1. Avaleht
  2. GoodNews raadios
  3. JUMAL TÄNATUD! Heade uudiste saade on Kuma Raadio eetris tagasi ja koos kunstiga
JUMAL TÄNATUD! Heade uudiste saade on Kuma Raadio eetris tagasi ja koos kunstiga

JUMAL TÄNATUD! Heade uudiste saade on Kuma Raadio eetris tagasi ja koos kunstiga

Neljapäevane Kuma Raadio ja portaali GoodNews heade uudiste saade algab saatejuht Mati Palmeti poolt hea uudisega — nimelt on heade uudiste saade suvepuhkuselt naasnud. Kohe kõlab ka teise saatejuhi Monika Kuzmina rõõmuoie: “Jumal tänatud, et sain siia tagasi tulla!” Mati nendib, et saatesarjad tulevad tavaliselt tagasi sügisel, kuid asjaosalised ei suutnud seda pikale venivat suve ära kannatada ning tõid sügise ettepoole.

“Me ei suuda taluda seda päikest ja troopikat, mida pole olnud, ja tulime varakult stuudiosse,” lisab ka Monika ja uurib vestluskaasaselt, kui palju on too puhata saanud. Kõik teavad paraku, et raadiomees puhata ei oska. “Ainult siis, kui lähen piisavalt kaugele, et puuduks võimalus oma halbade harjumuste realiseerimiseks antud keskkonnas,” selgitab Mati.

Monika kinnitab, et ka tema pole eriti puhanud. “Ühest küljest missiooniküsimus heade uudiste osas, aga teisalt hakkab meil kolmas aasta üheskoos seda stuudiopinki nühkida,” toob ta varase Paidesse tuleku põhjused välja.

Kõigepealt tahab Mati teada, kas suvesse on ka häid uudiseid jagunud. Monikalt on seda tüütut küsimust juba piisavalt küsitud. “Ma küsin sellepärast, et terve suvi on eestlastele justkui üks halb uudis olnud,” kaitseb kolleeg ennast.

Monika arvates võiks Mati oma pealuuga punase särgi seljast võtta ja soliidselt riietuda, sest ta on sattunud GoodNewsi loetavuse edetabelisse. Kui raadiomees otsib mõtetes põhjust kriminaalkroonikast, kuhu ta siiski sattunud pole, on tegelik põhjus Kuma Raadio sünnipäevas, millest ta käis Tallinna televisioonis rääkimas.
“Me võtsime ka sul varbast kinni, tegime portaali loo, see levis kulutulena ja nii sa TOP-is oledki,” selgitab heade uudiste ankur.

Mati jääb tagasihoidlikuks, arvates, et loetavus tuleb sünnipäevateemast, mitte tema isikust, eriti aga “Tahaks lennata” kaubamärgist, mis tõmbas lugejate tähelepanu. Monika meenutab telesalvestust, mille ajal ta lagistas kaamerate taga naerda, kui Mati stuudios kirveste lendamist ette kujutas — tema arvates pole kaassaatejuhil pärast teleesinemist raadioeetris enam midagi teha.

Kui jutt on sellest, et kellelgil on kõik juba ära tehtud, meenub Matile tuntud ekstreeminimene Jaano Rässa, kes on väidetavalt sel suvel Austrias kõik võimalikud hullused langevarjuga ära teinud, nii et nüüd jääb ta üle vaid malega tegelema hakata. Ta valiti ka Eesti Lennuspordi Föderatsiooni presidendiks ning tuleb Kuma sünnipäevale, et anda vestlusringis aru, mis imekombel on ta siiani ellu jäänud.

