7. jaan. 2016

KUMA, TRE JA GOODNEWS! Heade uudiste saade viib koos treener Romaniga jõusaalidesse

Kuma Raadio ja portaali GoodNews heade uudiste saade on seekord eriline, sest see algab mürtsuva marsilaadse muusikaga ehk Leopoldi võimlemislauluga. Üks saatejuhtidest Monika Kuzmina, kes esindab positiivsuspoolt, on palunud oma kolleegil Mati Palmetil alustada “igavesti mõistliku looga, mis annab juhiseid, kuidas saada tugevaks ja terveks.”

Mati oma skeptilisuses hakkab kohe kahtlema, kas oranži väljamõeldud mitteeksisteeriva telekangelase abiga ikka liigsed kilod kaovad ja ramm tuleb. Monika sõnul aga tahtis ta Mati Palmeti panna hommikuvõimlemist tegema, muidu on too terve pühadeaja muudkui puginud ja ta tuleb lihtsalt käsile võtta.

Mati protesteerib, sest tema pole andnud uusaastalubadust trenni minna ja üleüldse, tema selliseid veksleid välja ei anna. Ta soovitab hoopiski panna oma uusaastalubadustesse neljatunnise mittemeeldivate saadete vaatamise ja siis saab lubaja kohe aru, kui vajalik on sellist rumalust tühistada ning ta läheb selle asemel hoopis trenni. Monika on siiski lubaduste usku, tal on 16 enda oma paberil ja kaasas ning varasematel aastatel on tema unistustest enamik ka täide läinud. See toob kohe kaasa mõlemapoolsed arvamused, et elatakse erinevatel planeetidel.

Monika keeldub tunnistamast, et elab teisel planeedil — tema 11. lubadus on käia trennis ja ta on seda juba korra ka teinud. Üllatusena selgub, et tema treeneriks on Eesti tuntuim amatsoon Andra Aho. Matit on kunagi espadronitrennis lahtiste õlgade pärast karistatud löökidega vastu õlgu ja ta tahab teada, kas Andra annab ka õpetuseks laksusid, mille õpetlikust sõnumist saab Monika aru haiglas ärgates. Aga edasi tuleb saatekülalise tutvustamine ja selleks on Terase spordiklubi personaaltreener Roman Gritsanjuk, kes võtab kohe üles lubaduste teema — nimelt on statistika näidanud, et neist inimestest, kelle uusaastalubaduseks on hakata trennis käima, näeb aasta lõpus jõusaalis vaid umbes kümnendikku.

Mati küsimusele, et mida tehakse personaaltreeneri trennis, räägib Roman, et tavaliselt tehakse jõusaalis erinevaid harjutusi vastavalt inimese treenituse tasemele, käiakse ka õues ning spordiklubis saalides on olemas palju treeningvarustust. Mati tõstatab üles erinevuse rühma- ja personaaltreeningute vahel — kui esimesel juhul saab ennast kohale lohistanud inimene minema hiilida, järgmisest trennist loobuda ja alles mais meenutada, et oli trenninimekirjas, siis personaaltreeneri puhul sellist enesepetmisvõimalust vist pole? Romani sõnul on see tõesti nii, et inimene on maksnud ja ta teab, et treener ootab ning see distsiplineerib. Lisaks treener ka motiveerib oma õpilast ja näitab talle aeg-ajalt füüsilise arengu tulemusi. Seega käivad inimesed oma personaaltreeneri juures tavaliselt lõpuni, kuid on ka neid, kes kaua vastu ei pea. “Üks naine ostis mehele 10 korraks personaaltreeningud — ühel korral nägin teda, kolmel korral helistasin ja ta lubas kindlasti tulla ja nii see lõppeski,” jutustab Roman.

Monika nendib seepeale, et ka endal peab soovi olema. Tema isiklik kogemus räägib sellest, et esimesed kuud oli tal hommikuste trennide puhul alati mõte: “Täna on palju tööd, see päev ei sobi kuidagi trenniks!”, kuid ta teadis, et treener ootas ja piinlik oli tollele helistada, et täna ta ei tule. Seega on trennidest puudumine vaimselt raskendatud.

Mati tekitab Romanile uue olukorra: 20 aastat trennita elanud inimene ostab personaaltreeneri aja, liigutab trennis 10 minutit üht kätt, 10 minutit teist ja kuu aja pärast ütleb: “Roman, ma ei näe peeglist seda loodetud Apollot, kuigi olen sinu juures juba neli korda käinud!”

Romani sõnul tuleb ikka selgitada, et miks mõned asjad toimuvad ja mõned mitte. “Kui selgitad kliendile õige toitumise vajadusest, aga ta sööb nagu ikka, siis ei saa sageli tulemustest ka rääkida,” toob ta näite. Seepeale soovitab Mati rammumehe trenni, kus harjutad nii palju, et lähed jõuetusest tuikudes koju, kuid sööd siis kohe ka külmkapi tühjaks. Roman nendib, et treenides kasvab isu kindlasti, kuid kui sööd kaloreid rohkem kui neid kulutad, siis tuleb ka pekk naha alla.

