9. nov. 2017

KESK-EESTI TRE JA GOODNEWS! Saatekülaliseks on vaimse tee rändur Arne Lauri, kes on läbi India ringiga taas Eestisse jõudnud

Heade uudiste saate alguses kõlab saatekülalise Arne Lauri tervitus „Tere, lapsed!“, mille peale on saatejuht Mati Palmet kohe hämmingus, sest tegu pole lastesaatega, kuid samas nendib ta, et mehed jäävadki lasteks, ja käimasolev saade võiks lisaks lastele suunatusele olla ka alkoholivaba. GoodNewsi poolt saadet juhtiv Monika Kuzmina täpsustab, et Arne on juba 30 aastat alkoholita hakkama saanud ja küsib, kuidas see nii on läinud. „Põhjus pole mitte selles, et ma oleksin kõrge guru, vaid selles, et pärast alkoholi joomist magama minnes hakkas mul pea ringi käima,“ selgitab saatekülaline. „Aga kõik, mis eelneb, on piisavalt tore, las ta käib ringi,“ pakub Mati, kuid Arne arvates juhtus seda liiga sageli, pealegi olid kaineks jäädes hommikul kõik tüdrukud tema omad, sest teised mehed valutasid sel ajal päid.

Edasi järgneb Arne Lauri tutvustus, kes on teadupärast muusik, koreograaf, tantsija, krišnaiit, joogaõpetaja ja veedaliku elustiili harrastaja. Mati täpsustab üle, et kui Arne jättis peapöörituse pärast alkoholi maha, siis kas ühe eluetapina kloostrisse minek tuli sellest, et tüdrukud ajasid pea pööritama? Külaline tunnistab, et osaliselt see nii oligi, sest enne kloostrisse minekut Itaalias töötades elas ta lõbusat ja mitmekesist elu. „See polnud halb, aga mingil hetkel sai kõrini ja edasi oli loobumuslik mungaelu lihtne,“ meenutab ta. Esimese tõuke spirituaalsel eluteel andis siiski lapsepõlv Lõuna-Eestis, mil vanavanemad rääkisid lapsele sageli Piiblist. Tollane kogemus oli teadvustamata, alateadlik, aga järgnes lugemismaterjal tai chi`ist, reinkarnatsioonist ja paljust muust, mis avaldas Arnele juba tuntavat mõju.

Kuna november on meestekuu, siis uurib Monika, kuidas on Arne vaimne tee teda mõjutanud, kui võrdluseks võtta tavalised probleemidega Eesti mehed. Arne ütleb, et selleks on elu nautimise oskus, sest kui hing ja keha on terve, siis on kogu vaimne dimensioon teine. „Tänu tervislikele eluviisidele olen saanud elu täiel rinnal nautida,“ lisab ta. „Need võimalused, mida tänane ühiskond lõõgastumiseks pakub, suuresti ei toimi.“ Arne lisab, et spirituaalne osa tema elus kasvab iga päevaga natuke. „See, millega ma tegelen, paistab paljudele erakordne, aga tegelikult see ongi normaalne,“ lausub ta, lisades, et see, mida meil normaalseks peetakse ja mida ühiskond lõõgastumiseks pakub, töötab tegelikult meie vastu.

Arne toob vaimse täiustumise vajadusena välja sellise muusika, mis tõstab inimese teadvust, aga kuna sellist on turul vähe, siis peab seda sageli ise otsima. Ta eraldab kunstis kolme algset värvi – voorust, kirge ja teadmatust, millest saavad alguse kõik teised värvid – kirg viib edasi, vooruslik muusika aga on alalhoidlik ning kooris laulnud Arnele ongi hakanud meeldima vanad, lihtsad Eesti lood, nagu „Meil aiaäärne tänavas…“ „Vanad meloodilised, lihtsad, kirjeldavad ja vooruslikud laulud on pisut naivistlikud, aga rütmilt puhtad ja looduslikud, ning nad tõstavad teadvust, looduse või isamaa poole,“ jutustab ta.