Enne saatekülalise tutvustamist võtab Monika üles unistused ja arvab, et Jaano on ilmselt oma kunagised unistused teoks teinud ja tahab seda lennunduse ala edasi arendada. Lisaks teatab ta, et GoodNewsi enimloetud lugude tipus on näiteks üks psühholoogiline test unistuste ja armastatud inimeste kohta, aga ka intervjuud tuntud inimestega, näiteks ühe meie esisportlase Saskia Alusaluga. Heade uudiste saatejuhi arvates on erilised need lood, kus elus midagi saavutanud inimesed lähevad tagasi lapsepõlve aegadesse, harutavad lahti oma tollased unistused, räägivad sellest, kuidas nad tegid missioonitunde ja tahtejõu toel tööd ning nägid ohtralt vaeva. “Need on selle suve lood,” teab Monika. “GoodNewsist on kolme aasta jooksul saanud keskkond, kuhu tullakse otsima seda vaimujõudu, tuge, toetust, impulssi, mida on vaja eneseteostuseks.”

Nüüd tahab Mati teada, kellena kujutas Monika ennast lapsepõlves peegli ees seistes ette. Vastused on mõneti üllatavad: algul nimetab kaassaatejuht näitleja, siis lahkaja ametit, täpsustades, et viimast pidas ta algul silmas kehaliselt, hiljem aga juba vaimselt. “Mu tee on olnud kasvav ja muutuv,” lisab ta. Mati soovitab seepeale need kaks ametit ühendada ja tellida mõnelt stsenaristilt roll õudussarja “Lahkaja”.

Piia Ausman

Edasi aga peab jutt jõudma saatekülaliseni ja selleks on Monika tutvustamise järgi galerist, kes on terve või vähemalt suure osa oma elust kunstile pühendanud ning on Tallinna Raekojas avatud näituse “Kunst valitseb” kuraator — selleks on Piia Ausman.

“Kui mind on juba letti toodud, eks ma pean rääkima,” alustab külaline ja Monika küsib kohe “Kunst valitseb” näituse korraldamise kohta — kas see on missioon? “Kui inimesed tegelevad intellektuaalste väärtustega, siis see ongi suuresti missioon, muidu sellega tegeleda ei saakski, seal pole midagi üksnes pragmaatilist,” usub Piia. Tema arvates võib kunstinäitust korraldada küll mõni firma, kes võtab teatud projekti ja jookseb sellega mööda ilma ringi, kuid kui võtta näitused, mis omavad sõnumit, püüavad leida kokkupuutepunkte kunsti ja ühiskonna vahel, siis neid tehakse üksnes suurest missioonitundest, idealistlikust, platonlikust vaatepunktist lähtudes, et sellega maailma paremaks muuta.
Mati järgmine küsimus paneb Monika taas oigama selle üle, et ta unustas külalist kolleegi erilisuse eest hoiatada. Nimelt tahab raadiomees teada, kas Piia on oma missioonitunde juures kinni kõrges ja puhtas kunstis või on ta võimeline ennast rakendama ka milleski sellises, nagu oli kord näitus”Aeg, ruum liikumine”, kus üks mees kaevas augu, ronis paljana sisse… ja siinkohal tulebki Monika sekkumine. Piia aga naerab, teatades, et oma ligi 20-aastase kunstiga tegelemise aja jooksul on ta seal kohanud palju intrigerivaid, lahedaid ja humoorikaid inimesi, ning ka Mati on tema arvates keegi, kes suudab intelligentse maailma kokku viia armsa rahvapärase maailmaga.

Küsimus ripub siiski õhus ja Piia selgitab, et kuigi ta on kunstiga tegelenud mitmeti — tema põhitegevuseks on 1997. aastal loodud Haus Galerii, kus on korraldatud oksjoneid ja näitusi — on ta laiemalt tegelenud kõrgkunstiga, aga mitte selles vaimus, et kontsade klõbinal ja nina püsti liikuda elitaarses kunstimaailmas. Tema eesmärgiks on olnud ka luua kunstile sümbioose muude valdkondadega. Piia toob näiteks, kuidas ta tõi kord Haus Galeriisse Eesti viis tippkunstnikku oma maalidega ja viis nad kokku Tallinna viie tippkokaga, kes tegid maalide järgi toitusid, millele järgnes degusteerimine. “Ma olen galerist ja kuraator, pean vaatama asju laiemalt ja haarama erinevalt,” lisab ta.