Monika võtab üles esimese trenni — trenn ei tohi väidetavalt enesetunnet halvendada, kuid tavaliselt käib pärast esimest trenni järgmisel hommikul ikkagi kuskilt valu läbi. Roman peab väikest valu loomulikuks, kuid sel kombel ei tohi trenni mingil juhul teha, et voodist on raske tõusta — esimeses trennis tehakse vähe harjutusi, seda doseeritakse vastavalt treenitusele ja koormust tõstetakse tasapisi.

Mati arvates hukutab paljusid trenni tulijaid glamuur — reklaamides näidatakse, et treener on justkui lasteaia kasvataja, kes kiidab ja silitab ja pärast trenni on ülimõnus tunne — aga mis saab siis, kui seda tunnet pärast kolme pisikest kangitõstmist ei tule? Mati käib ise ujumas ja ta tunnistab, et vahel on enda võetud eesmärkidest väheke puudu, aga juba on kõigest siiber. Romani sõnul peab trenni tegema ikkagi sel määral, et lõpetades on inimene õnnelik ja tahab kindlasti järgmisel korral tagasi tulla.

Mati toob veel välja rida teooriaid — kas poleks treeneril endalgi lihtsam tempot all hoida, et klient oleks rahul, patsutaks õlale, sest ei pidanudki hullu vaeva nägema ja ta tuleb järgmisel aastal uuesti? Teisena näeb ta ohtu, et treeningud võidakse keelustada — nimelt olevat treeningujärgne mõju keemiliselt umbes sama, mis Lasnamäe keldris narkotsi süstimine. Need teooriad arutatakse üheskoos läbi.

Monikal on meeles Romani telesaates öeldud sõnad, et oluline on mitte sedavõrd vormi ajamine, kuivõrd vormis hoidmine — kui kulturistid rihivadki trimmis keha, kas siis tavainimesel maksab nii kaugele mõelda? Romani sõnul ajendab inimesi treenima erinev eesmärk — mõni tahab kaalu alla võtta, mõni suuremat lihasmassi, enamik aga tahab lihtsalt olla vormis ja füüsiliselt aktiivne.

Mati naaseb trenni uimastava oleuse juurde — 10 aasta taguse diivaniloomana, kuid praegu ebatervislikult treeniva inimesena teab ta, et kui trenni ei saa, siis tekib millegi puudumise tunne, millest praegused diivaniloomad aru ei saa — nende arvates ei pea ju ratta selga ronima ja pikki kilomeetreid maha sõtkuma, kui saab seda ka mitte teha!. Romani arvates ongi juba olemasolev hea kehaline üldtervis sõltuvuslik, lisaks on aktiivsel inimesel igas olukorras hea olla — kasvõi lastega nende mänge ja harjutusi kaasa tehes.

Monika küsimise peale selgub, et Roman veedab enamiku oma päevast jõusaalis ning kui paradoksaalne ka ei tundu, ta teeb ise 4 korda nädalas omaette trenni, lihtsalt tervisespordi jaoks. Edasises arutelus selgubki, et kui rühmatreeningus teeb treener tavaliselt kõike kaasa, siis personaaltreeningus peab treener pigem juhendama ja jälgima inimest, mis tähendab, et tema ise päris trenni kaasa ei tee ja leiab enda jaoks muu aja.

Üks Mati intrigeeriv küsimus puudutab seda, et kas trennisooviga on tulnud ka inimesi, kellest tahaks kohe alguses igaveseks vabaneda, sest “see jorss on nii loll, et sellest ei saagi midagi tulla!” Romani sõnul selgub see esimeses vestluses ja jutu käigus, kas trenni tulija soovib just seda treenerit ja treener seda õpilast.

Edasi aga teatab Monika, et teda kutsuti pühapäeviti jääauku ujuma ja hiljem 60-kraadisesse sauna, kuhu ta polegi veel jõudnud. Nimelt käib Roman talisuplust tegemas, ta peab seda heaks eneseületuseks ja pärast tuleb taas see tuttav mõnus tunne. Lisaks tahab treener teada, kuidas selline jääaugu ja sauna vaheline vaheldus tervisele mõjub. Muide, Romani jutu järgi käib igal pühapäeval sellist karastust saamas kümneid inimesi. Tema ise alustas mõne nädala eest 3,5-kraadises vees ja sai vaid kerge nohu.

Mati naaseb treeningujärgsete valude juurde ja tahab teada, kas seda kangeks jäämist kuidagi ennetada ei saa. Monika soovitab seepeale lugeda GoodNewsist füsioterapeutide artiklit, mis on just sel teemal, ehk siis sellest, mis trennides inimesega toimub, ja see on lugejate seas väga populaarne. Roman lisab, et inimestele, kes on pikalt treeninud, on väike valu isegi mõnus, kuid esmatreenijate silmis on see kahtlemata lihtsalt vastik valu.

