KESK-EESTI TRE JA GOODNEWS! Heade uudiste saade võngub hiphopirütmis

Heade uudiste saade algab Chalice muusikaga ja ühe saatejuhi Monika tutvustusega: “Külas on Kerttu Luik, kes on süüdi ühes täiesti uskumatus asjas!” Neid uskumatute asjade tegijaid on tegelikult üle Eesti 1500, nad on hiphopitantsijad ja 300 neist vallutasid 14. mail Nordea kontserdimaja Streetshow üritusega “Neli nägu”. Kerttu on üks eestvedajatest ja ta selgitab kogu ürituse mastaapsust ning tänab lapsevanemaid, kes vedasid oma võsukesi proovidele, et nood üheskoos treenida saaks.

Vahepeal avastab Monika, et ka Kuma raadiomees Mati Palmet on stuudios, tema särgil on kanepilehed ja ta lubab selles saates suure mehe hiphoppi tantsima panna. Mati selgituste järgi on seda terve tema elu tagajärjetult üritatud, samas kui tsirkustes on kümned karud tantsu vehkima asunud ja üleüldse, tema arvates tuleb selliseks asjaks inspiratsiooni ammutada just neist särgil olevatest lehtedest koos sellest tulenevate tagajärgedega ning igas tänavatantsu õppima asuvas lapses peab juba sünnist saati elama väike Beebilõust.

Kerttu lükkab ümber arvamuse, nagu tähendaks tänane hiphop soditud seinu ja tänavaid — see pole ammu enam gangsta pärusmaa ja tänavatants on kolinud peeglitega saalidesse ning rabab kõiki infoga, et ka ballett on algselt tänavatelt pärit ja Mati silme ette kerkivad valgetes kleidikestes tüsedad tumedanahalised tüdrukud.Monika, kes on JJ-Streeti tantsijatega palju kokku puutunud, teab, et tegu on väga viisaka ja ühtehoidva seltskonnaga, vähemalt tema silme all, ning ta uurib Kerttult, kuidas selline suuretendus siiski sünnib. Tantsutüdruku sõnul tekivad igal koreograafil omad mõtted ja nägemused, teda inspireerivad lood ja tantsijad. Tema kava tekkis paarist heast loost, siis tekkis silme ette teostus ja seejärel vaatas ta koos õpilastega, mis neile peale läheks. Monika meenutab, kuidas “Nelja näo” idee noorte seas sotsiaalmeedias levima hakkas ja neis vaimustust tekitas.

Mati alustab intrigeerimisega ja meenutab, kuidas mandusid rokk ja punk pärast seda, kui kontserdid enam kaklusega ei lõppenud ja nende eestvedajatel puudus vanglastaaž — kas sama ei juhtu ka hiphopiga, mis läheb tantsukingadesse? Ta toob võrdluseks Chalice “Taevas ja perse”, kus see viimane sõna ongi ainus järsk asi. Kerttu näeb mandumist pigem selles, kui hiphoppi veaks edasi seesama underground-seltskond aastaid olnud vana muusika järgi, uued ideed pigem viivad seda stiili edasi.

Mati nõustub, et praegune areng mandumist otseselt ei tähenda, torkab korraks, et praeguse hiphopmuusikaga panevad emad lapsi magama, ta tuletab meelde, et popkultuuri aluseks on olnud sotsiaalne protest ja üheskoos lepitakse faktiga, et ajad on muutunud nagu klahvidega telefonid on asendunud puutetundlikega. Monika meenutab selle peale kolmapäeval 50-aastaseks saanud Tauno Kangro näituse avamist Vabaduse väljakul, kus hällilaps ütles vastuseks konstanteeringule, et ta teeb liiga palju tööd: ma pole veel alustanudki. Jutt on tegelikult sellest, et kas tema skulptuurid on ikka õiged ja Monika küsib: “Kust tuleb arvamust, et kunstnik peab üht kindlat stiili tegema — kunstnik on oma loomingus vaba!” Sama seostab ta ka hiphopiga. Mati nendib, et Tauno Kangro on teinud sõna otseses mõttes suuri tükke, jätkab arvamusega, et pailapsestumise tagajärjel võib vaim kaduma hakata ja tuletab meelde legendaarset ansamblit “Kiss”, kelle liikmed nägis 1970-tel jubedad välja, kuid neid vahiti, suu lahti ega otsitud tüdinenult õlleletti. “Kui midagi viisakalt teha, läheb sellest elekter välja,” pakub ta.

