VIDEO I Ants Rootslane selgitab, miks kipuvad inimesed armastust valest kohast otsima

Terapeut Ants Rootslane osales eelmise nädalal Ühenduses High on Life Festivalil, kus viis läbi konstellatsiooni. Ants rääkis festivalil antud intervjuus heade uudiste portaalile, mida tähendab tema jaoks armastus ja miks kipuvad inimesed armastust valest kohast otsima.

Ants sõnab, et kui armastust on üldjuhul kujutletud punast värvi, siis südametšakra järgi on öeldud, et armastus on hoopis roheline. Ta lisab, et tema jaoks on armastuse värv midagi vahepealset ja võib koosneda erinevatest värvikombinatsioonidest. „Kui vaatamegi armastust läbi värvide, siis kindlasti on armastuses ka mustemaid, kuid samas ka heledamaid toone. Seega igaühe jaoks on armastus sellist värvi, milliseks inimene ise seda parasjagu loob ja mis värvi edasi annab,“ arvab ta.

Ants räägib, et on varasemalt öelnud, et selleks, et armastusest aru saada või teada, mis see on, peab aru saama sellest, mis armastus ei ole. Ehk tuua enda jaoks välja kõik see, mis armastus ei ole ja kõik, mis alles jääb, ongi see, mis on konkreetse inimese jaoks armastus. Antsu sõnul on iga inimese jaoks armastuse keel ja olemus niivõrd erinevad – armastus on jõuline element, mida ei saa panna kindlasse vormi. „Armastusel ei saa olla kindlalt struktuuri, ta on pidevas muutumises, aga baasolemus on sama ehk siis armastus viib mingid olendid omavahel kokku ja sellest sünnib midagi ilusat. Kõige ilusam asi, mis armastusest sündida saab, on armastuse tulemusel sündinud laps. Need lapsed, kes on sündinud armastusest ja kirest, elavad õnnelikku saatust. Ka kirge ega armumist ei tohi ära unustada – need viivad kaks inimest üldse kokku,“ lausub ta ning lisab, et mõned päevad tagasi leidis temaga aset huvitav kogemus, kus ta kohtus ühe inimesega. Nad ei kohtunud küll füüsiliselt, kuid Ants tajus tema hinge ja tajus seal endale midagi sarnast. „Tundsin temaga ühel hetkel nii tugevat sidet ja ühendust, et mul tekkis nii suur kirg ja armumine, et olen siiani selles voolamises, selles tundes. Kui mul oleks kiindumushäire, siis ma kiinduksin ja projetseeriksin selle temasse ja hakkaksin tema kaudu seda taga otsima. Aga ma võtsin selle tunde enda seest, ma ei andnud seda kuskile välja ja nüüd olen selles olemises. Ma ei ole talle seda öelnud, aga kindlasti ütlen, kui teda järgmine kord näen. Arvan, et ta koges midagi sarnast, aga ilmselt teises variatsioonis, sest on oma elus teises kohas. Lihtsalt see kogemus oli minu jaoks selline, mis oli väga rikastav ja hingetoitev,“ räägib terapeut.

Ants leiab, et sellist kogemust võib nimetada inimestega ühenduses olemiseks – ka uute inimestega kohtudes on võimalik leida ja ära tajuda, kui oled maaga ja selle olemusega rohkem ühenduses. Ükski inimene ei saa olla väga palju enda keskmes, kui ta ei austa maad. Ta toob võrdlusena välja selle, et kui inimesel on küünealused mullased, siis on ta räpane ja ei vasta standarditele. Tegelikult annab aga see sama muld inimestele toitu. Tema ise ei suhtu kunagi inimestesse eelarvamusega, kui viimasel on küünealused mullased või mudased, sest see näitab, et inimene teeb oma kätega tööd ning neid, kes oma kätega tänapäeval midagi teeksid, on väga vähe.

Miks kipuvad inimesed valest kohast armastust otsima?

Ants arvab, et kõige rohkem satuvad inimesed eksiteele kiindumushäire tulemusena. Need on tavaliselt lahutatud perede emotsionaalsed düsfunktsionaalsused, kus ei ole emotsionaalset lähedust olnud ja inimesed ei oska seda kuidagi kogeda, klammerduvad ühe inimese külge ja siis otsivad sellest inimesest kõike, mis teeks teda õnnelikuks. „Ta tunneb, et ilma selle teise inimeseta elu justkui ei olekski. Arvan, et see ei ole kõige tervem viis armastuseks ja kas see üldse on armastus? See on pigem kiindumine mingisugusesse turvaobjekti või sellesse objekti, kelles ma näen, et on olemas midagi, mida minul ei ole. Armastuse keel on niivõrd erinev. Kui me mõtleme kasvõi vägivalla peale, siis öeldakse, et see ei ole kindlasti armastus, aga kui inimene on kasvanud sellises perekonnas, kus ongi ema-isa suhted olnud läbi vägivaldsuse, siis see on selle inimese armastuse keel ehk mitte et ma tolereeriks vägivalda, aga ta on sellest mõjutatud. See on vähene ebaküps armastus,“ selgitab ta ja lisab, et see on lihtsalt üks viis, kuidas inimesed elavad, kuid see ei ole terve viis. Sellepärast on terapeudi sõnul väga olulisel kohal sellised festivalid nagu Ühenduses High on Life ja enesearenguteekonnad, et inimesed jõuaksid kohta, kus nad ei taha teistele haiget teha. „Siin tekib ka küsimus, et kas me saame üldse kellelegi haiget teha. Mina näiteks ütlen vahel täiesti meelega mingeid üle võlli asju välja, et erinevaid ühiskonna gruppe natuke aktiveerida. Seda just seepärast, et me ei läheks hullumeelseteks ära, et keegi vahepeal ütleks midagi otse välja. Ma vahel ise tajun ka, et see ei ole isegi adekvaatne või tõene, mida ütlen, aga ma meelega sutsan selle sutsu ära, et oleks midagi jälle rääkida või arutada, et me oleksime normaalsed ja ei läheks igast sõnast või lausest hüsteeriasse. See meel on niivõrd vägivaldseks inimestel läinud. Ma ei pruugi olla partnerlussuhtes füüsiliselt vägivaldne, aga minu meel on vägivaldne ehk ma koguaeg hindan, kas mees või naine käitub õigesti, kas ta käitub minu nägemuse järgi. Kui ei käitu, kuidas ma temaga siis edasi käitun. Kas ma tõmban ennast lukku, hakkan teda sõimama või alandama kuidagi – need on need variatsioonid, mis inimeste suhetes käivad ja ma arvan, et lahti nendest kunagi ei saagi. See on pikk protsess, kus igaüks areneb ja kasvab läbi selle,“ leiab ta.