Monika küsib asjakohase küsimuse, et kas “Kunst valitseb” näitusele võiks tulla ka inimene, kes ei tunne kunstiajalugu ega autoreid ja Piia arvates pole see probleemiks. “Kunsti ei pea nii võtma — minu jaoks on see nagu sisemise heliredeli korrastamine, kus häälestad ja paned paika siseväärtused,” arvab kuraator. “Kui vaatad piti ja mõtled, kas see meeldib või ei ja miks meeldib või ei meeldi, siis käivitab see mingi protsessi, mis võimaldab ennast mõõta, aru saada oma väärtushinnangutest”.

Mati meenutab üht ammust perfomance`i Paides, kus üks mees värvis oma verega raekoda. “Oli see mõttetu veiderdamine või võib olla, et materjali valik lisas midagi?” tahab ta külalise arvamust kuulda. Piia arvates oli tegu ilmselt ühe inimese kontsptsiooniga ja ta tahtis seda just nii realiseerida. “Kui perfomance või happening on sel pinnal toimunud, siis on raske tagantjärele vaidlustada, kas parem olnuks punane värv või veri, aga see oli tema enda manifest, mida ta pidas oluliseks teha just nii,” arvab ta.

Edasi järgneb väike tüli saatejuhtide vahel, sest Monika tahab vere juurest kaugemale pääseda ja ka Mati paika panna, sest too satub alati huvitavate külalistega lobisema ja Monika ei taha niisama nurgas istuda. Niisiis saab ta sõnaõiguse ja uurib Piialt: “Sa oled öelnud, et näitus paneb ka sind ennast uskuma inimese positiivse poole igavikulisse kestvusesse — millise millise pildi võiks see Eesti ühiskonnale anda?” Ka heade uudiste reporter on näitusel käinud ja süvenedes leidnud sealt enda jaoks mõndagi.

“Me ei saa mööda minna ajaloolisest Tallinna raekojast ja 15.-17. sajandi suurte meistrite maalidest — kui sellisel pinnal on selline kogum ajaloolist pärandit, siis hakkame mõtlema inimese igavikulise olemus peale,” mõtiskleb Piia. “See pärand on säilinud, meil on respekt seda säilitada, sellesse süveneda, võtta välja see kunagine tarkusetera, kuidas ennast tänases maailmas tasakaalustada — see on jõgi, mida mööda saame edasi-tagasi sõuda, kuigi vastuvoolu on see raske, aga see võimalus on olemas ja see on ilus!”

Arutelu võtab taas üle positiivsusreporter, kes arutleb selle üle, et kas renessanssiaja mõtlejad mõtlesid ka selle peale, et anda edasi vaid häid sõnumeid. Piia arvates oli tolle aja inimene psüühiliselt tervem, ka piirid olid selgemad ja maailm paika pandud ehk siis must oli must ja valge oli valge. Praegu me mõtleme pidevalt hea ja halva väljendumise peale, see on meie piirid sassi ajanud ja ka ühiskonna reeglistikud ning kaanonid ei piira enam sel kombel kui vanasti, ja nii me vajamegi hea ja kurja vahel vahet tegemist rohkem kui tolle aja inimene.

Edasi läheb jutt intrigeerivaks, sest Mati toob välja fakti, et tollal ei juhtinud maailma raha, nüüd aga on Paides toimuva arvamusfestivali üheks kuumimaks uudiseks see, et kunagine esileedi tõmbab esimesel päeval kell 12 oma armuelul katte eest ja see on peamine sõnum, mis peaks inimesed üritusele kokku tooma. “Kui saaksime selle asja kantida tagasi maalide valmimise aega, siis tollal olid vist populaarsemad rahvaetendused, nagu praegu Meie mehe kontsert, avalikud hukkamised,” otsib ta ajastute sarnasusi.

Piia arvates on vaatepunktid ajaga lihtsalt muutunud, kuid ühiskonnad on alati olnud intriigilembelised. “Mõtleme tolleaegse õukonna peale, kuluaaride ja kuulujuttude peale — intriig oli tollal peenem kunst kui tänases maailmas. Täna on meil internet ja telefon, siis aga pidi info liikuma kirjakesena torbikus või tuvi jala küljes,” mõtiskleb ta.

