17. sept. 2015

EETRIS OLID HEAD UUDISED! Tänavakultuurifestivali Baltic Session eeltutvustus on jõudnud Kuma lävele

Kuma Raadio ja portaali GoodNews heade uudiste saade hakkab pihta saatejuhtide Mati Palmeti ja Monika Kuzmina aruteluga, millal saade pihta hakkab ja järeldusele jõudmisega, et see ongi juba pihta hakanud. Pihta hakkas ka tänavakultuurifestivali Baltic Session avatuur Paides ja seetõttu ongi saatekülaliseks Kaspar, kes Mati sõnul on korraldustiimis see mees, kes tegeleb sponsoritega ja teeb nii, et kõik oleks innovaatiline.

Kaspari tervitus on valjuhäälne ja ise ütleb ta selle selgeks saanud olevat sõjaväes. Monikale kui õrnema soo esindajale meeldib, kui mees oskab mehiselt teretada ja Mati sõnul on Joel Juht loonud noorteorganisatsiooni, kus osatakse tervitada.

Mati meenutab peatselt taas Eestisse tuleva USA ansambli W.A.S.P. üht juhtfiguuri Blackie Lawlessi, kelle vanemad saatsid poisi tühja hängimise pärast sõjaväkke, kus seersant nõudis noormehelt valjuhäälset tervitamist. “Kui seersant haiglast välja sai, oli Blackie juba sõjakoolist välja visatud,” võtab saatejuht loo kokku.

Juttu jätkab Kaspar. “Oleme tiimiga tuuritamas, tiirlemas, lendlemas avatuuril mööda Eestit, ja minu ülesanne on vaadata, et kõik oleks rahul, sest keegi pole sellist asja varem näinud,” kirjeldab ta. Noormees jättis lindistamise päeval meeskonna Raplasse möllu tegema, ise tuli Paidesse ja tiim tuleb saate eetrisse jõudmise ajaks järele.

“Nüüd on tantsukuut tühi,” oletab saatejuht Mati. “Eesti inimese temperament on selline, et kui hommikul paned kuudi püsti, siis kell 1 hakkavad inimesed õllepurk näpus, sinnapoole liikuma.” Tema selline ülevaade vallandab diskussiooni, mille sisu peab ise kuulma, mitte lugema.

Kaspari jutu järgi on tänavune Baltic Session arvult kaheksas, alustati 2008. aastal ja algus oli tagasihoidlik, kuigi ka esimesel korral olid juba kohal paljud maailma tipptegijad. Läbiv fakt on see, et Baltic Sessionil on alati kohal oma ala tipud. Kaspar täpsustab, et BS sai alguse tänavatantsufestivalina, kuid nüüdseks on see kasvanud terve tänavakultuuri festivaliks, ürituseks, mis võtab nädala jooksul enda alla kogu Tallinna ja mis ei saa kellelgi märkamatuks jääda — kõik näevad, mis on toimumas. Tuleb Urban päev, iluturg, puhastatakse seinu ja tehakse uued maalingud ja nii edasi. Mati küsimusele: “Võtate vanade gängide graffitid maha?” järgneb Kaspari seletus selle kohta, mis on Street Jam ehk mis vahet on seinte sodimisel ja tänavakunstil.

“Kui ETV ehk rahvustelevisioon kasutab meie teoseid taustana, kas see on siis sodimine?” küsib Kaspar ja jutt läheb autoriõigustele ning patenteerimisele. Kaspari jutu järgi kasutatakse lendava taldriku seina mitmete saadete taustana ja inimesed sõidavad Telliskivi linnakusse, et eelmise Street Jami teoseid näha ning sajameetrilisel seinal tänavakunsti selgeks saada. Noormehe kodu ligidal saab ühe maja sein pilti täis ja Kaspar on veendunud, et varsti lendavad kõik peale ja seda kunsti saab näha Facebookis instagrammides. Korraldajatel on kokkulepe ka ühe kortermaja küljeseinale suurteose loomiseks. “Seinakunst on kunst, mõni teeb seda molbertiga, teine teeb seinale,” selgitab Kaspar ja lisab, et “Andrus oli siin” pole kohe kindlasti kunst.

Mati tahab teada, et kas Street Jami korraldajad võitlevad omal moel ka sodimise vastu, või on õnnelikud, kui pärast neid on terve linn täis plätserdatud, ja saab Kasparilt kuulda, et nemad on tegijad, mitte võitlejad, kuna siis hakkaksid kõik võitlema. “Meie eesmärk on linna kaunistamine, selliseid teoseid ei tee üleöö ja trammi peale,” selgitab too. Street Jamil on koostööleping Tallinna linnavalitsusega, kes mõistab nende taotlust vähendada sodimist ja näidata tegelikku tänavakunsti.

Monika meenutab, et Baltic Sessionile on paljude kuulsuste kõrval tulemas ka Rihanna laulude sõnade autor. “Kuidas te saate selliste staaride paremad ja vasemad käed Eestisse, maksate palju või?” küsib ta.
Kaspar edu valemit ei tea. “Tegelikult teeme me nii suurt ja reaalset asja, paneme festivali kokku ja tekitame sündmuse, kus inimesed muud ei kuulegi kui Baltic Sessionist,” räägib ta.

