7. nov. 2016

KESK-EESTI TRE JA GOODNEWS! Heade uudiste saates on kärsitu ja mitmekülgne kunstnik Raoul Kurvitz

Järjekordses heade uudiste saates on raadiomees Mati Palmeti vestluskaaslasteks portaali GoodNews tüdrukud Joanna Müür ja Elviira Eessaar, kes on kaasa toonud ka kaks poissi — kunstnik Raoul Kurvitza ning Fahle Galerii galeristi Meelis Tammemägi. Jutuks tuleb muuhulgas Raouli kolme-episoodiline näitus Momentum.

Kohe läheb selgitamiseks, mis asi on Momentum ja Raouli sõnul on tegu ühe fundamentaalsema füüsika mõistega, mispeale Mati soovitab tüdrukutel hoolega kuulata, et koolitundides möödalastut selgeks saada. Arhitektist kunstnik nendib, et ega ta isegi seda mõistet oma õpingutest mäleta, sest meie sõnaruumis momentumi mõistet pole, see on tuntud jõu-, pöörde- ja väändemomendi ning mitme teise mõistena, kuid üldist nimetust pole. Mati arvab, et kui eestlane sellist mõistet jutus kasutaks, tähendaks see ilmselt lühikest ajaühikut. Raoul aga võtab appi lihtsad selgitused — kui rongil on kiirus ja mass, siis momentum on see jõud, millega ta vastu seina põrutab. Edasi läheb pikemaks seletamiseks läbi füüsikavalemite, kuni Matil hakkab kõhe, sest talle meenuvad saatekülalise ohtlikud tegemised, nagu enda paisuveega allalaskmine, mis toimus Soomes. Ehk siis Raoul laskis mahajäetud elektrijaama tammitaguse vee endale peale lasta.

Sellest filmi näinud Mati ütleb, et see paistis väga ohtlikuna, kuid kunstnik naerab, et tegelikult oli kõik väga fun. Saatejuht arutleb, et kui kantmeeter vett kaalub tonni ja sealt paiskub mehe kaela tuhandeid kantmeetreid, siis see ongi kõnealune rong. Meenutades seda, kui palju leidis see üritus positiivset ja negatiivset vastukaja, küsib ta lihtsa küsimuse: “Miks sa seda tegid?” Raoul vastab sama lihtsalt: “Mind kutsuti!” Edasi selgub, et Soome kutsuti terve seltskond Eesti kunstnikke ja kuna temalt oodati performance`it, siis tammi abiga ta selle ära ka tegi. Kunstnik täpsustab, et ega seal midagi ohtlikku polnudki, esimene laine kandis ta mööda libedat renni alla ja ainus oht oli pea vastu kivi ära lüüa. “Vaadates paistis see muidugi hirmus!” nendib ta.

Raoul toob momentumi äramärkimiseks parema eestikeelse sõna, milleks oleks vunk ja ka jalgratta pedaali sõtkudes me lisame pöördemomenti ehk anname vunki. Samas lisab ta, et vunk võib lisaks positiivsusele ka ohtlik olla. Nüüd uurib Joanna, et mis on see, mis paneb kunstnikke tegema asju, mida tavaline inimene ei teeks — tema näiteks endale vett kaela lasta ei lubaks. Seepeale arvab Mati, et kaassaatejuht on tuim inimene ja Raoul ütleb, et inimestele meeldib õudust ja ohtlikke asju vaadata ja tema on entertainer ehk selliste asjade pakkuja. “Vahe on selles, et mina ei tee actioni, vaid sügavama sisuga draamat,” lisab ta.

Nüüd jõutakse tagasi Momentumini suure algustähega ja Mati täpsustab, et tegu on mitmeosalise kunstiaktsiooniga, kus performance`i, maalikunsti, kitarri ja muudki ehk siis kunstnik on andnud täit vunki. Raoul nõustub, et asi käib täisskaalal ja reedesel II episoodil on olemas ka laulumoment.