Usalda iseenda tundeid ja olemust

Ants sõnab, et enesearenguteel on sellised kohad, kus inimene läbib kaose kohti. Tema ise nimetab neid ka hingeliseks ümber sündimiseks, kus inimesel vana elu lõppeb ära ja hakkab täiesti uus. Kui Ants ise oma enesearenguteekonnale teadlikult läks, siis tema jaoks oli see justkui kiirtee – ta ei võtnud rahulikult, vaid tormas kohe edasi ja jõudis lõpuks kohta, kus sai aru, et jookseb nüüd ise. Pole vaja kindlat usku, vaid sa usaldad iseenda tundeid ja olemust. Sellesse kohta jõudmiseks on vaja aga korra välja surra. Ka Antsul endal on olnud hetki, kus ta on lebanud haiglavoodis ja tal pole palju elada jäänud. „Nende kohtade peal sa annad vahel alla. Annadki totaalselt alla ja ütled, et minul ei ole jõudu, energiat ega jaksu praegu siit välja vedada. Kui te tahate seal üleval, et ma siin eksisteeriks ja toimetaks, siis tehke midagi. Ja see on nii imeline, kui sa alistud, siis kuidas see elu hakkab sind üles tõstma. Mul on alati olnud huvitav vaadata, et minu kõige suuremad langused toovad mulle kõige suurema tõusu,“ lausub ta ja lisab, et üks suur langus tema elus oli enne raamatu ilmumist. Nimelt oli Ants enesele teadmata olnud paar aastat psühhoterrori all. Ta ei teadvustanud seda endale, sest tahtis inimeses alati paremat näha ja üritas hästi palju aidata. Lõpuks sattus ta aga ise lõksu. „See ei ole väga hea koht, kus olla. Lõpuks sa andsid oma energia kõik ära ja sulle ei jäänud mitte midagi, aga sa ei saanud ka vastu midagi. Tasakaalus suhted nii sõprade kui ka partneritega ongi tegelikult see, kus on võrdsus,“ leiab ta.

Terapeut arvab, et endas ei tohiks siiski ka spirituaalset poolt maha suruda. Kui inimene millessegi usub ja see teda aitab, siis on Ants selle poolt, et usku ei tohiks kinni jääda. Inimene peaks jääma enda jalgadele ja vaatama enda silmadega ning kellelegi otse järgneda ei tohiks. „Mul näiteks ei ole eeskujusid elus. Mul on inimesed, kes on mind inspireerinud, aga mul ei ole eeskuju selles mõttes, et ma ei taha kellegi moodi olla. Kui inimene spirituaalsele teele läheb, siis peab ta mõistma, et väga paljud inimesed ühiskonnas ei võta sind vastu sellisena. Sa ei pea käima ja kuulutama, et ma jooksen pärg peas, püksid jalast ära, ümber lõkke, tehke ka – see on väga hea ja mul töötas… Me ei pea oma arengut teistele peale suruma või rääkima, et ma näen sinu tšakraid ja käima igal pool nii ringi. See on alguses väga põnev ja tore, aga väga paljude jaoks oled sa võõristav,“ lausub ta.

Ants jagab lõpetuseks mõned soovitused, kui inimene otsib iseennast või soovib tippu jõuda, siis mida peaks ta meeles pidama.

Terapeut sõnab, et kui midagi tehakse selleks, et tahetakse kellelegi ennast tõestada, siis tekib automaatselt konfliktienergia ning see pole hea. Lisaks soovitab ta leida endale ümber inimesed, kes alati kuulavad ja toetavad ning ei sekkuks väga palju. „Et nad aitaksid sul uskuda iseendasse, sest väga paljud inimesed meie ümber on kadedad oma sisemuses ja annavad sulle kadeduse pealt ebameeldivat informatsiooni ning nõu. Seega leia need inimesed, kes on päriselt sinu sõbrad ja kes ei mõista sind hukka isegi kui sa teed pattu või valesid otsuseid,“ soovitab Ants.