treenitus, kus ta mängib sageli pikki tunde, on tulnud kaasa laevaesinemistest ja Airi kinnitab, et nädalatepikkune töö treenib ka häälepaelu ja treenitus on tulnud stabiilselt laevatöölt.
“Ma tulen vaikselt uuesti välja, olen olemas,” räägib Airi oma taastuvast lauljakarjäärist. Praegu laulab ta üksi klubides, suuremate ürituste jaoks oleks vaja muusikute seltskonda. Väelauludega astus ta üles Elva väepäevadel, mis oli tema arvates tore, sest seal laulsid eesti inimesed samuti sanskritikeelseid mantraid kaasa. Ta hindab noori, keda ei kammitse vanad tõekspidamised ja kes tulevad selliste asjadega kaasa ja Elvas tahtsid pidevalt edasi laulda. Airi sõnul tekkis seal võimas sünergia, kus ta tahtiski laulma jääda ja seda kõike nautida. Kui jutuks tuleb lõpuni laulmine ja lõpp kui nähtus üldse, naerab Airi, et teda on inspireerinud inimesed, kellest mõnedki on surnud narkoüledoosi.
Airi tunnistab, et Eesti muusikutest ta väga kedagi ei kuula ja võib-olla sellest, et tema isa töötas merel, tõi talle vinüülplaate ja ta ongi inglisekeelse muusika peal üles kasvanud. Seepärast ongi sageli juhtunud, et tema jaoks on mingi laul esmalt kuuldud originaalis, kui samas paljud on kuulnud neid esmakordselt eestikeelsetena. Isa maitsest mäletab ta Led Zeppelini, Queeni ja muud sellist muusikat. Samas aga on saade aga lõppema ja lõpetuseks sunnitakse inglisekeelses keskkonnas laulma õppinud Airi laulma eesti keeles.
Järgmistes saadetes hakkab aga Monikat mõnda aega asendama väljaõppe saanud Joanna, detsembris aga kaob Monika kuuks ajaks eetrist. Raadiosaade Airiga on taas kordusena eetris pühapäeval kell 9 Rapla ja Pärnu Tres ning kell 15 Kesk-Eesti Tres, seni aga püsige heade uudiste lainel ning kuulake kantrimuusikat.
KUULA SAADET!
GoodNews Top20
- GoodNews eksklusiiv! Veet Mano: loodan, et minu juhtumi läbi leiavad inimesed julguse võidelda enda eest
- Uus, minevikust vaba Sushi Cat pakub head ja paremat
- Baltic Session algab täna seintepuhastusaktsiooniga
- KUULA! Millised on ülemaailmselt tuntud mantralauliku Snatam Kauri TOP 10 lugu?
- VEET MANO AMETLIK TEADAANNE! Pressinõukogu hinnangul rikkus saade “Kuuuurija” head ajakirjandustava
- MÜÜGILE TULID LISAPILETID! Nordea Kontserdimaja avab mantralaulik Snatam Kauri austajatele ka teise rõdu
- Kunstnik Raoul Kurvitza välkseminar “Momentum” tõotab põnevaid teemakäsitlusi
- VAHVAD ÜTLEMISED! Karupoeg Puhhi ja tema sõprade 20 ütlemist, mis sobivad meie igapäevaellu
- BRIDGING THE WORLDS! Hiilgavad muusikud ühendavad Tallinnas erinevaid maailmu
- 5 Facebook Messengeri nippi telefonis, mida sa ei teadnud
- Heategevusliku Päikesegala abiga saab järgmine aasta lastelaagrisse 200 last
- Vaata videot! Kaarel Kose: poksis on midagi nii kehale kui vaimule
- Bestselleri “Rikas isa, vaene isa” autor Robert Kiyosaki saabus eriviisidile Eesti tudengeid koolitama
- TOETA EESTI PÕLLUMEHI! Teeme oktoobris Eesti piimajoomise rekordi
- Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni tegevjuhi Annika Rannamets: sotsiaaltöötajaks saamine eeldab inimeselt suuremat õiglustunnet
- Muusik Henry Laks: Kuhjavere kontserti peamõtet tasub otsida laulust „Kus asub küla”
- Metsakutsu ehk Rainer Olbri: pole midagi paremat, kui vaadata inimesi, kes teevad seda, mida nad armastavad
- IMEILUS LAUL! Snatam Kauri tänutundest pakatavat lugu “We are peace” saab kaasa laulda eesti keeles
- EKSKLUSIIVNE SAABUMINE! Vaata, kuidas tulid poksivõistlusele King of Kings Eesti staarid
- BALTIC SESSION STREET ART JAM! Eksklusiivne intervjuu! Seinu küürivad tantsunoored pole sunnitööl, vaid südamega asja kallal
Jüri Kukk