Mati tahab teada, kas kunstnik paiskab oma multifunktsionaalse loomingu esile selleks, et ennast presenteerida või on tal mingi teine eesmärk. Raoul ütleb, et see probleem vanasti tõesti oli, et inimene pidi tegutsema ühel kitsal alal, kunstnik ei tohtinud teha installatsioone või laulja maalida, aga tema on sellisele suhtumisele kogu aeg vastu sõdinud. Temale on sageli soovitatud ühe asja peale keskenduda või öeldud, et kui teed mitut asja, siis ei tee sa ühtegi korralikult. Tema jaoks aga on nii maalimine, millegi traadist kokku keeramine kui ka muusika ennekõike looming, tema ise paneb nad kokku ja saab nii interdistsiplinaarse tulemuse. Mati arvab enda näitel, et tänane multimeedia eeldabki kõige isetegemist ning meenutab Paul Allikut, kes läks laulmiselt üle maalimisele ja selle üle olid paljud üllatunud.

Raoul ütleb, et näitustel ja biennaalidel ringi liikudes näebki klassikalist maalikunsti vähe, tema Momentumi I episoodis on 16 maali ja üks tekstiteos, lisaks tegi ta ka performance, kuid tunnetab, et sellega üksi ta ennast ei väljenda, seepärast on ka Momentum pakett. Temaltki on küsitud, miks ta tegeleb vanamoodsa maalikunstiga, selle asemel võiks ta teha näiteks installatsioone. “Mulle meeldib maalida, miks peaks ma selle kõrvale jätma,” arvab ta. “Ainult installatsioon ei anna ka kõike edasi, jääbki teha kogu palett.”

Järgmisena küsib Mati Meelis Tammemägilt, kuidas Raouliga koos töötada on ja saab heakskiitva vastuse, et koos temaga on hea ja lihtne neid asju teha. Mati aga peab silmas, et kunstnikul on omad taotlused ja kas talle ei tule öelda, et tegu on kommertsliku ettevõtmisega ja tuleks teha teistsuguseid asju.

Edasi lähebki jutt kapitalismi ja tasuvuse peale. Meelis arvab, et performance`i ja installatsiooni on raske ära osta, kuigi ka neist tehakse videosid ja graafilisi lehti. Raouli puhul on hea see, et tema maalikunst toetab teisi tema kunstiettevõtmisi ja kui keegi soovib osalust tema performance´ites, on hea võimalus selleks osta tema maale. Mati otsustab veel sorkida galeriide asjades ja tahab teada, et kuna Raoul Kurvitz on väga tuntud nimi, kas siis on ka konkurents selle peale, kus tema näitused ja üritused toimuvad. Meelise sõnul on selliste mitmest osast koosnevate ürituste puhul tavaline see, et kui muud Raouli kunstiepisoodid hakkavad lõpule jõudma, on tema maalid juba müüdud. Samas lükkab kunstnik ümber arvamuse, et ta teenib hästi ja raha jagub, sest selle on ta investeerinud tavaliselt teistesse hullustesse, näiteks installatsioonidesse ja performance`itesse.

Raoul tunnistab, et on rahaasjades suht saamatu ja investeeringud on olnud hullud, näiteks veerand miljonit krooni ühte installatsiooni. See oli Veneetsia biennaalil 1997. aastal koostöös teiste Eesti kunstnikega. Tollal oli Veneetsiasse pääs kunstnike eluunistus ja neile teatati üleöö, et nüüd lähete sinna ja teete ekspositsiooni, mõistagi anti ka raha. Kunstnik ütleb, et sellest aust oleks ta pidanud tollal ära ütlema, sest see viis ta pikaks ajaks võlgadesse. Tema ideeks oli maalida terve linn üle, mis oleks välja näinud kui tolmuse linna ülepritsimine. Muide, proovi enne seda tegi ta Paides. Kuna biennaalile pidi ka midagi maha jääma, siis ehitas Raoul sinna pleksiklaasist ekraani, mille määris ta üle mitmesuguste tolmudega, pritsis siis veega üle, lõpptulemus sai lakiga fikseeritud. Mati arvab, et see tegu on siiski nüüd biograafias olemas, kuid kunstnik ise peab seda endiselt mõtlematuks teoks.