Arne lisab, et ka tänapäeval tehakse head akustilist muusikat ja kuigi ta ise viljeleb ka elektroonilist muusikat, on muusika tähtis ka see, kes mängib ja milline on loo sõnum. Tema elustiiliga seonduv India muusika aga läheb igas mõttes peensustesse, seal on oluline seegi, millal seda kuulata. Arne Lauri on ise stuudios lindistanud üle 200 laulu, kuid ütleb, et neist meeldivad talle tõsiselt 2-3, enamasti on ta ikkagi proovinud ja katsetanud. Mati nendib, et Just Knud Qvigstad on tema muusikalisest ajaloos kõige selgem sõnaline osa ja see näitab Arne elus hea energiaga perioodi. Too vastab, et temal on see asi tsüklitena, mis aeg-ajalt korduvad. „Sanskriti ja india mõjud on siiamaani minus sees, aga praegu Eestis olles tunnen ennast nagu kadunud ja tagasitulnud poeg, kes tahab oma vanaisale Lõuna-Eestis kummarduse teha,“ seletab ta. „Olen sisemiselt jälle Eestimaa-keskseks läinud!“

Mati tahab teada, et kas pikalt Indiaga seotud olles on ka tulnud arusaamine, et see on teine koht ja teised inimesed. Arne sõnul ei tunneta ta seda, sest sealne loodusest ja vanast kultuurist lähtuv sõnum on unikaalne. Saatejuht märgib ära, et Indiast tulnud vaimsete praktikatega tegelejad muutuvad sageli ka väliselt indiapärasteks kuni viirukisuitsutamiseni välja. Arne ütleb, et see on iga inimese puhul individuaalne ja paljud lähevad tõesti ka äärmustesse. Siiski nendib ta, et võib laulus kiita kas Eesti päikest või India päikest, Päike on siiski mõlemal juhul üks. Järgnevalt aga selgitab ta, et kodumaa, rahvus või rass on inimestele justkui esmatähtsad, aga tegelikult on nad seda teisejärguliselt, esmatähtis on alati siiski Hing. Indias vaimses maailmas on see alati olnud, ja seetõttu huvitasid Arnet ka India praktikad ning kui oleks sama säilinud ka eesti šamanismis, oleks ta ilmselt sealt väljundit otsinud. „India on igati kihvt, aga mitte see ei andnud mulle müstilist tõmmet, vaid nende filosoofia,“ lisab ta.

Edasi tuleb Mati õhutusel juttu sellest, mis hakkab Arnest tema filosoofia kohaselt saama pärast surma. Arne selgitab, et ka teaduslikult on meil hing, keha ja mentaalne keha, India usundite järgi füüsiline keha, mõttekeha ehk peenkeha või psüühiline energia ja hing, ning surma hetkel läheb just viimane välja. Seda, mis juhtub siis, Arne enda kohta veel ei tea ega saagi teada, aga tema sõnul on inimesel 9 väljundkanalit ja taassünd sõltub teadvusest ehk sellest, millele ta hetkel mõtleb – kui näiteks oma kassile, siis võibki ta sellena uuesti sündida. Milline on teadvus suremise hetkel, sellise keha inimene saab – veedades on Arne sõnul kirjas Päikesesüsteemi 8 400 000 erinevat eluvormi. Saatejuht soovitabki nüüd kõigil hakata surma hetkel mõtlema näiteks Rockefelleri dünastiast, et sinna sündida, kuid Arne, kes on kahel korral saanud surmakogemuse, ütleb, et surma hetkel käib inimesest läbi kogu tema elu ja üks hetk teadvuses, mida ei saa kontrollida, määrabki kõik. Sel hetkel tuleb alateadvuses välja see, kuidas keegi on elanud ning vastavalt sellele saadakse ka uus keha. Arne täpsustab, et kui inimseadused lubavad nihverdamist, siis loodusseadused on täpsed ja nende puhul ei saa midagi seaduseväliselt teha, loodus teab inimest paremini kui tema ise.

Monika tahab teada, milline on see veedalik elustiil, mille kohaselt Arne elab. Tolle sõnul annab veedalik elustiil kõikidele tasemetele teada, milline samm tuleb järgnevalt astuda, mitte ei lajata kõigile ühe puuga, nagu paljude praktikate puhul kombeks on. Ta toob näitena selle, et paljud inimesed ei soovigi lihasöömisest loobuda ja nad ei peagi, veedalik elustiil reguleerib seda ise. See stiil ei räägi ka eriti vaimsest Jumalast, sest paljusid see ei huvitagi. Õiget elamist reguleeritakse karma kaudu, mille järgi ei tohi teistele inimestele teha seda, mida ei taheta endale. Tema enda koolkond, bhakti jooga, räägib, et sa ei ole mitte keha, vaid igavene hing, mis tähendab, et kõik maine on selle suure ja igavese hinge puhul tühine, ning oma hinge ei tohi mingilgi moel kahjustada.