Kerttu selgitab, et kuigi tehniliselt võib tantsija olla pailaps, oluline on enesekindlus ja artistlikkus, oskus liikuda ja olla muusikaga üks, ning see tekitab vaatajates tõelise tunde ning lööb rahva õide. Mati nõustub, et tegu on enesekehtestamisega. Edasi aga läheb teema gangidele ja saatejuhi sõnul on tantsužestid osake varalahkuvate gangsterite enesekehtestamisest ja -paigutamisest, oma pundi otsimisest, adrenaliini maandamisest. Monika leiab, et tantsuasendid olid uus uks vägivallast eemale ja Kerttu räägib ühe põneva loo. Nimelt tapeti kord gängide sõjas üks prohvetimõõtu liige, kes üritas erinevaid jõuke rahus hoida ja pärast tema surma jõudis kõigini arusaam, et miski on väga valesti — edaspidi püüti olukordi lahendada ühe väljendusena tantsuga, kuna oli ka muid lahendusvõimalusi (muusika ja räpp). Mati lisab, et see on West Side Story lugu.

Monika naaseb enesekindluse juurde ja meenutab Joel Juhti hiphopitrenni, kuhu oli algul piinlik minna, kuid samme kaasa tehes tuli vabanemine ja hirmudest lahti laskmine ning milligrammi haaval lisandus ka julgust. Ta loeb ette ka lõike ühe Streetshow etenduse peaosatäitja intervjuust, kus noor mees nimega Marko Vislapuu tunnistab, et koleeriku roll sobis talle, et ta läks välja selle rolli endale saamise peale ja tahtiski, et maailm näeks teda. Igastahes tekitas tema esinemine suurt ja positiivset vastukaja.

Mati soovitab noortele ühe enesekehtestamise viisina valida välja üks kõige vastikum tegelane, lasta tema autokummid tühjaks, sellest avalikult teada anda ning pärast keretäit ja vanglast väljumist ongi tast saanud teiste iidol. Kerttu seda teed pidi hiphopini jõudma ei pidanud, kuigi ka tema oli neetidega, pungist ja rokist huvituv paha tüdruk, kes on muide tegelenud igasuguse tantsimise, akrobaatika ja palju muuga. Tema elu muutis see, kui ta sõbrannade järel tolknes Joel Juhti tantsutrenni ja seal ei räägitudki esinemistest, vaid kokkuhoidmisest, family-tundest, unistustest, mis tüdrukut hullusti rabas — kas see ongi tantsukool? Esimeses trennis oli õpetajaks ülipositiivne treener ja ümberringi samasugune rahvas ning siis sai Kerttule selgeks, et sellises seltskonnas ta tahabki olla. “Tol hetkel nägin, et mul pole enam aega tänavatel ringi lonkida, pean kooliasjad korras hoidma, et saaks trennis käia,” jutustab ta. tantsukoolis oli nimelt kokkulepe, et kel õppimine korrast ära, see trenni ei tule.

Kerttu lisab, et tantsukoolis keskendutaksegi sellele, et luua noortes edumeelsust ja et hiphoppi hakataks tõsiselt võtma. Mati aga nendib, et pahatüdruk Kerttu kirjeldus ongi see, millisena tema hiphoppi ette kujutab.