Mati uurib, et kas trennides tehtavad venitused on lihtsalt posimine, kuid Romani arvates võib ja peab neid tegema, sest siis on lihased elastsed ja liikuvus, mis meil kõigil ajaga halveneb, muutub paremaks. Kuna Monika ette loetud õpetuse järgi regulaarne aeroobne trenn vähendab lihasvalusid, siis tulebki jutuks vahe aeroobse ja anaeroobse trenni vahel. Romani sõnul on aeroobne trenn hea soojenduseks, sest siis on peal teatud koormus, südame löögisagedus on 120-140 lööki minutis ehk 60-70 protsenti maksimaalsest — aeroobne trenn tähendab kõndi või jooksmist, mille juures inimene suudab rääkida. Ehk siis organism pole õhupuuduses. Anaeroobset trenni kujutab Mati koha peal ette — ähh-ähh-ähh ja ikka punnitad edasi. Siinkohal meenutab saatejuht üht anekdooti, kus õpetaja palus õpilastel kooli mõni tehnikavidin kaasa tuua ja Juku tõi vanaema hingamisaparaadi. “Mis vanaema ütles?” küsib õpetaja. “Õõõh-õõõh!” vastab Juku.

Edasi tahab Mati teada, kas nii saab ka teha, et diivani pealt kohe olümpiale, kuigi selle üks staadium võib olla kabel ja surnuaed. Nimelt sureb tema andmetel aastas paarkümmend keskealist meest trennis ja võistlustel ülepingutamisest. Roman pole siiski kedagi surnuks treeninud ja ta leiab, et alustada tuleb ikkagi vaikselt. Tema juurde on tulnud inimesi, kes tahavad kohe hakata 6-7 korda nädalas treenima, kuid selline suhtumine on treeneri arvates ohtlik ja need inimesed üle paari kuu tavaliselt vastu ei pea.

“Kui trenn muutub vastikuks, kas siis on mõttekas tagasi tõmbuda?” küsib Mati ja Roman teab, et kui treenijal on motivatsioon olemas, siis ta jätkab, aga kui pingutus muutub ebameeldivaks, siis ei hakata enam käima.

Nüüd avastab Mati, et Monikaga kaasa tulnud Joanna pole sõnagi poetanud ja ta uurib, milles on probleem. Probleem on Joanna sõnul palavikus ehk jääaugus mittekäimises sündroomis, nagu leiab Mati ja Joanna lubab juba pühapäeval sinna minna. Romanilt küsib ta, et mitu korda tuleks nädalas trennis käia. Treeneri sõnul oleks 3-4 korda hea, kuid alustades võib ka ühe korra teha ja erinevaid asju proovida. Mati teab, et kui tavaliselt soovitatakse nooruses trenni teha 4-5 korda nädalas ja keskeas juba 2-3, siis uue trendi järgi olevat vastupidine õigem, Romani selgituse kohaselt vajab vanem inimene taastumiseks siiski rohkem aega. “Enesetunnet peab kuulama,” lisab ta. Samuti tuleks ka koormust rohkem jagada, ehk siis mitte sedavõrd intensiivselt, kuivõrd sagedamini.

Mati tahab nüüd teada, kas Roman ise on tervise-, profi- või tulemussportlane. Too vastab, et on rohkem kui tervisesportlane, proff mitte ja tulemusportlane küll. See paneb Mati küsima tema uusaastalubaduste kohta ja — kuulete õieti — treener tahab viis kilo juurde võtta, siiski mitte rasvas, vaid lihasmassis. Roman selgitab ka kohe, et selleks peab rohkem pingutama, treeningkoormust tõstma, toitumist jälgima ja väike lihasvalu on ka vajalik. “Keha hakkab ennast muutma siis, kui välistingimused on sellised, et ta peab kohanema,” selgitab ta. “Keha ütleb: jäta mind rahule, ohkab siis ja hakkab muutuma,” võtab Mati omalt poolt kokku.

Monika urib veel seda, kas ja kust saab nõu küsida inimene, kel pole võimalik trennis käia. Romani sõnul on igas linnas jõusaalid, tuleks lihtsalt mõne treeneriga vestelda, sest tavaliselt on inimesed nõus aitama.

Saade on seega läbi, Monika loodab, et Mati läheb nüüd võimlema, kuid kuna kolleegil pole kirumiseks enam eetriaega, siis ütleb ta lihtsalt “Võimelda? Mitte kunagi!” ja lõpuhetke võtab üle Leopold-võimlemine.

Saate kordust kuulete pühapäeval kell 11 Tre Raadios ja kell 15 Kuma Raadios, seni aga tehke sporti, kuulake raadiot ja lugege häid uudiseid.