Monika meenutab, kuidas tal õnnestus näitusel kuulata Piia juttu sidrunist, mis kunstis sümboliseerib sageli truudusetut sõpra, sel ajal olid tal selgunud mõned nüansid oma elust ja see tuttav element kõnetas teda. Teisel korral märkas ta Püha Augustinuse käes südant kui puhtuse sümboli ja kuivõrd positiivitar on tuntud südamete kogujana, rõõmustas see teda. Kodus uuris ta internetis selle pühaku kohta ja selgusid seosed — Augustinuse isa tahtis, et pojast saaks advokaat (ka Monika elukaaslane peab sama ametit) ja tema ema nimi oli Monica. “Seda ei maksa panna otsesesse seosesse, aga ehk avad nii ühe väikese ukse, siis teise, siis kolmanda…” arutleb ta.
“Sina leidsid sellise subjektiivse seose, aga isiklik kogemus on väga palju kaasaaitav kunsti tajumisele ja kunstihuvi tekkimisele — tean kunstikogujaid, kes sellega ehk ei tegeleks, kui poleks leidnud oma sidrunit, mis tekitas virtuaalse kunstimaailmaga ehmatavalt võimsa dialoogi,” teab Piia rääkida.

Jutujärje üle võtnud GoodNewsi toimetaja teatab, et “Kunst valitseb” projektile on õla alla pannud ka heade uudiste portaal, kus on ka sellenimeline rubriik. Seal leiabki lahtiseletavaid artikleid, intervjuusid, videosid ja palju muud. Edasi teeb Monika erilise valduse teatades, et tal pole probleem ennast lolliks tunnistada, sest heade uudiste filosoofia arendamise kõrval on valdkondi, millest ta midagi ei tea. “Tahan inimesi jugustada võtma vastu väljakutseid ja tegema elus uksi lahti — teinekord eksid sellisesse maailma, mis üllatab ja toob ellu uued väärtused,” selgitab ta, kutsudes avastama uusi valdkondi, sealhulgas ka kunsti.

Temaga ühineb ka Mati, kes tunnustab kolleegi enesekriitilise avanemise eest. Tema räägib muinasjuttudest, mida üllitasid näiteks vennad Grimmid või Charles Perrault ja kus kirjeldatakse justkui pimedalt keskaega avalike hukkamiste ja kahjurõõmsate itsitustega kellegi tapmise pärast, kuid inimestel on alati sisemine eetika olemas olnud ja nad püüavad headuse poole.

“Inimesed on pigem head — väljaspool olukorda, kus neid ei kontrollita ja nendega ei manipuleerita, muutub inimene olemuselt pigem eetiliseks,” filosofeerib ta ja Monika läheb kaasa, meenutades, kuidas ta luges ühe jutiga läbi raamatu 21 maailmakuulsast mõtlejast. Paraku surid paljud head teinud mehed-naised pistoda või mürgi läbi. “Sinu enese lolliks tunistamine oli siis enesekaitse?” eeldab kaassaatejuht.

Aga põnev saade on selleks korraks läbi ja saatejuhid nõuavad Piialt traditsioonilist muusikasoovi. “Issand Jumal!” ehmatab külaline ja Mati tahab teada, kas see polnud Üllar Jörbergi “Jeesus Kristus”. Piia ei oska esialgu spontaalselt valida, kuid lõpuks jääb pidama Janine “Doori” juurde, kelle ta avastas Tallinna raekojas näituse avamisel.

Uue hooaja esimene saade oli Kuma Raadios eetris neljapäeval 11.20 ja kordusena pühapäeval kell 15.

Külastage ka vapustavat kunstinäitust “Kunst valitseb” Tallinna raekojas ja heade uudiste portaali GoodNews.

KUULA SAADET!

GoodNews Kuma raadios 13.august 2015Haus galerii eestvedaja Piia Ausman

Monika Kuzmina ja Piia Ausman

Jüri Kukk

Head Uudised GoodNews