Jutt läheb graffitile ja Kerttu sõnul teevad nemad vahet sodimisel ja kunstil, tänavakultuur promob grafitit kui kunsti. Enne Baltic Sessioni puhastavad kümned noored Tallinnas linnavalitsusega kooskõlastatult seinu sodist ja siis loovad meistrid sinna kunsti. Mati kahtleb endiselt, et kui neist tegemistest vastalisus välja võtta, siis kas ei muutu need nõukogulikeks komsomoli korraldatud rock`n rolli-õhtuteks, kus rokilik oli ehk ainult muusika. Saatekülaline pole nõukaajaga kokku puutunud, kuid teab oma vanematelt, et selles oli ka midagi toredat. “Me ei lükka risti peale, et oleme parimad lapsed, kes viivad hiphoppi edasi,” seletab ta. “Me teeme, mida saame, seisame oma põhimõtete eest ja üritame näidata hiphoppi parimast küljest.” Ta tuletab meelde, et gängilapsed ei saanud enamasti koolis käia, aga meie siin saame, ja tantsuedendajate kohuseks ongi promoda seda head poolt, unistusi ja tantsuga kaugele jõudmist.

Monika nendib, et igihaljas küsimus “Kas kunst on kunst?” on paras pähkel isegi kunstnikele ja stuudioseltskond ei oska sellele vastust leida.

Mati teab, et hiphopi alus on tekstiline ja ta arutleb selle üle, et kas sõnaline osa saab olla magedalt ülesehitav, rääkida helgest tulevikust ja heast õppimisest või peaks see sisaldama sõnu: lasin kummid tühjaks, olen surnud… Kerttu võtab tausta kokku, öeldes, et nende õpetamise järgi peab elu olema fun ja nalja peab tegema, aga tuleb osata tagajärgede eest vastutada. Monika meenutab, kuidas ta käis laagris “Camp of Hip-Hop” ja sellest vaimustusest sündis luuletus “Mul jumalast suva”, mille ta ka ette loeb. See kutsub Matis esile vaimustuse, ta soovitab vaid igasse ritta lisada üks neljatäheline sõna ja tulemus oleks ideaalne. Kerttu räägib veel suvisest Camp of Hip-Hop laagrist, mis koosneb noorte- ja rahvusvahelisest laagrist ning Joanna nendib, et laagri nime kiire väljaütlemisega on kõigil alati pisut raskusi.

Mati tahab teada, et kas hiphopis on olemas koolkonnad, kus keegi leiab, et keegi pole see õige, et Beebilõust, Cool D või Chalice pole see õige tegija, vaid pehmo. Kerttu rõhutab vastamist alustades, et räägib vaid enda nimel, kuid hiphop on tema arvates freestyle, vabalooming, ning tema räägib oma õpilastele selle viiest elemendist, keskendudes viiendale ehk teadmisele. “Mina üritan anda ülevaate, noor ise valib, mida ta kuulab. Minu sõnum on, et olge kõigega kursis ja valige ise see, mille endasse sisse jätate,” seletab ta.

Lõpetuseks räägib Kertu sellest, et noored tulevad hiphopi juurde juba ise, reklaami teevad meedia ja videod nende eest ära. Paraku on noortele sageli üllatuseks see, et tegu polegi vaid tantsimisega, hiphop on tegelikult terve kultuur. Teine mõte noorte peades on ilmselt: “Ah, see on nii raske, mõtlesin, et teen tunniga koreograafia selgeks ja lähen esinema!” Tegelikult on see protsess Kertu sõnul pikk ja raske ning Mati lisab: “Hiphopikoorem on raske kanda!”

Saade ongi läbi ning Mati laseb lõpetuseks veel Chalicel kobiseda lustlikest jalgadest. Hiphopisaadet saab kordusena kuulata pühapäeval kell 9 Rapla ja Pärnu Tres, kell 15 Kesk-Eesti Tres, seni aga kuulake raadilolained, ammutage positiivsust portaalist GoodNews ja õppige selgeks hiphopisammud.