Saatejuht võtab üles oinanäoliste pealtvaatajate teema ehk selle, kui paljud performance`id pealt vaatavatest inimestest ikkagi selle sõnumist midagi aru saavad. Raoul ütleb, et nad on ka rahvast lollitanud sellega, et pärast sügavama mõttega performance`i tehakse midagi, mis paneb ka tõsise publiku kukalt kratsima, ja meenutab mõnda juhtumit 1990. aastatest. Pärast oli videotelt huvitav vaadata inimeste näoilmeid, kes ootasid isegi kunstimaja põlemapanekut, kuid said midagi eriti absurdset kuulda-näha. “Tänapäeval pean ma publikust ikka nii palju lugu, et ei julge nii lollitada,” ütleb Raoul.

Mati nimetab kunstnike kiiksuks seda, et nad jätavad oma sõnumi lahti seletamata, mis ühest küljest jätab võimaluse kunsti tõlgendamiseks, teisalt aga miks piinata suurt osa publikust, kes ei saa sellest nagunii aru!

Sellega seoses tahabki saatejuht teada, kas saab Momentumit sõnadega edasi anda. Raoul ütleb, et selle kontseptsioonist saaks pikalt rääkida. Taas minevikku minnes meenutab ta, kuidas 1980-1990-tel küsiti neilt sageli, et mille vastu nad protsetivad ja nad ei hakanud ütlema, et võimu vastu, vaid selgitasid, et näiteks halva ilma vastu. Edasi küsib Mati kohtade ja toimumiste kohta Momentumi raames. Episood II toimub ohtlikus ja salastatud kohas ja selle kohta saab kitsas ringkond inimesi teada e-maili kaudu. Päris valitud seltskonda sinna ei valita ja kes ees, see mees, küll aga saab hiljem seda videolt näha. Siiski on seal kümmekond VIP-kohta, kuid need on asjaga seotud inimesed.

Kuna Raoul on stuudios saadaval, siis tahab Mati kindlasti rääkida ka muusikast ja kunstnik meenutab pikalt oma osalemist trummarina bändis Ultramelanhool. Kuna Mati tahab teada, kuidas seal muusikat tehti, siis ütleb Raoul, et igaüks sai sõna sekka öelda, mitte aga nii, nagu tema praeguste kunstitegemiste puhul, kus ta on diktaator. Tollase loomingu üle arutades tunnistab saatekülaline, et mitte kõik selles muusikas, mis peegeldas nende mõttemaailma, tegelikult talle ei meeldinud, aga jätab ütlemata selle, mis konkreetselt. Aga talle meeldis see vunk, mis oli bändil taga ja mida meeskond genereeris energiaks. Matile on meelde jäänud lugu “Ära ole see, kes oled, ole ilus.” Raoul ütleb, et selline teema läks korda ja toimis inimeste peal.

Lõpuks tuleb sünge teemaehk vanus ja aastad ehk kas on tulemas aeg, mil noortele omane mängulisus on kohatu ja tuleb olla soliidne. Raoulile on alati tundunud, et ta on olnud soliidne ja tagasihoidlik, aga ebapraktilisusega kaasnevast nooruslikkusest ta küll loobuda ei kavatse. Performance`ite osas arvab ta küll, et vana mehena ei sobi ennast paljaks võtta ja kose alla minna. Momentumi I episoodiga kaasnenud performance`i kohta ütleb ta, et kuigi pole neid ammu teinud, tuli tal seekord eriti napakas idee pähe ja pidi ära tegema. Jutt oli tema vangiviimisest, mida tegid politseinikeks riietatud näitlejad. Meelise sõnul saab seda varsti ka videost näha. Matil tuleb aga veel üks küsimus ja see on: performance ja kordamine. Raouli sõnul on ta ühte teinud ka kolm korda, sest miski jäi ripakile. See oli “Hunt ja seitse kitsetalle” Maria Avdjuškoga, mida nad tegid Helsingis ja Stockholmis ning alles kolmandal korral Tallinnas tuli täiuslikkus. Kui aga esimese korraga kõik õnnestub, siis ei korrata. Turneesid ta ei taha, öeldes, et on liiga kärsitu ja see tema ellu ei sobi. Aga sellega on kahe mehe dialoogiks kujunenud heade uudiste saade otsas.

KUULA SAADET!

GoodNews Tre Raadios 03.november 2016Kunstnik Raoul Kurvitz

GoodNews Top20