Mati tahab teada, mis on tänavakultuuris moes ja Kaspari sõnul on kottpüks ning jou-jou läinud, tänases pildis käivad noored hiphopi stiilis, elataksegi selles kultuuris. Kui Mati soovitab keskealistele cool väljanägemiseks fliis selga tõmmata, kapuuts üle pea tõmmata ja süngelt ringi käia, siis Kaspari sõnul noored nii enam ei käi. Oma välimuses leiabki ta liiga palju halli olevat, kuid selga tuleks panna midagi ägedat ja värvidega saab mängida.
Noortega eetris kohtuva saatejuhi sõnul näevad tänased noored liigagi normaalsed välja ja nüüd meenutab Monika bravuuritar Anu Saagimit, kes suvises hip-hopilaagris käies nägi vägagi lihtne välja ja andis ka oma sõnumit ajakirjanduse olemusest väga lihtsalt edasi. Ka Kohila Võrkpalliklubi suveüritusel Öövolle oli see meediastaar lihtsamast lihtsam ja Monika võtab asja kokku: “Kui püüad liiga eriline olla, läheb klounaadiks kätte!”
Matil on Anu lihtsusest oma lugu. Nimelt käis too raadios ühest etendusest rääkimas ja kui saatejuht küsis, miks tema pilt on plakatil kõige suurem, vastas külaline: “Sest ma olen kõige ilusam!” Ühiselt antakse Anu Saagimile hip-hopitari tiitel, sest ka Kaspari arvates on ta igas olukorras tema ise. Kaspar räägibki pikemalt tänavakultuuri tekkest. See sai alguse möödunud sajandi teisel poolel USA-s, Brooklynis, kus keskkond oli pidevate tulistamiste ja gängisõdade tõttu täbar. Osa noori otsustaski, et üksteise tulistamise asemel võiks viha ja ängi maandada tantsuga, sellest kasvas välja muusika ja tants, milleks oli algselt breik.

“Hip-hop pole välja kasvanud formaalsest, vaid väga vabast keskkonnast, mitte Harvardist, vaid Brooklynist,” räägib tänavatantsu popageerija. “Tänavakultuur on tekkinud olemisest, põhimõtteks on see, et näita välja, kes sa oled ja mida sa teed.”

Mati teab, et esimesed tänavakultuuri tipud löödi omade poolt kasti ja Monika nendib, et noored õppisid valust tegema loomingu. Kaspar loeb ette hip-hopi viis elementi ja selgitab, et nende kaudu sai igaüks ennast realiseerida: kes tundis ennast kunstis tugevalt, tegeles sellega, kes leidis endale muusika, kes DJ-poole, kes aga hakkas tantsima. JJ-Streetiga juba pikka aega seotud Monika meenutab, kuidas ta oma esimesel Baltic Sessioni aastal oli lausa nutu äärel, kui nägi 70-aastaseid daame Joel Juhti õpetusel tantsimas ning teine meeldejääv kord oli talle see, kui positiivitar nägi väikeseid tüdrukuid ennastunustavalt ja vabalt valehäbita tantsu nautimas.

Kaspar selgitab, et Baltic session on perefestival, see on mõeldud absoluutset kõigile, mitte ainult tiinekatele. Noomehe tüdruku 5-aastane õde alustas festivalil käimisega 3-aastaselt ning Baltic Sessionil käib ka Kaspari 70-aastane vanaema. Selle peale arvab Mati, et küllap vanaema on jäänud 90-te gängstaräppi kinni, Kaspar aga pole memme nutiseadmetes tema stiili otsimas käinud. “See pole vabandus, et olen liiga vana,” võtab ta kokku.

Edasi selgitab Kaspar, et neljapäeval saab igaüks Paides TV3 kaamera ees anda endast oma elu 30 parimat sekundit, koolivahetundides antakse noortele edasi teadmisi tänavakultuurist ja vogue treener Brita Kikas teeb tavalistest tüdrukutest viie minutiga modelli. Mitte retuusides getotüdruku, nagu pakub Mati.
Kasparile meenub vahepeal lause: sa ei tantsi sellepärast, et oled vana, vaid oled vana sellepärast, et ei tantsi. “Kui oleksid tantsinud, oleks su sünniaasta märgatavalt suurem” pakub Mati ja uurib, kui palju on Monika oma sünniaastat ettepoole tantsinud, sest too on samuti ägedalt riides ja nokamütsiga tantsimas käinud.
Kaspar meenutab juhtumit Rakveres, kus elukindlustaja tahtis talle ja tema tüdrukule mingit paketti pakkuda, pidades neid 18- aastateks, kuigi noored on juba üle kahekümne. Siit tehakse üheskoos järeldus, et tänavakultuur hoiab noorena. Mati lubab siiski alustada aeglase valsiga.