Arne räägib ka sellest, et elu saab parandada väljast sisse ja seest välja. Väljast sisse parandamine, nagu seda teeb ühiskond, on paraku tagajärgedega tegelemine. Kui räägitakse, et keegi on hea ja teine jälle halb, siis sellega ei parandata midagi, kui aga tuleb jutuks, et oleme igavesed hinged, muutub kõik – sellest lähtudes muutuvad ka arusaamad. Saatekülalise sõnul on need inimesed, keda me tunneme edukate ja hakkajatena, hea karmaga, sest neil tuleb selles elus välja varasem elu, nad on eelmistes eludes saavutanud midagi, mille eest on neile antud see, mida me imetleme. Seda on näha kasvõi halbades filmides, kus osatäitjatel on hea karismaatilisus, mis filmi paremaks muudab.

Mati tahab teada, et kas vooruslikult elav inimene teeb oma tulevast elu paremaks, kuivõrd vooruslikkus tähendab kaasajal loobumisi – kui Arne pühendab igal päeval 4 tundi mediteerimisele, siis kas ta teeb seda järgmise elu nimel, isegi kui ta hakkab seda elama kassina? Arne sõnul rõhubki suurem osa religioonidest sellele, et kannatused tagavad hilisema paradiisliku elu, kuid tema õpetuse järgi võib kõike seda saada ka kohe – veeda kultuur õpetab, kuidas siin ja praegu õnnelik olla, sest kõik materiaalsed asjad saab vaimseks teha. Näiteks on laulmine ehk häälekõla materiaalne, kuid see annab hingele rõõmu. Tegelikus elus saab Arne sõnul elada nii, et keha on terve, pere ja sõbrad on õnnelikud ja ka hing on rõõmus – elada saab tasakaalus.

Arne sõnul väsib lihtne inimene kõigest, poliitikast, võimumängudest ja ka usust, mis on sõdu kaasa toonud, ning kõige selle taga on poliitikud ja kaupmehed. „Kui sa oled filosoofiast väsinud, siis vaata selle rääkijat tema omaduste järgi,“ soovitab ta. Kõigis religioonides on esimene etapp fanaatilisus ja sentimentaalsus, millega peetakse ainult oma usku õigeks. Vaadata aga tuleks seda viljade järgi ehk siis neidsamu jutlustavaid inimesi tuleks vaadata igapäevaelus, mis näitab, kes nad tegelikult on. „Ka mina arvasin kord oma usku kuulutades, et olen nagu Jeesus, aga kui abiellusin, avastasin, et ma ei suuda ühtki inimest armastada,“ võtab Arne asja huumoriga kokku. Et usujutus võib küll rääkida armastusest, aga kui reaalses elus seda ei ole, on see kõik tühine ja mõttetu. Mati nendib, et mingi usu leidnud inimesi võib vaadata kui vastarmunuid, kelle eeliseks on see, et armastatu neid ei reeda, kuid mingil ajal läheb see armumine üle ja siis tuleb arusaam tegelikkusest.

Monika läheb jutuga siiski Eesti meeste ja argipäeva juurde tagasi ja ta tahab vastust sellele, millised võiks olla esimesed sammud siis, kui inimene tunneb ennast ummikus olevat. Arne sõnul on raske moment selles, et depressioonini jõudnud inimene tajub seda alles siis, kui on jõudnud apaatsusesse ja siis ei aita enam soovitus: võta ennast kokku! Siis saavad lähedased teda aidata läbi palvetamise, mis on olemuselt energeetika. Praegu on mureks see, et sotsiaalne lävimine on põlvkondade vahel on katki lõigatud ja põlvkonnad ei saa enam üksteist hädas aidata. Mati täpsustab ka seda, et depressioon ei ole halb tuju, piltlikult öeldes ei ole see olukord, kus sant ei suuda kõndida, vaid see, et tal ei ole enam jalgu. Kuivõrd kõik aga on väidetavalt seotud karmaga, uurib Mati, kui kaugele see ette ulatub. Tema teada on hullem karmavariant see, kui inimene sünnib siia kurjategijaks. Kui aga inimesed, kes tahavad maailma paremaks muuta, teda takistavad, kas see pole siis karmasse sekkumine? Arne selgitab, et taas saab sellist inimest aidata oma empaatiaga, mõtetes tema eest palvetades. Päris kallistada võiks siiski vaid lähedasi, teisi võib see ka hirmutada.