Edasi läheb jutt Kaspari peale ja selgub, et noormees on Georg Otsa muusikakoolis trompetit õppinud ning enne karmide vendade alale siirdumist sellega 10 aastat tegelenud. Mati teab, et trompetiga saab ägedat muusikat teha nagu teeb C-Jam tšellodega ning Kaspar lisab, et Eestis ongi mitmeid trompetiste, kes pole paraku veel koostööd alustanud. Kaspar ise alustas trompetiga Arukülas Pääsulinnu muusikakoolis, edasi läks Otsa kooli, on mänginud Estonia kontserdisaalis ja käinud läbi kõik Eesti lavad. Muusikuid peab ta huvitavaks seltskonnaks, kellega igav ei hakka. Paraku läks asi nii, et üheaegselt Otsa-nimelisse muusikakooli astumisega läks noormees ka JJ-Streeti tantsukooli popingut õppima. Hetkel vastavat õpetajat polnud ja nii alustas ta hip-hopiga, et põhi alla saada ning käiski paraleelselt nii tantsimas kui ka trompetit õppimas. Viimaks tuli teha valik ja Kaspar valis klassikalise trompeti asemel tantsimise. Ta pole otsust kunagi kahetsenud nagu ka mitte seda, et õppis trompetimängu ehk siis ta pole pasunat lömmi löönud, nagu seda kirjeldab saatejuht.

Kaspar meenutab oma vanaisa juubelit, kus 70-aastane sünnipäevalaps meenutas heldusega tema trompetimängu. “Kui oled sellise emotsiooni kellelegi andnud, siis see ongi tõeline elu!” leiab ta. Tantsus on ta väga põhjalikult edasi liikunud, sest meenutades algust 2008. aastal, siis nüüdseks on temast saanud tänavakultuuri edasiviija, kes käib eeltuuridel seda tutvustamas. Baltic Sessioni kaudu saab tantsurahvas inimestele pakkuda midagi erilist — Kaspar meenutab eelmist aasta, kui nad tõid Nordea kontserdimaja lavale tõelise tänava graffiti, hip-hopibussi ja DJ-setiga. tänavu kerkib sinna ehtne rand rannamajade ja palmidega.

Huvitav on teada, et Kaspar alustas tantsulõvina juba 1. klassis, kui ta viis tantsima 9. klassi tüdrukuid. Üks noormehe jutustatud anekdoot kõlab nii: “Mitu trompetimängijat on vaja selleks, et vahetada elektripirn?” Vastus kõlab: “Viis. Üks vahetab pirni, teised neli räägivad sellest, et nemad oleks seda paremini teinud!” Nali viitab pillimeeste konkurentsile esimese trompeti kohale orkestris.

Mati tahab teada, et kas Kasparil on silme ees keegi noor, kes on tulnud rasketest oludest ja kellel on tants elu muutnud. Kaspari sõnul ei muuda ainult tants kogu elu ja ta toob näiteks ühe noormehe, kes on pärit kolkakülast Venemaa piiri ääres, kuid nüüd sõidab mööda Eestit ringi, annab tantsutunde — Eestis on võimalusi palju, peab vaid oma visioon olema sellest, mida tahad saavutada.

Saatejuht tõmbab nüüd paralleele punkkultuuriga, mis on jäänud huligaanlikuks, ja tahab teada, kas tänapäevane hip-hop, mis on pärit aegadest, mil üksteisele tina anti, ei muutu ehk liiga ilusaks tegevuseks, kus tehakse lillelisi asju. “Järsku tõmbate niiimoodi hip-hopist mahla välja?” muretseb ta, silme ees ajad, mil tõelist hip-hopi saab näha vaid siis, kui Beebilõust hetkel kinni ei istu. Kaspar räägib seepeale ühest grupist, kes alustas gängiräpiga ja nende sõnapruuk oli šokeerivalt räige just seetõttu, et nad rääkisid hetkel reaalselt toimuvast. Nüüdseks on olukord muutunud, ühiskond edasi liikunud ja hip-hopimaailm ei saa jääda 1970. aastatesse. Kaspari seletuste järgi täidab tänavakultuur endiselt ülesannet keerata olukorrad positiivseks, nagu selle alguspäevadelgi.

Kuna saate lõpp läheneb kiirelt, siis tahab GoodNewsi tegevjuht Monika veel välja tuua populaarse loo loetavuse edetabelis ehk 20 harjutust selleks, et elu muuta. Kuna aega on vaid üks välja tuua, siis selleks saab “Kasuta paremaid ja õilsamaid väljendeid!” Mati lubab järgmiseks korraks midagi välja mõelda: “Raisk, ma leian selliseid väljendeid, et siga ka ei söö!” ja ülipõnev saade ongi sellega lõppenud.

Heade uudiste saade on eetris neljapäeval kell 11.20 ja kordusena pühapäeva kell 15. Seni kuulake Kuma Raadio saateid, klikake heade uudiste portaali GoodNews lugudele ja minge kaasa kõigega, mida pakub Baltic Sessioni Eestit mööda liikuv avatuur.