Ühe murekohana näeb Monika seda, et kui inimesi toetada, siis paljud jäävadki sel toel elama ja Arne kinnitab seda juttu meenutusega aegadest, mil tema jutlustas – osa inimesi läks tuge saades eluga edasi, teised aga tulid uuesti seda otsima, ning tema lahendas selle probleemi vaid mõtetes energia jagamise ehk nende eest palvetamisega. Mingid õppetunnid peab inimene Arne hinnangul elult siiski kätte saama, alati ei pea aitama – näiteks lapsi iga väiksemagi kukkumise eest hoides. „Läbi kannatuste tuleb siiski ka mingi elukvaliteet,“ lisab ta. Saatejuht näeb ka kolmandat võimalust, et inimesel lastakse minna oma teed ja kui ta hukkub, siis pääseb ta oma karmaredelil edasi. Arne sõnul peaks inimene proovima alati aidata ja kui sellest hoolimata lõpeb asi halvasti, siis on see Looduse tahe, kuid proovima peab. Edasi aga jätkab ta juba räägitud tõe taustal, et inimese keha on siiski nagu riideese ja sellesse liigne kiindumine on mõttetu, sest igavene hing ju jätkab teekonda igal juhul. Hinge tasandil on kõik alati korras, ka siis, kui maailma kannatustes hukkuvad lapsed, mis võib ebaõiglusena tunduda – nende hingedega on kõik siiski hästi. Teiste aitamine aga on hea enda arenemiseks – sina annad endast parima, ülejäänu teeb Loodus.

Mati uurib, kas lahkunud hingel on võimalik suhelda selle maailmaga ja Arne lisab, et see on võimalik, aga parim on see, kui me palvetame tema eest ja soovime talle head tee jätkumist. Mis aga puutub siiajääjatesse, siis üks oluline moment on selles, kas tal jätkub entusiasmi elada, ja kui ei jätku, siis teeb ta midagi valesti ja seetõttu ei olegi tal elujõudu. Sageli pole asi halvas karmas, vaid sageli on selle taga inimlikud lollused ja valesti elamine. Arne lisab, et kui inimene kogub endasse viha ja kurbust, siis ta kord plahvatab nagunii ja elus ei pea vaid kannatama, kõike halba ei pea järele proovima. Tark inimene õpib läbi teiste vigade, kuid paljudel on Arne sõnul kombeks õppida läbi rehaefekti, ise järele proovides. Samas aga on kannatusi erinevatel tasemetel – näiteks Jeesuse puhul arvatakse, et miks ta neid kannatusi läbis, aga see oli tema inimlik õppetund läbi keha.

Lõpetuseks küsib Monika ka Arne võrukeelsete laulude projekti kohta. Külaline ütleb, et jooga ja veedaliku elustiili õpetamisest hoolimata on ta taas jõudnud Eesti pinnale ning tahab selle läbi tänada oma esivanemaid ja siinset loodust. Ta arvab, et läks India asjadega tegeledes mingil moel uhkeks ja elu tõi ta siia tagasi. „Nüüd olen taas Eestimaa pinnal põlvili maas ja arvan, et peaks seda vaimset asja selles elus praktiseerima vastavalt kohale, ajale, tingimustele, kooskõlas Eesti looduse ja esivanematega,“ lausub ta. Laulude sõnumiks on „Looja loodud loome“, mis kõlab praegusest eesti kirjakeelest tuhat aastat vanemas võru keeles ja jutt on sellest, et me oleme siia sündinud puhaste ja rõõmsatena, kuid oleme liialt sellest kõrvale kaldunud ja see rõõm tuleks taas endast üles leida, sest meie lapsemeelsus on kuskil alles. Mati vastavasisulisele küsimusele vastates nendib Arne, et inimestel saab alati surma eel eluring täis, kuid mingid ringid jõuavad lõpule ka eluteel käies, nagu temalgi esivanemate juurde naastes. Ehk siis vanadusega tuleb ka alandlikkus. Aga sellega on taas üks heade uudiste saade Kesk-Eesti Tres lõppenud.

KUULA SAADET!

GoodNews Tre Raadios 09.november 2017Vaimse tee rändur Arne Lauri

TOP20